Jälle aasta vanem. Nagu juba aastaid, ei taju tegelikult üldse oma vanust õigesti. Aga nüüdseks olen ma vähemalt harjunud kuidagi. Mingi aeg, küllekond aastat tagasi oli selles mõttes raskem.

Pole olnud just parim aasta moraalselt. See käib mingite lainetena – vahepeal on perioodid, mil on tunne, et elu on enam-vähem paigas ja pole eriti neid asju, mis loksutaks, aga praegu on ikka kuidagi selline hell periood. Tegelikult ei ole midagi otseselt halvasti, aga närvid on mingite asjade pärast pingul. Erinevad elu tahud. On asju, millega ei taha väga tegeleda ja siis need, mille osas tahaks aja seisma panna ja noh, siis need, mille osas ei oska suhtuda, aga kogu aeg tiksuvad kuklas, et peaks suhtuma.

Näiteks ma nüüdseks täiega vihkan kõike, mis on seotud mingite remontidega; isegi kui leiab lahendusi, on kusagil nurga taga ikka mingi mittelahendus ka ootel. Lihtsalt kunagi ei tea, kas ja mis nüüd õnnestub või mitte; või mis detaul ees ootab; või millega ma jälle tegelema pean. Ma ei kurda konkreetsete töömeeste üle, aga ma vihkan seda projektijuhtimist ja kõikide lisatööde sättimist. Päriselt, ei ole palju asju, mille kohta ma ütleksin, et ma vihkan – pigem vastupidi, vihkamine on liiga energiarikas tegevus. Ja nüüd olen selles lõigus kirjutanud juba mitu korda.
Ning ei, siin ei aita ka mingi firma, sest mu viie aasta tagune kogemus firmaga ei olnud just väga palju parem. Veidi vähem sahmimist oli, aga teisalt oli selline projektijuht, kes minu kodust ja arvamustest ei hoolinud. Ja nüüd olen silmitsi olukorraga, kus tuleb kanalisatsioonitoru vahetus ja selle jaoks ei ole kergelt eemaldatavat karpi, sest nende meelest ei olnud lihtsalt vaja.
Ma ilmselt ei koli ka kunagi selle pärast, et tuleks remont teha ja – vihkan!

Teised on mingid elu kulgemised, millega tuleb tegelikult lihtsalt kaasa minna ja saada aru, et asjad muutuvad ja ei ole igavesed. Ei miski, ei keegi. Ja ka nende teemade jaoks ei jagu mul piisavalt energiat kuidagi. Ega ka nende jaoks, mis otseselt ei põle, aga mille osas võiks mingi seisukoha võtta ja eluga edasi minna, ühel või teisel viisil.

Aga ma olen selle aasta jooksul napsanud ka mitmeid energiahetki. Purjede all, taeva all, linnades ja maastikel. Oma kodus. Sõbrad, kes on olemas ja toetavad – aja jooksul on ka kujunenud nii, et neid ei ole kümnetes, aga nad on olemas. Kellega teeme toredaid asju. Kellele võin vahel lihtsalt kurta. Kellega avastame, kes mind tunnustavad, kes mind aitavad. Ning mu tubli poeg, kes läheb hingega sellesse, mida ta parajasti teeb – ja teeb seda siis hästi. Keda ma võib-olla ei oska liiga hästi alati toetada, aga kes leidis oma ülikiires päevas aega, et mulle oma õnnesoovid edastada.

Võtame järgmise aasta ette.

Viimase paari kuuga on maailm pea peale pööratud. Ilmselt muidugi mitte kogu maailm, sest vaevalt et suur hulka Aasiat, mõlemat Ameerikat ja Aafrikat see Ukraina-Vene sõda väga huvitab või puudutab. Nagu meie oleme olnud suhteliselt kaugel sellest, mis toimub nendes kohtades. Jah, Põhja-Ameerikas ilmselt mingi huvi on, aga see jääb neist ka siiski kaugeks. Veidi kummaline on sotsiaalmeedias vaadata toiduretsepte, Oscarite gala probleeme või ka nt keskkonnateemasid – viimane võiks ju ometi mind kõnetada.

Lihtsalt minu jaoks on see sõda liiga lähedal, liiga kohal.
Võib-olla olen ma liiga palju põgenikele silma vaadanud, nende lausehaaval mitme kohtumise jooksul saadud lugusid kuulnud, nende koduigatsust tajunud. Mu viimase paari kuu eelarvest on neile kulunud ilmselt rohkem, kui oma oma söögiraha on olnud. Üksi ei kulu väga ja järeltulija on Kaitseväes enamuse ajast. Ja selles konteksis, ei, ma ei mõtle liiga palju sellele, et ta on aega teenimas, kui Euroopas on sõjaolukord. Nagunii elan hetkel päevakaupa.
Mingis mõttes olen see paar kuud olnud pooltardunud. Esimene nädal oli kõige rängem, siis ei suutnud väga midagi muud teha, kui ainult hädavajalikku, ka töiselt. Edasi aga võtsin pähe, et meil on ja on veelgi tulemas siia inimesi, kellel on reaalselt kohapeal vaja abi. Ja mitte lihtsalt raha ja asju kusagile, vaid ka inimest. Olengi suutnud otsekontakte tekitada. Nö ühekordseid kohtumisi on päris palju, aga on mõned pered, kellega suhtlen regulaarselt. Naised-lapsed, kes ei taha väga midagi küsida ja kes pika pinnimise peale poetavad ikka, mida neil võiks hetkel vaja olla. Üks asi on ju selline ellujäämiseks vajalik, mille ikka saab, aga teine asi on see, mis aitab ennast inimesena tunda. Ma ju tean, millest ma räägin, olles ise aastaid sisuliselt peost suhu elanud: moraalselt on ikkagi väga oluline, et oleksid ka väikesed rõõmud. Olgu selleks puuviljad või kohalikuga linna peal jalutamine või tunnike kohvikus.

Aga siis ma tulen koju ja olen ise seesmiselt pooltühi.
Mu viimase kahe kuu lugemistempo on üks kerge raamat nädala-pooleteise peale. Aasta algus (ja üldse talvine poolaasta) on muidu ca raamat kahe-kolme päevaga. Nüüd aga vahin lehti ja tekst ei jõua kohale. Toksin telefonis värvimisäppi, vahel panen mingi kerge seriaali jooksma. Ja mõtteid ei ole. Aga see pole nii, nagu mediteerides, et kerge ja vabastav, pigem vastupidi. Hommikuks on tavaliselt parem, nagu ikka. Aga mitte alati ei ole hommik õhtust targem.
Tunnen, et ka töiselt olen kuidagi aeglasem, kuigi olen nüüd ikka järjele saanud.

Märtsi teises pooles olin paar päeva Vaasas. Üks üritus pluss paar vaba päeva. Aga just nädal tagasi avastasin, et ma pole Eestis käinudki kevadet vaatamas. See sai ka parandatud.

Ja ometi on mõni päev selline, nagu täna, mil valitsev emotsioon on raev ja tühjus segamini. Kuigi päike on õues ja eilne õhtupoolik oli ometi üsna kena. Aga midagi jäi torkima eilsest ja tänased hommikused jupikesed otsa ja tulemuseks ongi päev, mil tahaks kas kerida nurka kerra või lahustuda. Või lausa seda, et keegi hoiaks mind, ja see on juba tõsine näitaja.
Ma tean ka, mis aitab – segane energia tuleb suunata tegutsemisse. Pean lihtsalt otsast pihta hakkama.