ajast, rahast, rikkusest ja valikutest

Posted on

see nädal libiseb jälle ära. aga ise olen nii valinud.
tegelikult, kui eile küsiti, et millega ma siis tegelen, vastasin pikemalt mõtlemata, et ‘elamisega’. selle peale tehti suuri silmi ja siis leiti, et väga hea vastus. aga nii ongi.

tegelikult enamus inimesi hakkaks selle peale ilmselt rääkima oma tööst. no nagu kui küsida, et ‘kes sa oled’, öeldakse tihtipeale oma amet.
kuigi töö moodustab suure osa enamike inimeste elust ja paljud ilmselt tõesti defineerivad end iseendagi jaoks läbi töö, tundub see ikkagi kuidagi vale. isegi, kui töö meeldib (no nagu mulle üldiselt). aga ma ei ole oma töö ega oma amet, mu elu koosneb väga paljust muust. nii et ma ei kipu kuidagi vastama, et ma tegelen .. oma tööga. noh, sellega KA muidugi.
teisalt on see muidugi mugav ja lihtne – ei pea kaugemale mõtlema. et kes ma tegelikult olen ja mida ma tegelikult teen..

ja ikka see viimase aja avastus, et materiaalsus ei ole mu jaoks eesmärk omaette. mitte, et neid, kes väidaks, et neile on, väga palju oleks. samas hooti tundub, et paljud lihtsalt ei näe oma nö töönarkomaania taga pigem mingit rahaihalust. mingi müstiline soov rikkaks saada on vist üsna inimlik – aga unustame seejuures ära, et rikkus ei ole ainult rahahulk. kuigi taas, nii on seda kõige lihtsam defineerida ja teistega võrrelda.
mul tekib küsimus, et kas peaks.. või milleks see hea on?
pidev võrdlemine kipub tekitama stressi, kas pole?

paar nädalat tagasi olin ühel muidu päris toredal üritusel, kus taaskord samas rõhuti pidevalt sellele, et vot kui teil siin oleks rohkem raha ja rohkem aega, et mis te teeksite siis ja üleüldse see oleks ju tore? ja et tõstke käsi, kes siis iga päev tööle ei läheks. või kes üldse ei läheks.
ning mina tundsin, et ma ei samastu nende inimestega.
sest kuigi mul ei ole kuhjadena raha, on mul see-eest aega. ja iga päev ei lähe ma tööle ka nüüd..
aga ma saan aru, kui lihtne on selliste argumentidega mõjutada. eriti neid inimesi, kes pole oma tööga seesmiselt rahul, ei teeni ehk väga palju (kuigi kunagi pole liiga palju, teadagi) ning kulutavadki suure osa ajast töötamisele. mingites aspektides või osades ei suuda mina samastuda selle sihtgrupiga.
või on see pigem mu teadlik valik?

muidugi elab igaüks nii, kuidas talle hea tundub ja ei näita mina kellegi poole näpuga. ma ei saagi, sest igaüks on oma valikud, olgu need teadlikud või mitte, teinud ise. oma rahulolematus on ka meie sees. ja arvamus, mis on meie jaoks rikkus ning kas seda või mis kujul vaja on, samuti.


sinililleline

Posted on

kui lugeda kokku, mida ma sel tänalõppenud nädalavahetusel ära tegin, siis – eriti ei midagi. aga aeg läks lennul ja viimane õnnehetk tabas mind trammilt koju jalutades, lihtsalt. mingi tajumine õhtupäikeses.

tegelikult sai asjalik ka oldud siiski, aga mitte liiast.
pühapäeva hommikul kella 8 ajal üle hoovi minnes oli üllatavalt soe. laupäeva varahommikune vaade ajas kaamerat võtma.
sinililled autoaknast ja sinililled bussiaknast. sinililled kaamera ees.

sinililled988



mul on aega

Posted on

veider on tõdeda, et kogu oma töökoormuse kiuste on mul aega.
aega, et istuda päeval päikese käes ja süüa jäätist (taas). aega, et lihtsalt jalutada, kasvõi kodu ja töökohtade vahet. aega, et küsimuse peale, kas te ei sooviks rohkem vaba aega saada, ei oska ma muud, kui õlgu kehitada. aega, et hommikul peale lapse koolisaatmist (vahel) taas tagasi voodisse minna. aega, et lugeda.
‘kas sa ikka tead, et lugemine on tänapäeval luksus?’

jah, ma võin mingitel hetkedel tormata ja tegeleda erinevate asjadega ja olla hullult väsinuks hõivatud.
aga siis on taas see periood, mil kulgen nii, et mul on aega.

iga asja (mitte ainult materiaalses mõttes asja) hind on aeg, mis sa selle asja saamiseks panustad.
keegi mõtles selle suuruse mõõtmiseks välja raha.
aega see ometi ei asenda.
mul on aega ja see rõõmustab mind.


teisipäev

Posted on

tehnika loeb vahel mõtteid.
hommikul keris telefon ette sama laulu, mis pool ööd kummitas. pool magamata ööd.

teine osa tehnikast ei armasta mind. mind ei armasta seda, et kui on katki vaid toitejuhe, siis uue juhtme leidmine on problemaatilisem kui uue ruuteri ostmine.

asjad tulevad ja lähevad. inimesed samuti.


sumbunud

Posted on

pool eelmist nädalat läks kuidagi udus. ma tean, et vähemalt ühele kaaslasele ma vabandasin, et olen kuidagi eemalolev. miks, ei oska/osanud ma isegi öelda. mingi hajevilolek, kuni selleni välja, et loen toidukoha menüüd valesti. st, tõlgendasin valesti. ei midagi katastroofilist, kuid hetkel lihtsalt mõtlen ise ka, et .. halloo?!?
just mõtlesin välja, et see olek pole isegi mitte niivõrd hajevil kui pigem kuidagi sumbunud. mingi vahe seal ju on.

seda üllatavam oli ühel päeval lausa kahe erineva inimese suust kuulda, et minuga oli tore koos olla. et ehk mu sumb-olek ei paistnudki väga välja.
samal õhtul röökisid kirjaliku kommunikatsiooni ohud mulle näkku. õnneks tõsisemate tagajärgedeta.

kesköine praepeekoniorgia on vahel täiesti lubatud ometi?



ei isuta

Posted on

mul on viimasel ajal mingid imelikud söögiprobleemid. no näiteks, nagu näha, pole ma siingi ammu söögist kirjutanud. et ma teen süüa küll, aga ei midagi vapustavat. lihtsalt hädapärast midagi.
kusjuures ma loen ka mingeid retsepte ja panen vasakule, kuid miskipärast teen ikka mingeid igavaid turvalisi toite. isegi mitte et ma neid tahaksin väga. pigem lihtsalt, et oleks söök.

või et nagu hetkelgi istun hommikusöögilauas ja mõtlen, et mida siis võtta. soolasiiasai kuidagi ei isuta lihtsalt; singileib tundub kuiv ja ka ei isuta; juustusai oleks ehk mõte, kui tomatit oleks, ilma on ka kuiv; munaga midagi ette võtta ei viitsi ja tegelikult ükski munaroog hetkes ei isuta ka ning nende kõrvale võiks samuti salat olla; õhtust jäänud külmad kanatiivad tunduvad hommikuks liiga suure närimisena.. isegi kook tundub kuidagi mõttetu. kapp süüa täis, aga midagi ei taha. puder pole mu jaoks miskipärast lahendus, sellega on mingid oma teemad, nt taldrikutäie pudruga läheb kõht pärast kiiremini tühjaks miskipärast kui kahe võikuga.

ja mul tõesti ei ole mingit toidufoobiat ega allavõtmise mõtet. ma söön ju ometi päris korralikult. paar korda nädalas isegi mingi asi isutab (nagu eile kanatiivad, millest ma lõpuks sõin ehk veerandi ostetud kogusest, sest isu läks üle ja rohkem ei jaksanud..).
lihtsalt mingi imelik error..


hetked siit ja sealt

Posted on

mina ka ei tea, miks siin viimasel ajal peamiselt vaikus on. ju mul ei ole midagi öelda?
üldiselt kulgeb kõik tasapisi omasoodu. peamiselt üles, vahel veidi alla.
inspiratsioon puhkab vist.

nädalavahetusel istusin aida taga tuulevarjus, nina päikese poole. mõnus. poolpehme rehviga rattasõit pehmetel pinnaseteedel nii mõnus ei olnud. süüa sai palju ja hästi, teadagi.

aprill tähendab kevadet. isegi kui hommikul on miinuskraadid ja hall maas.
miskipärast pole kuidagi jalutama jõudnud küll väga.

mingid toimetused on kohati mitte minust sõltuvalt ripakil ja veidi kiusavad mind. et võiksid juba tehtud olla. aga kuna ma ei saa osasid protsesse kiirendada, siis on nagu on.

kassid, tänanväga, tunnevad end hästi.

pirita978