15. aprill 2006
minu kindel hall
Sellest talvest mäletan ma halli. Ma mäletan veel, et suvel oli värve. Meri, kivid ja kitarr. Soe tuul ja horisondile laskuv Päike. Kui kõik tundus veel võimalik, aga samas mitte. Su sõnatud lubadused puudutasid mind, panid veel korra õhkama ja kadusid seejärel. Ma pidin end tagasi hoidma, et neile mitte järgi joosta. Surusin hambad huultesse ja, veremaik suus, suutsin ma seda. Ennast peab ju hoidma?
Peale seda oli hall. Sügise värvid, punased lehed, lume valevus, peegeldav päike, sinine taevas, lõpmatult hallid pilved. Värelevad hetked. Päevast päeva korduv. Üleeile, eile, täna, homme, ülehomme, üle-ülehomme. Ma naeratan, tõstan häält, tunnen rõõmu, nutan. Kõik on pilvede taga. Siin pole küll värve, aga on alati jahe ja kindel. Ma ei ihkagi siit ära. Aegajalt meenub kõik teisel pool ja ma tahaks rohkem, kui neid helke – aga milleks? Sest värvidega kaasas käib palju muud. Ma ei taha kõike seda. ma kardan neid värve.
Jahe ja kindel ja alati sama. Rohkem ju polegi vaja? Kõik muu on enesepettus.
See, et ma vahel öösiti nutan, ei puutu asjasse.
Heaküll-heaküll...- ma räägin nüüd oma stoori. Käisin jälle seal spordiklubis eksole. Ja mida ma nägin?!- tohutult karvast meest! Mees oli istet võtnud otse minu riietuskapi veeres ja seepärast ta silma jäigi. Tähendab, ma saan aru, et inimesed on karvased jmt- aga see oli ikka täiesti liig mis liig! No tal oli tihe karv seljal ja rinnal ja kaelal ja kätel ja...-eriti seljal. Täiesti ühtlaselt oli kaetud. Istus ja vaatas vägagi rahulolevalt ringi. No mis tal muud üle jääbki kui niikarvane oled- ega ei saa ennast morjendada lasta. Ega sellest midagi eriti polegi aga lihtsalt väga huvitav, et ikka NII karvane võib olla.
Mis veel?
Saunas kuulsin, et SAABide läbimüük on suuresti tõusnud. Ja siis räägiti veel mingitest investeeringutest- ja kasumist (kuulsin väljendit "võitu saama").
Nii, et täitsa sisukas päev oli.
pilleriin, niipalju kui mina olen oma lühikese elu jooksul millestki aru saanud, siis elu on hea. hea selle poolest, et ta annab meile küll võimaluse endal mingis hallis massis natuke aega haavu lakkuda, aga siis peksab üles uutele tegudele. muidu süda kangestub ja juhmistub. ning siis pole tast kellelegi enam mingit kasu. nii et edasi, kentuki poisid! mis kinni ei jää, saab kinni löödud. ära karda.
postitas: annushka 04.18.06 22:38