PilleRiin

Marge oli juba 4 aastat üksi elanud ja ise poest oma toidukotte koju tassinud. Küll oli ta vaadanud ringi kena välimusega humoorikate meeste järele- kes ka kodutöid mõistaks teha- aga ikka oli kõik sõrmede vahelt välja pudenenud. Oli proovitud nii ja naa- aga kord oli mees uje ja otsustusvõimetu, siis jälle jõudis mõni sõbranna ette- või polnud ta ise asjas päris veendunud. Nii oligi jäänud Marge pikalt oma vabadust nautima ning õhtuti üksi voodisse pugedes nukralt lootma, et asjad võiks ühel päeval muutuda.
Nüüd oligi midagi juhtunud. Margel oli poisssõber!
Ja mitte lihtsalt keegi suvaline kontorirott või ärimees vaid tuntud kunstikriitik ja arvamusliider! Marge ei suutnud õigupoolest esiotsa oma õnne uskudagi, kui nad ühel näituse avamisel juhuslikult tuttavaks said. Valther oli harmooniliste näojoontega ning hästilõhnastatud ning tema seisukohad kaasaegsest kunsti - ja kogumispoliitikast olid muljetavaldavad. Valther naeratas Margele mehiselt ja mõistvalt ning Marge tundis kuidas liblikad ta kõhus lendama hakkasid.

Viis aastat hiljem oli Marge endiselt üksi. Valtheri uus naine oli Margest mitu aastat noorem ning ootas Valtheri last. Valteri varasemast abielust pärit lapsed olid juba suured ning vahel nägi Marge neid linnapeal sõpradega hängimas.
Marge ise last ei oodanud. Ega oodanud ta elult üldse enam eriti palju. Tasapisi hakkas ta leppima mõttega, et tõenäoliselt on mehed tõepoolest sead...- vähemalt oli seda Valther.

aga pilt on kaunis.