PilleRiin

Noh, noh - võiks ikka kaskodanike seljavalule kuidagi emotsionaalsemalt kaasa elada! Muidu lähebki nii, et inimesed surevad tänaval-pargis niisama ära sellal, kui teised sealsamas bussi ootavad! vaatavad veel, et kuidas surijal keha tõmbleb ja märgivad mõttes, et "nää -kodutu vist...". Sama asi, kui valeri maha kukkus ja vahtu suust välja ajas ja siis kästi sinna ristmiku juurde minna- ja kui siis kiirabi tuli oli esimene küsimus kohe, et "teete nalja või?". Põhiline oli see, et ma tundsin kõige labasemat hirmu, et valeri sureb lihtsalt maha või ründab mind ennast. Kuigi selleks hetkeks olid tal protsessid juba nagu aeglustunud justkui - tuterdas edasi kuidagi kahtlaselt aeglaselt ja ei saanud eriti aru, et kus me oleme. No lõpuks suure nurumise peale viis kiirabi ta ikka ära. Hommikuks oli ta hullaris juba rahunenud ja sai mõnusalt juttu rääkida. Kuigi hommikupoole ööd oli ta sanitarile kallale karanud ja püüdnud vangistajatele kätte maksta. Või oli see lihtsalt tung vabadusse...? No igatahes - ei saa jätta kodanikke kuhugi pingile värisema...- sest järsku on see näiteks sinu onu või lell? Igasuguseid variante tuleb ette...

Rehepapp, ega sa juhtumisi kanepit ei kasvata? Mõni päev on täpselt selline tunne nagu sa oleksid otse põllalt tulnud ja arvuti taha maha räntsatanud.

zzz: ma olen kanepit ainult lõnguste nokkmütsi peal näinud. On vist selline nõgese moodi natuke? karvane justkui?

Mina ei tarbi midagi. Ainult armsa isamaa õhku hingan (tõmban nö ninna)ja joon vahel kodumaa kallist pinna- või põhjavett. Eks on tulnud muidugi ka (mis siin pattu salata)nii mõnigi pudulojus ära süüa. Aga parem mina kui nemad!

Valerit vaatamas käies oli muide see huvitav asi, et mulle tundus, et sanitarid vaatavad mind kui üht oma patsientidest. Mina suhtlesin küll sellest lähtekohast vaadates nagu. No mis sa teed ära kui on selline soosiv ümbrus- ilmselt poleks ma eriti imestanud, kui oleksin ennast hommikul kuskilt väikesest toast leidnud.