PilleRiin

Kuidas saab suhe õnnelikult lõppeda üldse?

Mina oma elukogemuste põhjal võin öelda seda, et Õiget leida ei ole raske, raske on Õiget hoida. Väga paljud ei oska seda, nii mehed kui naised.

Sellepärast tulebki rohkem tööriistadele panustada. Hea kvaliteetne elektridrell ei jäta sind kunagi hätta! Ning korralikust nurklihvijast on sul aastateks rõõmu. Ja mis võiks olla veel hubasem, kui oma elektrilise kruvikeerajaga kruvide kruvimine?
Tubli tööriist tagab kestva ja püsiva õnnetunde!

See Lõvi ütlus on väga hea :P.

(veel üks Lõvi :))

kit, ma kirjutasin hästi pikalt sellest just, mida sa küsisid.

kui on vaja õnne, tuleks õnneks valmistuda. Võtta iga kompliment avatud hingega vastu, igatähelepanekut panna tähele. Iga hea tegu jätta igavesti meelde ja halvad üritada võimalusel visata mälust ajaloo prügikasti. Mulle kunagi üks mees ütles, et miks naised tähtsustavad ühte eksimust selliselt, et kogu eelnev hea visatakse minema. Et kas see enam ei loegi, ainult see eksimus on mäletamist väärt. Küsimus jahmatas mind tookord ja ei osanud ma midagi mõistlikku isegi mitte vastata. Peale seda hakkasin märkama, kuidas ma isegi meeles, mõttes ,tundes märkan sobimatut ja justkui keeran sellele mõttes vintipeale. Häid tegusid aga justkui vähendaks. Eks ma siis sain ka aru, miks ma koguaeg õnnetu olen, kui tasakaalu saamiseks peaks olema 100 head 1 halva teo vastu, noo kust neid pühakuid võtta ? Või teine tabamine oma elust, et üritan mehele ise teha neid tegusid, mida ma ootan et ta mulle teeks. Ja seda mida ta tõeliselt vajaks, ma lihtsalt ei märka. Kuidas ma end ärakurnan, üritades Mehele pakkuda, millest endal puudus on ? Kahtlustan et ma teen seda praegu ka :( Ja nii see hingjõud valgubki ei teakuhu, sest seda mida üritan pakkuda, pole ehk teisel vajagi. Ja siis see hull rahulolematus, kes küll väidab ,et olude tõttu ta olemas, kuid uurima asudes tundub, et elab ta mingit iseseisvat elu ja lihtsalt ostib millega saaks rahulolematu olla. Mul elus vedanud, paljud olud ja olukorrad lahenenud väga kiiresti peale rahulolematuse teadvustamist. Ja üllatus-üllatus, kas ma siis olen rahul, oi ei...rahulolematus haarab veelgi suurema jõuga "järgmisest olust" kinni, et saaks aga rahulolematu olla. Põhjuse leiab alati...

Lõvi jutt õige. Ma ka :)

Tjah, üks ja õnneliku lõpuga suhe tuleb kõne alla ilusa ja väga targa naise puhul. See aga on väga suur haruldus,nii et mis sa ikka imestad...

Tundub, et selle blogi võib varsti lõviblogiks ümber nimetada :)

Veel üks lõvi paneb märgi maha.

Ma elan juba aastaid moto järgi: kui ma ei saa särada siin, siis teen seda kusagil mujal, kus mind paremini mõistetakse.

Iga asja jaoks peab olema eraldi mees - üks lastele isaks, teine sõbraks ja kolmas armukeseks (need viimased kaks võivad ka kattuda). Siis on õnn õuel. Haiguste ravi. Kontrollitud.

oi mulle ka see lõvi ütlus meeldib :) aga muul teemal ka ei tea vastust, eks annan ka praegu parima, et saaks ikka lastelastele kunagi seda näitata ;)

Paistab, et naistel keerleb elu ikka ainult ümber meeste. Ma olen püüdnud aastaid naistele tõestada, et on olemas ka muid elu eesmärke aga nad nagu ei saa aru. Kuulavad küll ja noogutavad ja nii aga tegelt kui täpsemalt jälgid neid siis paistab silmist ainult seesama 1 juhm mõte: "mees".
Samal ajal, kui mehed tegelevad neile huvipakkuvate teemadaga nagu kalapüük, puhkamine, ekstreemsport, linnuvaatlus, leiutamine, kirjutamine,töö.
Samal ajal tegelevad naised ainult selle ühe teemaga.
Ja ega siis polegi imestada, et just mees mõtles välja valemi E=mc2. Millest on kõigile kasu.

Ka mina olen jõudnud elust arusaamisega sinnamaale, et naised pööravad liiga palju tähelepanu teistele - mehele, lastele, välimusele jne. Kõige tähtsam inimese jaoks on ikka inimene ise. Ei pea nahast välja pugema, et teisele meeletult midagi pakkuda - ta ju ei tahagi. Jätke rabelemine, olge natuke aega vaikselt ja rahulikult, kuulake, mis teie sees kõneleb ja millest. Lisan muidugi hoiatuse - see ei ole kerge. Mõni peabki kergemaks seda nö "tavalist" naiste elu - kõik teiste jaoks, mina pean ju kõike tegema. Igaühele oma.

Üldse on väga naljakas kuidas räägitakse pidevalt meestest-naistest.
tegelikult taandub kõik ju ikkagi inimesele ja tema isiksusele.
see on lihtsalt tänapäeva kerge moodus - sa oled ju mees, järelikult mühakas. sa oled ju naine - järelikult vajad hellust, ja oi kui palju on veel neid stampe millesse inimesed end ja teisi topivad.
miks ei võiks võtta inimest kui inimest?
ta on ju inimene, aga ei...eriline vajadus on kirjutada meestel naistest ja naistel meestest- vastandades pidevalt ühte teisele.
ja siis lõpuks imestada, miks me küll läbi ei saa :)
Ja teine asi on see, et juba lasteaeda topitakse lapsi - et ikka minu oma sinna, siis on tal suurem võimalus elus läbi lüüa jne. Lühidalt alates aiast - isegi enne seda juba pannakse surve peale - kuni surmatunnini on pidevalt mingi tempo/sund/ühiskondlik surve peal. ja siis imestame taas, et miks küll asjad ei kipu sujuma.
aga kui isiksus juba sünnist saadik elab ainult selle nimel, et olla parem teistest ja PAREM on oluline, siis ple ka ime, et kuna ise ollakse terve elu aint PAREMA poole rabeletud, et siis on ka nö kaaslase suhtes soovid laes.
Kui ple ühel (lepib vähesega) siis on teisel.
ja just sellised teemad, raamatud jms on üks oluline osake kogu sellest hullusest, mis viib meid sinnani, et pidevalt parema poole - iial millegiga rahul olemata. Pidev võrdlemine ja samastumine. Mis tegelikult on ju oi kui petlik. keegi ple sarnane, ükski olukord ei kordu. see võlts samastumine viib tegelikult meid veelgi lähemale kastistumisele ja stampidele...
Ja siis need fraasid - haara päeva, võta elult kõik jms, mis on olulisemad kui vanasti piibel oli...need kõik meid sinna enneaegsesse rahulolematusesse viivadki. Mida krdit sa kogu aeg haarad? kuhu krdi kohta sa pidevalt rabeled? milleks? ET OLEKS SURRES HEA MÕELDA ; ET OH OLIN TORE JA OLEN RAHUL - järjekordne mõttetu stamp.
Omamoodi on seda hullust lahe vaadata, aga kohati viskab üle.
Jah, ma olen ise samasugune ja seega silmakirjalik.
So what!?

eh tegi kogu jutu viimase lausega tühjaks. See meenutab situatsiooni, kus valgekaartlased nabivad kommunisti kinni ja see peab enne mahalaskmist pika epistli kommunismi hüvedest ja lõpetab siis nii: "jah- ka mina olen tegelikult valgekaartlane ja vihkan kommuniste! So what!?".

Peale seda, kui püssipaukude kaja on kõledas metsas vaibunud ning varesed taas rahunenud, jääb nii mõnigi kontrrevolutsiooniline sõdur vana kommunisti sõnade üle järele mõtlema.
Mida see politruk õieti selle viimase lausega öelda tahtis?
Et ta on kah kommunistide vastane? Et ta on valgekaartlane?
Aga miks ta siis ise ennist nii pikalt kommunismist kõneles? Kas siin on mingi nipp? Mingi sõnum?
Ning mehed jäävad lõkke ääres mõtlikult tulle vaatama...

Pille-Riin, kas sa saaks mulle meilida epp.petrone@gmail.com, mul kustus kord su meiliaadress ära ja siit ei leia...

kõik võib olla, aga ärge palun tulge väitma, et õnneliku lõpu garanteerib Ilus, Tark ja Osav Naine. missugune see mees ta kõrval siis olema peab?

Surres on hea mõelda ikka nii, et kellel on rohkem asju, see võidab :P