| E | T | K | N | R | L | P |
|---|---|---|---|---|---|---|
| 1 | 2 | 3 | 4 | 5 | 6 | 7 |
| 8 | 9 | 10 | 11 | 12 | 13 | 14 |
| 15 | 16 | 17 | 18 | 19 | 20 | 21 |
| 22 | 23 | 24 | 25 | 26 | 27 | 28 |
| 29 | 30 | 31 |
31. jaanuar 2006
reisimärkmed
mõned lingid mulle omale. teie ärge pange tähele ;)
http://www.barcelona-tourist-guide.com/
http://www.aboutbarcelona.com/
wg ilm
aw 15 päeva ilm
http://www.tmb.net/en_US/home.jsp
24
hoolimata mu päevakajast kulgeb aeg lineaarselt ja ma pean hakkama saama kõigega, mis nimekirjas + veel nende asjadega, mis ootamatult ette tulevad. tavaliselt neid tuleb just siis, kui on kiire. magada saab õnneks vajadusel ka lennukis. muuhulgas hoian pöidlaid pihus, et raamatupidaja on nii taiplik ja teeb palgad hommikupoole ära, muidu kisub jamaks. peale rmp vahetust on palk ühel koral laekunud päev hiljem ja puhkuserahaga oli sama (jaa, ma tean oma õigusi sel puhul).
viimane kohvitilk ja tegutsema.
aega on napilt 24h.
30. jaanuar 2006
sõit
valu käib öidpidi
päeval magamine pole hea. siis ei tule öösel und, ainult liiga palju mõtteid käib peas ringi. neidki, mida ei tahaks mõelda: unustatuid ja neid, mida tahaks unustada.
hirmud on saanud tõeks rohkem, kui tahaks.
27. jaanuar 2006
kaks ainepunkti käes
inglise keele test.
4 lk, 40 minutit. st aega oli 90 minutit.
enamik etteantud vastusevariantidega. vali 4st üks. paar asja ise kirjutada. kunagi kätteantud loetud teksti lünkade täitmine poolikute lausetega, mis sealt oli välja tõmmatud ja alla ritta pandud, mõni üleliigne variant ka.
st, juba puhtalt huupi pannes peaks läbi saama.
aga ma ei pannud päris huupi kah. küllap mõni on vale vastus ka.
aga mis kasu ma sellest kursusest sain?
26. jaanuar 2006
Maris
kuidas õppida keelt?
ma ärkasin täna unenäo ajal, kus ma tegin inglise keele eksamit.
eksam oli kummaline, polnud küsimused, vaid mingid sõnad paberil ja nende vahel tuli leida mingid õpitud grammatilised seosed. kusjuures unenäos tuli mingeid kummalisi seoseid pähe küll, mida reaalselt olla ei saa. rääkimata, et see on mingi olematu ja ilmselt toimimatu metooodika. isegi unes ma olin mõnevõrra jahmunud selle peale.
poiss ajas mind üles parajasti siis, kui meile räägiti, et peame ise oma töid ise hindama ja õppejõud hindab seda, kuidas keegi oma tööd hinnanud on :P issand-issand!
nojah, tegelikult mul ON homme inglise keele eksam. ma pole üldse kindel, kui hästi ma selle ära teen (läbi saan ikka), sest meie keeleõpe seisnes grammatikatestide tegemises (noh, igasugused lünktekstid jms) ja ma pole kunagi olnud teadlikus grammatikas kuigi tugev. mul on üldse kahtlane tunne, et keelt ei saa õppida läbi grammatika ja keeletunnetust ei saa läbi grammatikareeglite. tähendab, ilmselt on neid, kes saavad ka, aga minu kogemus näitab, et keelt õpib suheldes ja grammatikat õpib muuhulgas päris kenasti ka lugedes. arvamus põhineb muide ka tuttavate keeleõpet vaadates, mitte ainult isiklikul kogemusel. ma tean hulka inimesi, kes on käinud nö klassikalistel (inglise) keelekursustel ja peaks grammatikat jagama imeliselt (ja jagavad ka muide mingis mõttes), aga kes reaalselt kasutades moodustavad päris kummalisi lauseid nii kõnes kui kirjas - kuigi grammatilised vormid eraldi võttes on ilmselt õigemad kui minul keskeltläbi oleks. aga enamasti nad väldivad üldse suhtlemist inglise keeles, kui võimalik. peale mingit aktiivsemat suhtlemiskursuse läbimist (kus grammatikale võibolla ei pööratagi niivõrd palju rõhku) julgevad nad rohkem ka reaalselt suhelda.
selline testisüsteem, nagu meil koolis, eriti sellisel kujul nagu ta oli, on minu meelest suuresti loterii. mul on kahtlane mulje, et suur hulk inimesi, kes ilmselt pole peale keskkooli (ja sellest on mööda minimaalselt 10, paljudel pigem 20a) inglise keelt pidanud eriti kasutama, täitsid neid lünki üsna juhuslikult, st huupi midagi sinna toppides, lähtuvalt enamvähem tunni teemast. mõnel lihtsalt läks tihemini täppi kui teisel :P
kunagi, aastat 10 tagasi, õppisin ma umbes pool aastat prantsuse keelt. grammatikat me seal eriti ei võtnud, küll aga suhtlesime, pidasime dialooge, laulsime, kirjutasime jutukesi. ma mäletan, et selle poole aasta lõpuks suutsime end kogu grupiga (meid oli alla 10 muidugi) üsnagi kenasti lihtsamatel teemadel rääkida. isegi 5a tagasi Pariisis käies oli sellest veel kasu, ma sain nii mõnestki asjast aru ja suutsin kvartali väikepoes end ka väljendada prantsuse keeles (millest nad arugi said). noh, enam ei mäleta muidugi suurt midagi. küll aga olen ma kindel, et ma sain selle poole aastaga prantsuse keele selgemaks kui ma olen saanud inglise keele kõikide õppimiste käigus (kui ma ei suhtleks, ei loeks ei kirjutaks - puhtalt õppides).
selge on see, et 20 inimesega päris nii ei saa, eriti kui tasemed on väga erinevad. selge on ka see, et ühele inimesele jäävad asjad meelde ühtemoodi, teisele teistmoodi.
selge on see, et homne eksam on ka loterii :)
25. jaanuar 2006
müts sai omaniku..
.. või omanik mütsi. sedapidi vist jah :)
ja meestele ei meeldi ikka olla modell, enamasti ;)
elu raamaturiiulis
eile õhtul sai pisut raamaturiiuleid korrastatud.
minu raamaturiiul on üks neid kohti, kuhu kohe päris kindlasti koguneb üsna huvitav kultuurikiht. tegelikult koguneb mul seda üsna kõikjale, äkki peaks mingi sahtli kultuurikihi jaoks tekitama (kuigi see saaks peatselt täis ja ikkagi oleks mujal ka seda :P)?
igatahes, pidin tõdema, et ma ei raatsi ühtegi raamatut ära anda või maha müüa, ka kõige mõttetumaid neist. noh, näiteks on mul päris hulk naistekaid; siis mingeid nõukogude-aegseid teatmetoseid mingi posu; noid kalender-raamatuid 80ndatest (teate küll, siuksed raamatud oli, kalender oli ja igasugu jutte, kööginurgake ja anekdoote ja nuputamist ja üle maailma naljakaid 'punaseid' tähtpäevi); 90ndate alguse kriminulle..
õnneks on mingi hulk ka päris väärt raamatuid, kuigi vähem, ku itahaks. ah et meil on raamatukogud olemas? on jah, aga on raamatuid, mida ma tahaks oma riiulis omada, sest ma tean, et ma loen neid jälle ja jälle. ah et võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju? minu jaoks ei ole raamatud need 'asjad'.
vot, tulingi praegu üsna heale ideele - kui keegi mult ühel või teisel põhjusel uurib, mida ma kingiks tahan, siis raamatupoe kinkekaart oleks päris hea lahendus. laps, muide, saigi juba omale sellise kingituse. nüüd peame temaga poodi minema, kus ta saab omale siis ise raamatud välja valida.
lisaks raamatutele on riiulis pilte, vanu lennupileteid, reisidelt korjatud-ostetud nodi. ma püüdsin sellesse mitte süveneda, sest nostalgitsemine ei oleks mulle praegu ilmselt kasuks. pealegi ma ju lähengi nädala pärast peale õige pikka pausi jälle Reisima. mis muidugi meenutas mulle, et pean nüüd meie raamatupoed läbi sobrama ja püüdma mingi hea Barcelona reisijuhi leidma. jaa, netist võib ju lugeda midaiganes, aga ega ma kohapeal, nett näpus, ringi hulgu.
igatahes õnnestus mul eile kuidagi hakkama saada, ilma et ma oleks broüüridesse-piltidesse-mälestustesse uitama jäänud. puhh.
ja natuke sai nüüd ümber grupeeritud-tõstetud ka. lõpuks ometi on kokaraamatutel hingamisruumi, aga lasteraamatutega peab veel ka midagi ette võtma
24. jaanuar 2006
jäälilled
23. jaanuar 2006
meenutagem siis..
üldiselt on sellistel päevadel tavaliselt kombeks meenutada, 'mida ma tegin x-aastat (minu puhul siis 4 aastat) tagasi'. ma vist ühel aastal juba meenutasin ja viitasin. meenus hoopis see, kuidas eileõhtul 4a tagasi ma ei viitsinud omi asju eriti panna värskelt restaureeritud tualettlaua kappidesse ära (aega on), aga lõpuks ikka panin ja kuidas ma napilt enne ühtteist õhtul Rahu poodi (või selle eelkäijasse punases majas õigemini) jäätise järele sõitsin, sest hull jätsiisu oli. votnii.
22. jaanuar 2006
täna oli pidu
suur tänu kõigile, kes mind aitasid: minu ema ja isa, poisi issi, Merike ja Viktoria, ning Kristi.
suur tänu kõigile, kes kohale tulid või moraalselt meiega olid.
ma arvan, et oli tore pidu :)
21. jaanuar 2006
-22, suits
20. jaanuar 2006
peast matemaatik
uhh. lõpetasin praegu matemaatika puhtandi kirjutamise, skännin sisse ja mailin ära.
mulle tundub, et ma sain isegi mõnest asjast aru ka, kuigi üldiselt jääb üle loota, et mul enamikku sellest ei lähe rohkem vaja kui allesjäänud matemaatikaloengutes.
ja suured tänud Katile, kes mind juhendas ja muudkui viitsis mulle kõike seletada ja tänu kellele ma nii kaugele jõudsin :)
19. jaanuar 2006
jäätunud
18. jaanuar 2006
sügiskuld
soundtrack: 4Hero - Golden Age of Life
17. jaanuar 2006
tõnisepäevaõhtune
vaatasin tänast külastajate arvu ja siis mõtlesin, et kas ma peaks nüüd piinlikkust tundma, et pole midagi kirjutanud? sest inimesed tulevad siia, tahavad lugeda midagi uut ja .. huvitavat?, ja polegi midagi.
lõbust ja eneseväljendusest saab pooliti kohustus.
tegelikult see pole ju üldse põhjus midagi kirjutada. või on?
rääkisime täna netis ühe tuttavaga, kes ei käi iga päev mu lehel. ütles, et täna käis ja kas mul pole rõõmsaid asju, millest kirjutada. ei ole eriti jah, pidin tõdema. mis teha, et asjad minu sees hetkel sedapidi jagunevad.
nii et parem on vähem kirjutada.
ja pilte, häid pilte, pole mul ka kohe tükk aega ühtegi tehtud.
mul on külm ka, kuigi toatemperatuur peab õue omale vastu ja kraadiklaas on kõvasti peale 20 kraadi.
poiss köhib ja aevastab ja ma hoian pöialt, et pühapäevaks üle läheks.
16. jaanuar 2006
kivikesed kõnniteel
tunnen, kuidas graniidipuru muudab astumise ebamugavaks. mõtlen, et kas on võimalus, et õhema tallaga saapad nende kivikeste mõjul katki lähevad. mõtlen veel, et miks on liiv out ja libedusetõrjeks nõutakse graniidipuru? kui ometi liiv uhutakse kenasti veega mulda või mööda kanalisatsiooni jõuba mudaks, kus ta muutub taas osakeses mullaloomeprotsessist, samas graniidipuru on ka peale sula endiseselt asfaldi peal ning selle lagunemine millekski kasulikuks võtab päris kaua aega. liiva on meil kohapeal saada, graniit aga pole meie 'päris oma' kivi, kallivõitu ka veel...
valin vasaku teepoole, kus kivikesi on vähem ja tõttan edasi.
13. jaanuar 2006
kontoriinimese mõttetu hala
ma töötan ühe korporatsiooni alla kuuluvas väikefirmas. mingi osa meist kuulub skandinaavlastele, aga ma pole omandisuhetega väga kursis. noh, ega see ei muudaks ka midagi.
aastaid tagasi aslustasime väikeses keldrikontoris. maja oli sama, mis veel mõnel korporatsiooni kuuluval allüksusel. tegelikult ma ei mäleta, kas me siis juba olime korporatsioon või ei. aga tühja sellest.
aasta hiljem kolisime siia majja, kus ongi peamiselt sama korporatsiooni ettevõted pluss üht-teist veel.
esimesel ajutisel pinnal olime mingi umbes 3 kuud. siis kolisime edasi. püsisime paigal umbes aasta. siis kolisime edasi. siis läksin ma lapsehooldupuhkusele. vahepeal koliti veel. seal olime me vist ikka umbes 3 aastat juttis lausa. ca 9 kuud tagasi kolisime siia 'ajutisele' pinnale. veebruarist kolime siis siit ära. tubadesse, kus pole radiaatoreid, on üks õueaken, mis ei avane (no eksole, isegi kui on avatav aken, ei tohi seda ju uutes poppides majades avada, sest see lööb kogu kütte-jahutussüsteemi segi; sa võid siia ära lämbuda, aga akent avada ei või) - küll aga on ohtralt klaasseina vaatega üle mingi esindussalongi. lohutati, et soojapuhuritega saab soojaks. ma olen täitsa tänulik, et ma omale uued kõrvaklapid tööle soetasin (või õigemini, tööandja raha eest soetasin tööandja nõusolekul). kui puhur undab, panen klapid nii kõvasti, et undamist ei kuule. telefoni, muuhulgas, ilmselt ka mitte.
mitu kolimist see teeb nüüd kokku vähem kui 7 aastaga? kui palju me oleme helistanud, et meil on külm/palav/lämbe?
kas ma olen tüdinud..?
P.S. ärge pakkuge firmat ega korporatsiooni. võtke seda kui ulmet :)
toavihmamängud
12. jaanuar 2006
lapsed, reisimine ja elu
sattusin täna jälle kusagil foorumis ühele küsimusele, kus uuriti, et kas ca 1,5aastasega reisile minnes, oli vist Egiptusesse, ta peab palavaga vastu.
niisiis. jätame kõrvale linnugripi, sest Türki nad ei sõitnud vähemalt. arutame siis, mis tegelikult lisaks palavusega selle reisiga kaasneb.
esimesena tulevad mulle pähe võõrad mikroorganismid. no sellised, mis kohapeal on tavalised bakterid jm ja kohalikele mingit mõju ei avalda. kuuldavasti pidi aga lõunas käinud isegi täiskasvanutest vähemalt pooled kas kohapeal või vahetult peale saabumist siin põdema mingeid kõhuhädasid, erineval kujul. saati siis veel laps, kelle immuunssüsteem on veel tundlikum (hea küll, kuni saab veel rinnapiima, siis on mingi kaitse olemas). selleks, et võõraid mikroorganisme üles korjata, ei pea sööma turult ostetud pesemata puuvilja, piisab kui mahlajook on tehtud kohalikust veest või laps mängib rannal liival ja topib vahepeal käsi suhu. võinoh, midagi sellist. tegelikult on neid õhus ja üleüldse igal pool ja pealnäha tundub, et haigus on tulnud müstiliselt. eks kuigivõrd päästab, kui sööd ainult usaldusväärsetes kohtades ja joo ainult pakendatud vett.. aga laps müttab ju ikka oma soodu ringi :O
teisena tuleb mulle pähe see, et kas tegelikult on lapse närvikavale hea, kui temaga varases lapsepõlves ringi rännatakse? nagunii ei püsita tänapäeval kodus, käiakse lapsega külas, beebikoolis, mängutoas.. ja nüüd veel pikk lennureis, elu hotellis jne. või pole sellel lapsel enam vahet? ma ei arva siin muidugi, et laps nt vanavanematega jätta ja siis ise nädalaks rannale kihutada oleks parem - aga lapsel võiks mingi baasturvalisus tekkida ja mul on tunne, et võimalusel võiks 2-3 esimest eluaastat olla ikka enamvähem tuttavates keskkondades ja neid mitte hullult vahetada (ma ei arva näiteks, et lapsega pidev poeskäimine teda kuidagi arendab, pean silmas just selliseid kuni paariaastaseid - kuigi arusaadav, et vahel on see paratamatus, et pead kaasa võtma).
no ja siis kurdetakse hiljem, et lapsel on keskendumisraskused, tähelepanuhäired jm. mitte kõigil, aga kas ei tundu, et ajaga on seda rohkem? eks kogu elutempo mõjutab seda ja mulle tundub vahel, et mu kaua kodus olnud poeg ongi mingis mõttes nö ajast maha jäänud (ei ole mingi beebikooli ega mängutubade laps olnud, reisimised Eestimaagi peal on alles viimasel ajal hakanud uusi suundi võtma). aga teistpidi, küllap ta sai midagi muud jälle?
mul on muide kahtlus, et ajal, kui tavaliste inimeste liikumised piirdusid hobuse päevateekonnaga, olid närvid rohkem korras. kuigi ma pole selles kindel ja tegelikult võib põhjus olla hoopis elukeskkonnas. sest linn ise on ju ka hullult närviline, kui vähegi mõelda.
tähendab, ilmselt ma olen mingi tagurlik lapsevanem (ja perekoolis ja delfis öeldaks ilmselt veel, et kade ka), kes arvab, et laps ja vanemad võiks ikkagi paar aastat suhteliselt kodukesksed olla. ringi tuuseldada jõuab kogu elu.
või mida mul üldse arvata on, ise läksin 1a8k poja kõrvalt 5ks päevaks Lõuna-Eestise õppima, seda kord kuus; ja peatselt kiman puhkusereisile ilma lapseta..
/üle lugedes tundub see asi kuidagi mustvalge, ilmselt olen ma siin natuke nimme pisut äärmuslik. ma tõesti ei arva, et lapsega peaks 2a ainult kodus istuma/
11. jaanuar 2006
kommentaaridest, spämmist ka
mul hakkab tekima tunne, et peaks kah ikkagi näiteks TypeKey kommenteerimiseks siia lehe külge 'siduma' - ja teiste siin olevate blogide jaoks ka. kuigi mull ei meeldi mõte, et kommenteerimiseks pead kusagile registreerima ja sisse logima. ma olen ju hea ja leebe je ei nõua isegi e-maili, et jätta inimestele võimalus siin olla nt anonüümne (ausõna, ma näen IP küll ära, kui tahan, aga ma ei viitsi sellega tegeleda).
tegelikult on lootus, et see junk-süsteem hakkab ikkagi peatselt korralikult tööle. no nagu Thundebirdi omagi, e algul laseb mõned läbi, aga varsti on üsna tõhus.
ahjaa, ja adminliides on tööl kõikvõimalikes brauserites päris korralik. peab kodus natuke küpsiseid ja ajalugu ära kustutama vist.
tegelikult, selle kommenteerimise kohta: teie, mu armsad lugejad, kommenteerite - seega, arvake, mis oleks teile mugavam :)
vennad
mõned lihtsalt on mu lemmikmodellid :)
10. jaanuar 2006
upgrade
uuendasin natuke oma blogimootorit ja 12 tunniga oli posu läbukomme olemas. näis, kas sisseinstallitud spämmitapja tuleb sellega edukalt toime - mõnda aega veel kindlasti mitte, sest pole veel ikka korralikult konfitud.
tore on see, et siin mozillas on nüüd need teksti formattimise nupud ka näha, ja isegi toimivad :O
samas adminliidese lehte kuvab päris naljalat ja templeite pole ma veel ka uuendanud (need võivad seotud olla omavahel ju).
täna pidi olema matemaatikapäev.
7. jaanuar 2006
eksamijärgne
päris totter on istuda klassis ja saada õppejõu kurjapoolsete pilkude osaliseks, kui omal ja pinginaabril on eksamitöö ammu valmis ja vahepeal vaikselt kommenteerid midagi, aga istud kohausetruult veel pingis, et su selja taga olijad saaks veel kusagilt midagi maha kirjutada. kusjuures igaks juhuks on 4 rida meie ees üsna hõreda ja tagumistes ridades, mis on tihkelt täis, on konspektid lausa laua peal.
aga ma ei usu, et otse seadusest punktide mahakirjutamine garanteerib parema tulemuse. kuigi, võta kinni. kui mõni neist saab A ja mina mitte, siis ma vist enam ei taha oma materjale nendega jagada ka. iga heategu saab karistatud.
5. jaanuar 2006
ükskord talvel
ma olen liha!
nett on täis kummalisi teste. sa võid osutuda milleks iganes :)
You taste like steak. You are hearty, strong, and
juicy. People all over the world love you and
you grace many tables with your presence. What
makes you special is the people that love you
and what they add to your natural character.
How do you taste?
brought to you by Quizilla
mis päev täna on?
miskipärast ei meeldi mulle talvel kaameraga linna vahel ringi jõlkuda. suvel käib see üsna ludinal. võib-olla seepärast, et talvel on kätel külm, kotti ei taha sopa sisse maha panna ja ilm on hall.
niiet, mul ei ole pilte üles panna.
ja üldse, eile leidsin kusagilt ühe asjaliku talu müügikuulutuse, aga selgus, et see on 2 kuud tagasi müüdud. miks nii tehakse? küsimuse peale aetakse mingit segast juttu lihtsalt. ikkagi on see ebaaus!
ja miks on nii, et suheldes mingi seltskonnaga juba aastaid, pole varsti enam vahet, mis soost keegi on; aga kui sinna tuleb uusi tüüpe, siis nende sooline kuuluvus omab küll tähtsust? noh, et hakkavad toimuma asjad, mis pole siiani nagu väga toimunud. misiganes onju. tore on olla lihtsalt sõber muidugi, aga ma lihtsalt hakkasin mõtlema selle peale.
või on üldse mu viimase paari kuu elu ainult unenägu, matrix, loodud illusioon? pidev unesegane seisund toetab seda võimalust.
4. jaanuar 2006
katkestus
ma olen keset tänavat, kui valgus kaob. totaalselt ja kõik, ainult üksiku mööduva auto laternad valgustavad teed. aga muidu on pime. tänavad, majad - jah, need kontorid, hotellid, elamud ümberringi, mis on tavaliselt sellisel kellaajal valgustatud akendega üle külvatud; mulle meeldib vahel seista ja vaadata, kuidas tuled siinseal kustuvad ja süttivad, mõned kollased, mõned valged, mõned päris vaevuaimatavad, kuidas valguse järgi võib aimata koristaja liikumist ühest toast teise, aegajalt ilmuvad valgusesse siluetid.. seda kõike pole korraga.
ma olen seisma jäänud ja hoian kotisangast kõvasti kinni, nagu keegi tahaks seda mult ära tirida. ma ei pane tähele, mida teevad teised inimesed tänaval. kuulen, kuidas paugatab mõni autouks ja tajun, et ikka veel valitseb vaikus. ma pole üldse kindel, kas on möödunud sekund või minut, aeg venib ja ma loodan, et nurga taga on valgus olemas ja trammid käivad ja ma saan koju. ühtegi valguspeegeldust peale autotulede ei paista, valgusfoorid on kadunud pimedusse, aga see ei saa ju olla, et kogu linn on pime, see on siinse kvartali probleem, midagi juhtus lihtsalt siin piirkonnas.
hakkan ettevaatlikult liikuma, kuid 200 meetri pärast ristmikul on kõik suunad sama pimedad..
3. jaanuar 2006
uusaasta-(jm.)lubadused
aastaid tagasi, veel enne bridgetjonesi kuulsust lubasin endale, et ma ei tee uusaastalubadusi. ja ma täidan seda. auhinnaks on, et aasta lõpus ei pea põdema täitmata lubaduste pärast.
/lubadustega on see jama, et neid peab ju pidama. sest lubadus ei ole mitte see, et täna annan, homme võtan. seega - kui ma pole enda ikka päris kindel, siis ma parem ei luba. võib ju väljendada end vähem lubavalt ka, mis jätab mulle natuke lahtiseid otsi ja veidi vähem kohustust.
miskipärast eeldan ma teistelt samasugust käitumist, ikka veel./
2. jaanuar 2006
place de l'Hôtel de Ville
Pariis, august 2000. linnaõhk, tempo, ajalugu, soojus.
istume platsiservas, kusagile pole kiiret, linn elab oma lõunast elu.
seesama taevas on me kõigi kohal igal pool.
hajameelne
mul on täna mingi jama, eriti võtmetega. aga muidu ka selline lootusetult hajameelne olek, nagu oleks hommikukohvi asemel olnud .. maiteagi, paar pitsi punast veini?
hommikul tööle tulles avastasin, et mu kotis on mingid võtmed, mis oleks pidanud koju jätma. ähh.
postkastist lehed ära võtnud ja veel siit-sealt maja pealt mõned kokku korjanud, avastan kontoris korraga, et postkasti võtit pole. ei suuda tuvastada kusagilt. hiljem kolleeg saab selel turvamehe käest kätte, täiesti absurdsete seletustega selle leiukoha kohta - no see ei ole võimalik!
lõunale minnes unustasin uksekaardi + võtme kontorisse. noh, seda juhtub ikka. vähemalt telefoni ei unustanud, kuigi mul vedas ja Inimesed Ülaltpoolt lubasid mind lahkelt minu korrusel maha (ehk siis, ma olin sunnitud teisele korrusele jõudmiseks kasutama lifti, kuna terpikojast korrusekoridori ei saa ka ilma kaardita).
paljutõotav aastaalgus..
mitmesegast, reisimisest ja fotost
vaatasin eile hommikul asjaolude sunnil ja natuke vabast tahtest oma vanu sisseskännitud pilte üle. muuhulgas ka ammuse (ehk viimase korralikuma välisreisi) Pariisi-reisi pilte.
niisiis - ma tahan reisima, väga, väga, väga! hetkel liigub selles suunas, et lähen ka.
aga kaasa peab võtma vist mõlemad kaamerad või maiteagi nüüd. filmil on oma võlu, lisaks töötab lainurk seal ees lainurgana - aga tassimine, tassimine!
ja ma ei tea, kas on piltide väärtus ajas ümber kujunenud või tegin ma tõesti aastat 5-6 tagasi paremaid pilte kui praegu? :O et jah, nagu Rehepapp allpool kommenteerib, et iga pilt on 'oma laps' - aga suhtumine neisse muutub ajaga. nostalgia?
/lühendatud mõtted/
1. jaanuar 2006
20 minutit uut
peaaegu et liiga hilja tuli mõte võtta kaamera. käe pealt, läbi akna,suur iso, paarkümmend pilti. suht lootusetu üritus. ma olen ajaloos teinud paremaid ilutulestikupilte, aga olgu siis vähemalt ehtne värske aastavahetuse pilt..
Head Uut :)
