| E | T | K | N | R | L | P |
|---|---|---|---|---|---|---|
| 1 | 2 | 3 | 4 | |||
| 5 | 6 | 7 | 8 | 9 | 10 | 11 |
| 12 | 13 | 14 | 15 | 16 | 17 | 18 |
| 19 | 20 | 21 | 22 | 23 | 24 | 25 |
| 26 | 27 | 28 | 29 | 30 |
.. parem eelmist sissekannet, rehepappi ja muhmi.
seoses hullu tööpäevaga mina täna ei kirjuta. üritan parem natuke lõõgastuda nüüd.
juba tramm oli tühjem kui tavaliselt, kuigi neid polnud kaks tükki juttis.
linnas tekkis tunne, nagu öösel oleks olnud mingi katastroof, ellujäänuteks peamiselt kollaste vestidega tegelased. üksikuid inimesi liikus ka, isegi mõni auto oli. ummikuid ei olnud. kõik oli liiga vaikne. pühapäeva tunnet ei olnud, sest kodupool linnaotsas oli kõik argine. lihtsalt kõhedavõitu. liiga ulmeline.
igaks juhuks lähenesin tööle teisest küljest ja Stockmanni tühi autoparkla tekitas omakorda veidra tunde.
õnneks pole ma vähemalt tööl üksi, see leevendab.
täna oleks huvitavaid kaadreid linnast saanud, ehk..
tegelikult autode suhtes võikski iga päev nii tühi olla ju..
ja muidu ka, tegelikult mulle meeldib.
see, et Maakri tänaval täna juba ei pargitud, meeldis mulle kui jalakäijale. siin oli hoobilt vähem autosid.
aga kõik need millalgi tänavatele paigutatavad tõkked ja autoakstsist Kivisilla tänavale maha tõstetud betoonblokid on asja ebameeldivam osa.
ma tahaks homme kesklinnas oma igapäevased käimised ära teha. ilma autota nagu ma olen pealegi. loodan parimat..
väga motiveeriv on, kui pea kõige lühemat aega firmas töötanud inimene saab ainsana ettepaneku lahkuva juhi kohale asuda.
alustame sellest, et vanadest olijatest vaadati mööda ja ta võeti juba kõrgemale kohale tööle. ah et küllap oli eeldusi? no ei tea, ühes veidi analoogses kohas oli töötanud tõesti. samas, esimeseks tööks saanud asja ta kuuldavasti ikka ei teinud korralikult ära.
paari kolleegi lapsehoolduspuhkuste ajaks määrati ta nö reatööd tegema. kuidagi teeb ka. siis kui talle ora p** ajada. jaksa ju ka naaksuda täiskasvanud inimese kallal. ega ta tuleb hädapärast tööga toime küll. kõiki nüansse ei tea siiani. ca 20 kuud siis.
kui Suur Ülemus meil käib, siis nemad käivad koos kohvikus vms. ja see vist ongi määrav.
kui ükspäev mu kolleeg oli talle midagi poetanud, et kiire karjäär, siis oli vastuseks tulnud, et ise tuleb ka aktiivne olla.
ma olen üritanud, muide, ise aktiivne olla. ettepanekuid ja asju ja üleüldse. üldiselt sülitatakse selle peale. nagu ka selle teise kolleegi peale, kellega me siin algusest saati olnud oleme. no mitte alati jah, aga piisava tihedusega, et meile meelde tuletada, et meil pole lootustki siin kusagil edasi rabeleda.
ah, mitte et ma tahaksin siin üldse kusagile. täitsa hea on siin istuda ilma erilise vastutuseta. aga no miks isegi ei mõelda sellele variandile? et alustaks enne nendest, kes on aastaid juba siin olnud ja suhtkoht tunnevad süsteemi ja inimesi.
samas, ma ei vaheta seda suhtelist vabadust siin paari tonni raha vastu ka (õnn ei peitu rahas ju :P).
aktiivsus aga muudkui kaob ja ei liiguta ka lillegi rohkem, kui hädasti vaja. sest motivatsiooni ei pakuta.
oma blogi, irisen palju tahan :P
.. rahas?
no keemiapraktikumist lootsin ma postiivset tulemust, aga B on kaugelt üle selle, mis ma iganes mõtlesin. protokollid protokollideks, aga eksami tegemise ajal olin ma toidumürgituse küüsis ju. heh.
rõõm-rõõm :)
postiivsete üllatuste üle alati.
tegelikult on see natuke kurnavgi, kui söömine on töö. või haltuura. igatahes et selle eest makstakse ka. no et siis sööd rohkem kui muidu ja head sööki ja pärast tahaks siestat pidada. aga no meil ei peeta ju, põhjamaa siuke, kogu valge aeg tuleb tööd teha.
viimase aja popp test. noh, tegin ka. mõni asi on minu meelest üsna puusse..
aga kesk-eestis on veekogudel jääkirme peal ja metsa all lumetupsud. uskumatu.
millal ma õpin ära, et emotsioone tuleb vaos hoida? et peale iseenda ei ole neid kellelegi usaldada? et keepsmailing on see, millega maailm harjund on ja rohkem keegi ei ootagi. kõik muu ehmatab ju. pole ette nähtud, et sa vähegi sügamaid emotsioone kellelegi välja suvatsed näidata. ma võiks juba teada ju. kõik tuleb ringiga tagasi lõpuks.
võiet üldse. vahel mind ehmatab, mida ma endas leian. tegelikult olen ju arvanud, et need paljud on maetud sügavale ära, surnud. olekski lihtsam kui oleks.
ma kardan iseend rohkem kui teised. mina aiman, mis seal sügavustes olla võib.
aga ma luban otsida värske keepsmailingu-maski ja seda truult kanda.
kuni järgmise korrani.
(aitäh, co! we all need a little help form our firends)
klappides: Air - Virgin Suicides
kiire-kiire-kiire-kiire.
aeglast polegi. kuulge, nii ei saa ju?
olen taas ummikus oma koolimõtetega. üks kaaslane, kellega ma käin, ei ole nõus enam sellise organiseerimatuse eest maksma. mul on ka veel tasumata ja mõtlen asja üle. mingi hulk motivatsiooni kaob ära, kuigi see ei tohiks olla seotud teise inimesega. tegelikult oli see ikka mingi tugi, et okei, üritame koos seal läbi tüürida. ah, maitea. ma ei taha ju päris pooleli jätta ka. poole aasta pealt ei saa ilmselt Tallinna ka üle - või siiski, pean helistama, äkki saaks mingid ained ära teha.
mulle ju meeldib pime aeg ka. küünalde ja hõõgveini ja lumega. mulle ei meeldi see hall. sel aastal oli üleminek värvidelt ja soojuselt hallile päris järsk. annab tunda.
vahel lähevad mingid kummalised asjad nii sisse, et kole.
isegi kui mõistus ütleb, et see pole ratsionaalne, on tunded midagi muud. kolm korda võib arvata, mis jääb peale. võitlus iseendaga on tühi kulu. energiat läheb rohkem kui asi väärt. tulemus on ettearvamatu. kuidas ma saan ennast usaldada?*
ma tahtsin täna tund enne keskööd voodisse minna.

* - ma siiski usaldan. ma tean et ma jään alati käppadele. piisavalt kordi on veel alles.
mina ainult lingin.
ma saan täna küll suure osa ühest ripakile jäänud projektist tehtud - igatahes on mul olulised detailid valmis ja asi liigub. muidugi tuleb töö käigus mingeid lisaküsimusi ja ehk oleks pidanud asja harjunud viisil tegema siiski - aga ma tahtsin natuke õppida juurde.
hommikul sain siin blogis spämmkommentaaritõrje ka töötama. ootas ammu oma järgi, probleem oligi ühes chmod-is ainult - aga kust ma pidin selle peale tulema ise? õnneks on support-foorumid.
kodus pole ka peaaegu et lillegi liigutanud, kuigi peaks. ei jõua ühel päeval liiga palju.
aga ometi tundub tänane päev natuke kaotsiläinuna.
poiss ärkas (isegi magas lõunat, oh imet), pean temaga kokkuleppele jõudma, et toon ületeepoest piima ja siis saab omale ühe latte kokku keevitada.
While other people sit around and wait for life to come to them, you put yourself out there and make it happen. After all, if you don't like the way things are, how do you expect anything to be different unless you do something about it?
Determined and dedicated, you're not afraid to go out on a limb and do what you can to make an impact. You realize change doesn't happen overnight, and you don't give up easily even when the going gets tough. That's what makes you such an inspiration. And it's also sure to make the world a better place. Bravo!
selline projekt. saada ka oma portreenägemus õnnest :)
ei, minul puudub sellega seos.
öö selles linnas
on see mis paneb mind jooxma
taga ajama unistusi
põgenema su juurest
kaugele ära
olematusse
jättes sind nii üksi
kuigi tegelikult tahan ma olla osa sinust
kuid see öö
kisub mind eemale
ajab mind karjuma
& sa ei näe valu mu minekus
kui ma aina kaugenen sinust
ise seda tahtmata
meelitatuna eemale
neetud öö
selles linnas
aga hoidke täna minust eemale. mul on tülinorimise päev. ja natuke selline ka sealhulgas. need on kuidagi seotud.
tegelikult tahan ma kindla pinna peale tagasi, aga ma ei suuda üksinda..
paistab, et tööpuudust kui sellist ei ole hetkel küll. kui kellelegi tundub, et on, siis sõitku natuke trammiga. lisaks kleebitud töökuulutustele jookseb trammitelekast hulk reklaame, milledest 2/3 on kohe kindlasti töökuulutused. selge on see, et mingit tippjuhti seal ei otsita ja palk on umbes sellises hinnaklassis, et saab parasjagu osta ühe Caramelo seeliku (Tallinna kaubamaja, 3299.- EEK :O) ja heal juhul jääb natuke ülegi ;) aga tundub, et tööjõudu on vägagi vaja, neid kuulutusi pikemat aega jälgides. kusjuures, kui ikka üldse tööd pole, siis on need enamasti paremad kui mittemidagi. hea küll, samas enamik ilmselt ei sobi ka pensionieelikule - nemad on üks üsna suur töötute grupp ju.
jah, ja ise ütlesin ära suhteliselt viisakast tööpakkumisest riigiametis. rahas küll katseajal ei võida (ei kaota ka), töö tundub üsna huvitav, aga vähemalt esialgu tähendaks see olulsielt varem tööleliikumist kui praegu ja lapse hirmvara aeda viimist. pealegi tekkis mul kerge hirm, et äkki ma ei tule toime.
igatahes pole mingi aja jooksul sinna inimest tööle saadud, perspektiivi ometi on ja mingeid väga hulle eelteadmisi ei olegi vaja. äkki peaks ikka ümber mõtlema veel?
töönädal algab ja ma loodan, et saan end välja puhata nädalavahetusest. üsna tavaline asi, et nädalavahetusel on tempo hullem kui muidu. samas ei näe ma aeglasemat tempot kusagilt ette järgnevaks kümnekonnaks päevaks.
märkamatult on täis saanud 3000 kommentaari. tegelikult ongi juba üle.
täna öösel vilksas mu unest läbi üks inimene minevikust. täiesti ootamatult. noh, nagu unenäos ikka võib juhtuda. korraga ta oli keset mu und ja ma tundsin, et mu aastaid vastuseta jäänud küsimused saavad lõpuks ometi vastuse. kohe-kohe.. ja juba ta kaduski, ma jäin totralt oma unenäkku edasi. rohkem ma ei mäleta.
hommikul lugesin ma kohvi kõrvale üht huvitavat dialoogi. nagu ma oleksin juba enne magamajäämist seda lugenud. teemasse-teemasse. liigagi. üks kallistus siinkohal sõbrale teele.
alateadvus hoomab rohkem kui ma aiman.
eilse teema jätakuks siis:

kas see on nüüd ajutine või mis.. aga ma ei pea päris normaalseks, et panen hommikul bachata-muusika mängima. tavaliselt on mul hommikul vaikus. negatiivne on see, et kõik temaatilised netiraadiod on kehva kvaliteediga.