| E | T | K | N | R | L | P |
|---|---|---|---|---|---|---|
| 1 | 2 | 3 | 4 | 5 | 6 | |
| 7 | 8 | 9 | 10 | 11 | 12 | 13 |
| 14 | 15 | 16 | 17 | 18 | 19 | 20 |
| 21 | 22 | 23 | 24 | 25 | 26 | 27 |
| 28 | 29 | 30 | 31 |
üldiselt mulle ei istu eriti mingid abipalved netis, kus palutakse raha. omagi elu on näidanud, et saab ka teistmoodi hakkama.
aga seekord on ette võetud üks igati vahva ettevõtmine, ilma abipalveta. nimelt Dakile pulmakleidiraha kogumine. jaa, muidugi on noored ja lapsi pole ja võiks ju toime tulla ja võib öelda midaiganes. aga ma ei ütle. see tundub kuidagi täitsa õige. olgu tal päris oma valge kleit.
Eva-Liisa tegeleb kogumisega :)
selgus, et meie majas, selles söögikohas, kus ma pole üle 5 aasta käinud, saab täitsa korralikku latted. eriti talvel abiks teadmine.
nojah, eks näis, kaua seda abi mul vaja läheb. ega ma olen siin ainult ühe väääga peenikese niidiga veel kinni.
juustuküpsised on täpselt poole mahukamad kui kevadlille küpsised.
kunagi eespool oli juttu ühest koolipapast ja minu kahtlustest seoses temaga. noja nüüd loen sellist asja.
oeh.
ma võiksin juba targem olla ju. ometi suudan ma ikka ja jälle asetada kedagi oma elus tähtsale kohale, aegajalt peaaegu endast ettegi. noh, et saada jälle vastu pükse sellega. arenemisvõimetu selle koha pealt vist?
see-eest paistab, et enamik teisi on selle koha pealt imeliselt arenenud ja suudavad suurepäraselt lähtuda ainult iseendast. kusjuures lähemal uurimisel selgub, et kunagi varem tavaliselt on olnud selles üks erand. jaaa. see läheb suurepäraselt sellesse teemasse, et igal (hea küll, on erandeid) mehel on olnud alati üks karm armastus. sest hiljem ta lihtsalt ei lasegi kedagi omale päris ligi. ükski õige mees ei saa haiget kaks korda. või veel rohkem.
võltsmacho.
tegelikult nõrkus.
hommikust viinerit süües meenus mulle Regati maja kõrval asunud Pepsi-putka, mis sigines sinna Moskva olümpiamängude purjeregati ajal ja kus vahetult enne ja peale olümpiamänge sai osta soome päritolu viilutatud sinki ja väikestes topsides soome moose. ilmselt midagi veel, aga mu mäletustes on need singid ja moosid just. kusjuures viimased neist said ära söödud ikka aastaid hiljem :)
igatahes 80ndate keskel seal sellist kraami enam ei müüdud, päris kindlasti olid karastusjoogid ja viinerid. ma püüan praegu meenutada, kuidas neid viinereid seal soojendati. mikrolaineahju ei olnud ju. kas torgati kusagile keeva vee anumasse natukeseks vist? need olid need pikad viinerid, nagu tol ajal olid (kes mäletab). küsiti, kas ketšupit ka, kui jah, siis pandi seda papptopsi põhja, torgati 2 viinerit sinna püsti ja 2 poolikut leivatükki juurde. maksis vist 30 kopikat või oli 40?
nii et talvel trennist tulles oli see hea soe suutäis. aga alati ei võtnud, sest pikk tee oli bussi ja trolliga koju sõita ja aega ei tahtnud raistata. ja see oli päris suur hulk raha ka.
midagi seal siiski oli, et mul on nende viinerite maitse seal papptopsis siiani meeles.
teine söögiasi seoses Pirita ja trenniga, mis mulle meenub, on TOPi kohviku kastanikoogid. aegajalt oli mein nö linnalaager, kui jagati toidutalonge TOPi kohvikusse. spordiseltsid pidid ju ka oma raha ära kulutama ja laagrid ja kõik olid ette nähtud. reaalselt meid talvel näiteks kusagile ei veetud, saime lihtsalt süüa siis nö laagi arvel (noh, ega ma siis seda nii ei osanud veel mõelda onju, see on praegune arendus). novot, ja siis me käisimegi kohvikus söömas, mitte sööklas viisakalt :P põhiliselt tarbisime singisaiu (19 kopikat tükk) ja tihhhhhhkelt šokolaadiga kaetud kastanikooke, mis olid suhteliselt kallid. oma vähese taskuraha eest poleks neid ju ostnud :)
kusjuures hiljem ma pole kastanikooke üldse eriti ostnud. kuidagi palju saia või maitea :)
mingi aeg eelmise aasta lõpupoole levis uudis Snap'i kohta. uutest asjadest huvitatuna panin selle ka oma blogile peale. aga nüüd mõnda aega enam pole. eks püsikülastajad panid tähele ka.
kõigepealt näiteks paljud blogisised lingid kuvati visuaalselt valesti. teiseks mulle tundus, et see asi töötas aeglaselt ja see mõjus nagu kogu blogi kiirusele. no et tahan mingit linki klõpsida, aga see hakkab hoopis oma akent laadima. lisaks sain privaatseid märkuseid kasutajatelt, kes ütlesid, et selline väike preview on lihtsalt mõttetu. ning siis jõudsin ma küpsisteni ka, mida snap tekitas (noh, neid tuleb muidugi igalt poolt, aga milleks jälle üks asi juures?).
igatahes leian, et ilma Snap'ita on mu leht puhtam ja kuivem :)
päris hea. ma ei suuda tõsiselt võtta firmasid, kellede mailiaadress on mingi hoti või mail.ee, või veel hullem, hotmaili oma ja millede koduleht asub ka umbes hoti serveris.
noh, tegelikult on see veel parem variant kui üldse ilma.
aga ikkagi! *
siinkohal tuleb meelde eilse töökonkursi esimene voor, grupivestlus. olime kõik ühe hüpoteetilise firma töötajad, põhimõtteliselt oli seal 16 kontoritöötajat, kui ma nüüd õiget arvu mäletan. igaühel oma töörida ja kliendid. kontori peale oli 8 arvutit ja üks järgmises eelarves juures.
mu siiras sisemine reaktsioon oli, et vabandust, mina ei saaks sellises firmas töötada. sest vot ma ei talu (töö)arvuti jagamist. reeglina. okei, erandeid on ka, aga ma ei hakka kriteeriume siinkohal välja tooma.
* - (et ammuks see internet ikka massidesse (ja eestisse) jõudis)
lumi, tundub et jääb :)
ütles juba vanarahvaski, et ega tali taeva jää :)
tänavatel peab sumpama ja ega autogagi just fun sõita ole, aga tegelikult on mõnus. hea värske lumi ju, valge, hele ja kohev. mmmmõnus! :)
oh imet, geodeesia kodutööd said hullu grupitööna tehtud, asjad on pakitud ja oleks aeg minna enne homset hullumeelset päeva puhkama. peale seda peaks tulema veidike vabamat aega.
noh, mitte liiast :)
tervis peaks trenni ka lubama järgmisest nädalast jälle.
kuimasaanaega, siisma kirjutan
aga täna on päike ja kõik on helgem :)
see on vist stressist, et ma olen jälle haigeks jäämas.
tuju on ka ära. tahaksin end ära peita kõige ja kõigi eest. ma ei jaksa. ma ei taha jaksata. ma ei taha pidada jaksata. emad ju peavad kõike. ma ei taha.
ma unistan heledast valgust täis toast, pehmete patjade ja tekkidega, kus ma saan päev läbi pikali olla kui tahan, värske õhk ja valgus hoovab tuppa, ma loen, seal on lõputult raamatuid. mingeid kohustusi pole. soovi korral võtan kapist süüa või valmistan midagi, ma ei tea, kust see kappi saab. värskeid puu- ja aedviljad, mul on sahtlis natuke šokolaadi. ma saan oma lapsega mängida, aga ma ei pea tema eest hoolitsema rohkem, kui ma ise tahan. enamasti ma ju tahan.
ja ma ei pea mõtlema, kuidas teha seda, teist või kolmandat; kas ma jõuan, kas ma jaksan, kas ma oskan. sest sellega tegelevad teised ja mul ei ole kohustusi.
kuni ma ise valin teistpidi.
elu ei ole muinasjutt. ma elan oma elu ise.
ma tahaks siia midagi head kirjutada, aga no ei tule sellist helget mõtet. nii et ma parem ei kirjuta.
selle aasta esimene tööpäev. kodus olles pole päevadel vahet. täna on seega esmaspäev.
eelmisel nädalal pandi meile uued monitorid. igavesti uhked siuksed. lcd ja flat ja sharp ja wide ja 24". aga silmadele käib *. nojah. kuna ma kuidagi ei saanud, helistasin ja tellisin poisi kohale. mitte mingi kohaliku itimehe, aga ikka tootjafirmast.
ega tema ka rohkem teadnud. mingeid asju ei saagi muuta, mis menüüs ometi nagu olemas oleksid.
varsti ma vist ei suuda tavasuhtega ekraani vahtidagi. läpakas ka ju lai. oh aegu.
ja esimene tööpäev on ikka väsitav. tegelikult nüüd võiks just veel nädala haige olla. siis jõuaks kodu korda kraamida. hoog hakkas just sisse tulema.
ja poisil ON uus voodi :)
* - see tuletab meelde, et peaks tööandjalt küsima, millal me hakkame saama kohustuslikku iga-aastast tervisekontrolli, firma poolt. on ju mingi selline asi olemas?
ma tahaks seda geodeesia ja maamõõtmise õppejõudu lüüa. teodoliidiga näiteks, no tõesti!
esimese ülesande peale läks 3h ja maisaa kodus mõõta mingi 0,2mm täpsusega jooni suvalisel a4 kaardikesel. teise ülesande peale läks 20min. need olid need lihtsad ülesanded. kokku on neid 6. kõik tuleb esitada, muidu eksamile ei pääse.
ainepunkte: 2
samas aines pidi GPSist ka juttu olema. seda me lihtsalt ei jõudnud läbi võtta.
vahel ma mõtlen, et kas pagan käskis mul sinna kooli minna, ah?
parim võimalus minust lahti saada on jätta mind üksi* ja lasta mul omal kõigega hakkama saada. tekitada olukordi, kus ma pean hakkama saama. sest tegelikult ma saangi (kuigi sisimas tahaks ju ikka tuge ka) ja tagatipuks saan aru, et ma saangi ja et mul ei olegi kedagi vaja.
vahel ainult kripeldab sees ja tahaks end lõdvaks lasta.
suur sügav ükskõiksus tuleb muidugi märksa hiljem.
* - alati ei peagi selleks füüsiliselt üksi jätma
sain juba vana aasta sees oma esimese pixelposti konfiga maha, tulemuseks whalerideri fotoblog.. aga ma ei ole eriti hõisanud. sest ma ei saa kõiki täpitähe nüansse korda. näiteks vahel ta saab adminnis pilti sisestades täpitähed paika ja vahel ei saa (eri arvutitest sõltub siis) ja kommentaaride täpitähti pole ma ka paika saanud. default utf-iga ka ei olnud paigas. juhe on koos nüüd, aga ilmselt on mõned programmifailid ikka üle käimata veel.
igaljuhul, üks konfikogemus juures, kuigi mitte perfektne..
22:09
tibijutukas:
***: ma tegelt olin enda üle täitsa uhke
***: et sain wifi toimima telefonitoe abil
* PilleRiin sai wifi toimima ilma toeta
***: sinu puhul ei imesta selle üle keegi, pilleriin
***: aga mees vahtis mind, suu lahti:P
PilleRiin: ***, kahjuks ei imesta jah :(
vot. mitte et see alati nii hull oleks ja ma ei pea end mingiks häkkeriks, aga see on vist iga asjaga nii, et kui sa koguaeg teed ja oskad, siis enam keegi väga ei kiidagi. aga tunnustust vajame me kõik ju. vahel.
palun ärge lugege siit nüüd välja, et peaks kommentaarides mind hullult kiitma hakkama, ei ole vaja.
arsti ooteruum on hea koht lugemiseks. kodus pole selleks nagunii õieti aega. eelmisel nädalal lugesin läbi ühe ca 100lk raamatu, täna sain teise peaaegu et läbi. mingi paarkend lehte jäi või natuke rohkem, aga see oli paksem raamat ka. noh, muidugi ilukirjandus, kuigi mitte lausa kõige kergem klass. Dodo laulust ma vist nii palju poleks seal suutnud lugeda.
ja inimesi on seal ka tore jälgida, eriti kui ajad üle lähevad ja rahvast muudkui koguneb..
lisaks teadmisele, et põletik on möödas, sain teada, et mu vererõhk on endiselt normis ja 15a arvutitega tööd pole mu silmi ka ära rikkunud. mõlemad faktid panid arsti täitsa imestama, esimene geenide koha pealt (jaa, ma olen kolmanda põlve naissoost esindaja oma perest, kelle arst ta on), teine nii geenide koha pealt kui üldse. niiet kogu oma ajutise väsimuse jms kiuste olen ma tegelikult täisjõuline eluloom :)
järgmisest nädalast on siis tööelu oodata.
täna õhtul esitleb Välisilm ETV pealt kell 22.25 inglaste The High Price of Gas. loodan, et on vaadatav ja huvitav.
20:40 tegelikult on täna etv pealt lausa ridamisi häid asju. veidi peale eelmist ehk kell 23.10 on End Day, veel hiljem, kell 00.45 tuleb Blowing Up Paradise.
viimase panen vist küll lindistama - või paneks õige kõik?
ikka on kõik nii kohutavalt hall.
ega uudiseid polegi.
täna oli kuidagi eriti raske hommikul tõusta ja terve päeva on talveune tunne. mõtteid ei suudagi lõpuni välja mõelda. üritan õppida.
miks nad panevad koolipäeva alguse 9.30le, kui sinna ei saa Tallinnast nii vara kuidagi? me oleme sellel teemal sõna võtnud, aga ei midagi. peab vist jälle. lisaks kestab koolipäeva peale seda 18.15ni ehk on ikka päris pikk. selge see, et õhtuks ei võta isegi puhanud ja terve pea enam suurt miskit kinni, saati siis mu tõbine.
näh, jälle tuli mingi totter hala välja.
loe parem seda lugu ökondusest, pisikese ja peast segi isiklikke häid mõtteid :)
mhh, ma peaks siia argikiunu kategooria ka tegema. kunagi oli see blogi täis asju mu seest, nüüd aga peamiselt argikiunu ja päris vähe emotsionaalset poolt..
diagnoos: põskkoopapõletik.
antibiootikum ja toetav ravi. tubane reziim. reedel on eksam ja kool pealeselle. tööle ei kipu, isegi vastutuleku korras mitte. ma ei hakka seletamagi, et miks. vastukaaluks: 8 cv-d laiali saadetud täna.
geodeesia kodutööst mina ei tea mis saab. igasugune abi on rohkem kui teretulnud :) sellega on aega paar nädalat veel.
haltuura on ka teretulnud, uue töö leidmiseni. veeb, foto. lepingutega sobib imehästi.
ma ei tea, kuidas ma saaksin hakkama ilma oma sõpradeta.
seda suuremat ringi on päris palju ja neist kõigist on vahel abi. ma loodan,et minust neile ka. mille järgi ma neid määran? ma tunnen, et nad on minuga siirad. vähemalt suure osa ajast. mina nendega ka. me ei ava nendega üksteist väga kaugele ja polegi vaja. on olemas vastastikused kokkupuutepunktid ja tahe aidata, kui vaja. vastastikku.
kitsam ring on väike ja mõnevõrra muutuv. kummalisel kombel pole siin määrav suhtlemise tihedus ega üksteise tundmise aja pikkus. need on inimesed, kellega saan end lasta päris lõdvaks ja rääkida pea kõigest, mis hingel. kelledel on mulle pakkuda õlg nutmiseks ja kes oskavad rõõmustada minuga koos. kes aitavad mul end puntrast välja mõelda - sest üksi suudan ma end tavaliselt veel rohkem puntrasse mõelda lihtsalt. kui vaja, siis näitavad nad mulle mu ego mõttetust, kui vaja, siis selle tugevust. kelledele ma tahan ja üritan pakkuda sedasama vastu. nendel ma peaaegu et laseksin end kinnisilmi juhtida. ma tean, et mina juhiksin neid vajadusel.
aitäh, mu sõbrad!
tuli nagu ikka, kus ta jääda saab.
algul uus ja arglik ja ei tea veel isegi, kuhu läheb. läbi lumise veebruari liigub vaikselt kevadesse, puhkeb õide mais ja saavutab küpsuse augustis. vaikselt varisevad kolletunud lehed oktoobris ja väsinuna pikendab öid novembris. et detsembri lõpul anda teatepulk üle järgmisele.
täna on kõik veel ees.
vahvat uut teile kõigile, head sõbrad, lugejad ja juhukülalised!