| E | T | K | N | R | L | P |
|---|---|---|---|---|---|---|
| 1 | 2 | 3 | 4 | 5 | ||
| 6 | 7 | 8 | 9 | 10 | 11 | 12 |
| 13 | 14 | 15 | 16 | 17 | 18 | 19 |
| 20 | 21 | 22 | 23 | 24 | 25 | 26 |
| 27 | 28 | 29 | 30 | 31 |
see tööl kolimine on tüütu. keskeltläbi tuleb seda ette umbes kord aastas. keskeltläbi olen ma veel kergelt pääsenud, st olen näiteks puhkustel olnud sel ajal. aga ikkagi. ma ei saa sellest aru, et miks. muidugi pole me ainsad maja peal, ekda pidevalt ümber tõstetakse.
igal juhul ei suuda ma täna eesootavat kolimist endale meeldivaks mõelda.
ma elan nagu mingis teises kliimavööndis.
eile õhtul tuli mustakalt sõbranna, kes leidis, et meie kandis on märksa jahedam kui neil. hiljem linnas käies tabasin ise ka, et linnas oli tõesti soojem.
täna oli seesama efekt. linnas trammist maha astudes tundus, et mul on liiga palju riideid seljas. kodust väljudes oli pigem jahe..
aga vihm on ilmselt üle linna.
täna õhtul on ETV-s jälle üks ilmselt päris vaadatav asi: 'päev ilma latiinodeta'. igal juhul kirjeldus on päris intrigeeriv. selge see, et sisuliselt on tegu nö ulmedokumentaaliga, aga need on vahel täitsa vahvad.
kell 22.10.
filmi ametlik kodukas ka :)
kell 22.04
hea tibi, ma ajasin päevad sassi! see film on ikka homme, teisipäeval :)
mu lapsepõlve kodumaja akende all kasvasid sirelid. tegelikult kuulusid need naabermaja juurde, aga majade vahe on väike ja oksad ulatusid aknani, mille all oli mu kirjutuslaud.
kastan nende vahel oli veel üsna väike.
ma ootasin alati, millal need hakkavad õitsema - esmalt kastan, siis sirelid. veidi peale võililleaega.
see on kevade kõige ilusam aeg juba sellest saati.
naabermaja ukse all oli vana sirel, mille üks alumine oks oli peaaegu horisontaalne. seal me istusime põõsa varjus ja mängisime. ega see väga põõsa sees olnudki, aga mõnus oli olla ümbritsetud rohelistest lehtedest ja sireliõite lõhnast.
kevadised hullutavad lõhnad, ebamaised, endasse haaravad, unustama sundivad. värsked ja kirkad. mitte nagu augustikuised küpsed ja sügavad, endas öö pimedust ja tähtede sära kandvad lõhnad.
ma näen neid maju ikka ja jälle. sirelid võeti maha juba aastaid tagasi, üks väike osa vaid jäi. kastan on alles ja kasvab.
elu käib oma spiraali.
hommikud ei tohi algada peavaluga.
eilne seelikõmblemise-üritus kukkus ka läbi, tehnilistel põhjustel (aitäh, et püüdsid aidata, CV!). ilmselt seon selle kanga lihtsalt endale ümber, mul (ega ka kellelgi teisel) pole enam aega ennast sellest kangast läbi süüa.
õhtu kujunes ootamatult hästi. nii hästi, kui oludes võimalik. uinumine oli kiire ja mõnus.
hommikul meenus eilelõunane lubadus, üks asi, mille lubasin veel eilse kuupäevaga ära teha. ja ei teinud. maigaad! ma ei salli, kui ma ei suuda oma lubadusi pidada. aga see lihtsalt jooksis peast välja ja kõik. oh, prioriteedid olid mujal..
iseendast, arvestades kui kaua see asi on teiselt poolt veninud, ei muuda paar päeva muidugi midagi - aga ma lubasin ju!
nii et läpakas tööle kaasa ja seal vajalik asi ära nokkida. loodan, et päeval on seda aega.
õhtul pean ma olema umbes kolmes kohas korraga.
.. mulle reede lõunaks tagasihoidliku tasu eest lihtsa seelikujupi ja lihtsa topi (satäänist) valmis? kangad on olemas. võiksid olla veidi efektsed (vaja on ühekordseks lavalkandmiseks.. kuigi samas, kena kui saaks hiljem ka kanda). oleks mul mingi topi lõigegi, stiilis millist ma tahan.. aga ei ole sellist..
okei, isegi aint topi õmblemine oleks abiks, selle alumise poolega saan heal juhul ise ka hakkama..
:$
juhul, kui on keegi hea inimene, siis kontakt on lehe allservas või võib ka kommentaaridesse jätta..
mul ei ole nagu unevõlga, aga
ma tahaksin magada magada magada magada
ja ühel päeval ärgata päikselisse maailma
ma mäletan tänasest ööst paari katkendit, mõlemad üsna rahutukstegevad.
üks oli see, kus ma olin mingi põhjusel saatnud poisi oma vanemate juurde, üksi. õnneks elasid nad unenäos oluliselt lähemal kui tegelikult. igal juhul oli poiss mingi aja ära olnud, kui mul tuli pähe, et kuidas ta küll hakkama saab ja ma läksin paanikas teda otsima. ta oli umbes naabertänavas, õnnetu ja eksinud näoga, haarasin ta kõvasti sülle ja tassisin koju, teda kõvasti enda vastu surudes. miskipärast oli samal ajal mingi sõber külas, kes tegi meile teed pealegi.
see lõppes hästi. ja mul on hea meel. selle une lõpp oli mõnus ja soe.
teises unenäos sõitsime mingi pundiga rongiga, elektrirongiga, ma ei mäleta, kus me pidime minema.igal juhul pidime kusagil ümber istuma. igal juhul jäi meie peatusele eelnev peatus vahele, lihtsalt teatati, et järgmine on see peatus, kus meie peame maha minema. keegi teadis rongis rääkida, et seega on selles ühes peatuses jälle salakütid ja rong põrutab sealt mööda seepärast. ja me pidime rongis istuma nii, et meid akendest näha pole. uudishimu oli suur ja kusagilt põõsaste tagant oli mingit lõket näha.
järgmises peatuses läksime maha ja ma läksin ühe sõbrannaga miskipärast jaamahoonesse. korraga hakkas õues mingi lärm ja jaamatöötajad, kaks tädi, hakkasid oma taharuumi minema, panid kõik nagu kinni, näha et mingi harjund käitumine. meile ütlesid, et oh, kütid tulevad ikka. mingi umbes siuke värk vist, et ei taha vahele jääda ja üsna karmid tüübid. igal juhul lunisime, et kas meie saame ka nende taharuumi ja miskipärast jäid nad üsna kohe nõusse.
läksime siis sinna sisse, võtsime pealisriided seljast ja tegime üldse näo, et me ei tea rongist midagi ja oleme siin tunde juba. sõbranna läks veel voodile pikali, mina otsisin mingi raamatu kätte.
ma ei tea, mis õues sai, igatahes tüübid tulid ette ruumi, meie pabistasime, tulid taha ka vaatama. tädid rääkisid, et sugulased ja üks tüdruk veidi tõbine ka. tüübis ei tundnud üldse rahule jäävat, neil olid relvad käes ja ma olin üsna paanikas. sõbranna tõmbas tekki tugevamalt ümber ja
siis oli äratus.
loomulikult ebamäärase ärevustundega.
I was born in the city
There's no flies on me
Life can't deliver
No surprise to me
Got a head full of trouble
The world's weight on my back
I'm a fighter
I survive like that
I'm a modern enigma
I am living proof
Cold eyes speaking volumes
Of my troubled youth
I believe in the future
From mistakes I have grown
Leaving the shadows
Which were once my home
Need your hand to help me over
Need your shoulder
Need your light to bring me closer
To your shelter
Been so long in the bitter
City air I breath
Seen a million believers
Cry in disbelief
I won't give in to the pressure
Keep my spirit intact
'Cause I know when I need you
You will watch my back
Need your hand to help me over
Need your shoulder
Need light to bring me closer
To your shelter
Need your hand to help me over
Need your shoulder
Need your light to bring me closer
To your shelter
They can't take you away from me
When they try it only makes me stronger
Through the dark it's your light I see
Helping to show me the way
Knowing I'll be safe in your shelter
Knowing I'll be safe in your shelter
tuju käib nagu ameerika raudtee. ma ei tea ise ka, kus see viie minuti pärast on. kõik võtab aega. tasakaalu taasleidmine ei ole lihtne. et millal viimati see oligi?
esmaspäeval ees ootav taas tööleminek tundub mingi katsumusena. oleks võimalik, ma ei läheks sinna. hetkel siiski pole eriti valikuid selles osas.
väljas sajab peaaegu et sooja vihma. veidi jahe on, et kleidi ja paljaste varvastega seda nautida - aga vähemalt pole see enam mingi külm vihm. see lõhnab kevade järele. annab lootust.
kuigi tegelikult on vihm alati veidi hall ja nukker.
on neid hetki, mil ma ei taha olla täiskasvanu.
pigem siiski vanasõna:
sõpra tuntakse hädas :)
olulistes asjades oleme me üksi.
tahame või ei taha.
kui kuuma veega võib dushi all olla?
ma muudkui keerasin soojemaks ja soojemaks, aga ikka tundus jahe. lasin tükk aega veel endast üle voolata. lõpuks sai kell palju.
ma mäletan, ma tegin seda ka siis, kui poiss oli väike ja magas pooltunni kaupa. ma ei jõudnud vanni. ma jõudsin tulikuuma dushi alla.
sest muidu oli jahe.
täiesti inimlik on, et me kõik püüame oma juttu veidike kaunistada enda kasuks. keegi ei suuda olla asjades, mis puudutavad teda ennast, objektiivne. või, siis üleüldse on objektiivne olla väga raske. me kogemused kallutavad meid.
aga eriti endasse puutuvaid asju lahates-rääkides-mõeldes oleme me subjektiivsed. fakt. kuiväga ka püüda olla objektiivne, see ei õnnestu.
tihti on põhjuseks väline mõju - me püüame kuulajatele jätta endast veidi parema mulje, kui oleks objektiivne tõde. mul on tunne, et tihti on see alateadvuslik.
teadlik kaunistamine on juba otsene manipuleerimine kuulajatega.
eriti hästi on see tajuda siis, kui mingi minusse puutuva situatsiooni teine osapool räägib situatsioonist kolmandatele, seejuures mõningaid fakte üsna moonutades. sellel tasemel, et see ei saa olla erinevate tõlgenduste küsimus. muidugi moonutab ta neid enda poole. ja mina lihtsalt jälgin ja muigan ja saan isegi inimlikult aru, miks ta seda teeb.
ja samas ma ei saa sellest aru. eriti kui situatsioon on minu jaoks kauges minevikus ja suhteliselt vähetähtis.
aga prioriteedid ja asjade tähtsustamised on erinevad. minu jaoks vähetähtis võis teise jaoks olla päris oluline mingil põhjusel.
P.S. siin on vähem mu isiklikku elu sees kui võiks arvata
selline seesmine ebakindlus on ikka täiesti kole. hoian end siiski vee peal, noh, nagu alati.
kallas on muide täitsa nähtaval - aga väsimus on ka suur.
segased ajad.
tegelikult tahtsin mingi pildi üles panna, aga loomulikult on see mingis koduarvutis.
lõunal peab ikka natuke kohvi ka jooma. muidu tuleb hull unekas peale. nagu praegu.
kui on vabatahtlikku, kes soovib kommentaaride täpitähti' remontida', siis abi on teretulnud. kommentaare on ee.. tuhandetes :)
paistab, et enamvähem töötab. kommenteerimisel pilti lahtrisse pole vaja, loodetavasti lähevad kommentaarid niisama läbi. või siis jäävad ootama kuni ma neid modereerin, ma pole hetkel kindel. mingi kole aken tuleb kommenteerimise peale, eks üritan lähiajal seda ka sättida.
vanade sissekannete täpitähtedega tegelen ka jõudumööda, mis auku need kadusid, on täiesti ebaselge.
katki jah ja ma ei tea millal korda saab. mingi serveri upgrade keeras kõik nässu.
ärge üritagegi nt kommenteerida, see ei õnnestu..