| E | T | K | N | R | L | P |
|---|---|---|---|---|---|---|
| 1 | 2 | |||||
| 3 | 4 | 5 | 6 | 7 | 8 | 9 |
| 10 | 11 | 12 | 13 | 14 | 15 | 16 |
| 17 | 18 | 19 | 20 | 21 | 22 | 23 |
| 24 | 25 | 26 | 27 | 28 | 29 | 30 |
väikesest laupäevalõunasest poeskäigust kujuneb üsna toekas poeskäik, mis lõppeb hoopis linnast väljas peaaegu-sünnipäeval ja kus laps saab lahenduse oma murele, et 'täna tahaks kusagile grillima minna'.
ühtlasi uurisin poodides pisemaid grille, et üks autosse osta - aga ei oska mina valida. kuppel või piklik bbq-tüüpi või üleüldse lahtine? erinevate asjade jaoks ju mõeldud.
kaks uut sorti siidrit sain ka. üks neist naturaalne ja selle kohta täitsa odav. teine ka muidugi mitte kodumaine siidri-nimeline alkohoolne jook. kunagi, kui need maha jahtuvad, võib proovida ju juua. kuigi naturaalset pole küll mõtet lahti kiskuda, kui külasid pole.
kuidas õpetada lapsele rulasõitu, kui ise üldse ei oska?
kuhu panna kodus rippkiik? enne ei osta, kui on välja mõeldud.
kuidas saada asjad liikuma selle suvemajakese suunas.. ? (ei, asi pole ainult rahas)
tänaöise katkendliku unega jäi mõni unelõik meeldegi. ei midagi ilusat.
viruväljaku tunnelis nägin ühte tuttavat ja miskipärast hakkasin talle järgnema, tegelikult lausa jälitama - sest ma püüdsin end tema eest peita. kui ta mind nägi, siis tegin näo, et alles nägin, astusin ligi ja teretasin. miskipärast istusime koos mingi bussi peale ja ma veel imestasin, et miks ta trammiga ei sõida, oleks loogilisem. buss sõitis üldse nagu peaaegu et linnast välja, kusagil mäest alla lõigul oli tee praktiliselt üles kaevatud, väga kitsas ja ilma ümbersõiduta, nii et kõik autod ja bussid ukerdasid pooliti kraavis, sest teetööd käisid ka samal ajal.
teises lõigus alustasin ma sõda. jah, mina, kes ma sõda üldse ei salli. miskipärast polnud selleks vaja teha muud, kui mingil riiulil mingeid asju ümber tõsta. see ei olnud kogemata, ma teadsin täpselt selle teo tagajärgi. pärast pakkisin toitu.
enne sõda lõppes see uni ära.
ja siis veel paar segast lühikest lõiku.
vahele kella vaatamised ja avastamised, et ikka veel pole hommik.
selle öö taustal on tänase päeva pikkus hirmutav ja ma tahaks sealt mingeid asju välja visata.
ma ei ole mingi kasiinopooldaja ja pokkerit olen mänginud täpselt ühel korral. heas seltskonnas, mitte raha peale ja ääretult ebaõnnestunult.
aga raamatut tahaks ikkagi :) mida pokerlistings pakub.
aah! sõrm kuradile antud..
Keegi pole siia ilma sündind surema,
liivakella ajavoolu peatada ei saa.
Ütle miks nii teed, kelle eest põgened,
mulle mõistmatuks jääb see.
Keegi pole siia ilma sündind ootama,
armastust ei vaja ma, et selles pettuda.
Keda uskusin, kellest unistasin,
selllest ära pöördusin.
Sinu pilvede riik, tõotatud maa,
unede linn, kuhu peitusid sa.
Sind enam ei suuda varjata.
Pilvede riik, tõotatud maa,
unede linn kuhu peitusid, peitusid sa
sind jätan üksinda ja nii kaitseta.
Keegi pole siia ilma sündind kaotama,
väidad küll, et haiget enam kukkudes ei saa.
Valu unusta, kirjad põleta,
mälestused kustuta.
Terminaator
kassi mootor töötab ilma et ma teda puudutaksingi. vahib mulle otsa ja nurrub tasakesi. mõnus, soe ja pehme.
ma olen väsinud, ma olen rahul, mu varbad külmetavad. tõrjun mõtteid eemale.
ootan ühte sõnumit, mida ei tule.
mul on mingi muu asi, mida oodata.
alati kui ma loen Atwoodi 'Pinnaletõusu', on lootust. pinnaletõusule.
täna sai ainult ühe trenni, liiga palju naisi. no ei jaksa oodata koguaeg.
õhtul kodus seletas pool päeva sõbra juures õues ringi tormanud RM, et temal on paha tuju, sest tema on väsinud - nagu see annaks õiguse piriseda ja viriseda. ma olen kaaaa. väsinud ja tüdinud. ja tahan jah ka piriseda ja viriseda, aga ma ei tee seda. paitan Evelini selle asemel ja söön arbuusi.
ojaa, arbuus. see on juba nagu päris. mitte poest ostetud muidugi. sellest veerandist ma praegu jagu küll ei saa. mahlane ja magus ja toitev.
mul on kusagil köögis kaks pudelit valget veini, mis on viimase paari nädalaga siia siginend. erinevate (mees)tuttavate toodud. aga kuidagi ei isuta. tahaks millegi hea kõrvale ära tarbida. hea toit ja seltskond. väga konkreetselt suunatud.
taevas on müstiline. vanilla sky. pildile ei jää see üldse nii vägev. ma ootan vihma, mida see taevas veidi lubab.
suurepärane lohelennutamise ilm on. fotoka jätsin muidugi kaasa võtmata. lohe oli kaasas :) ei viinud poissigi ära ega miskit :)
eile õhtul käisin Raja külas (soola)kurkide ja kala järgi. ega enamik ei pea seda muidugi normaalseks, et hest peast Peipsi äärde kihutada, et seal paarsada krooni kulutada.
peale järjekordseid takistusi sain auto eile lõpuks ikkagi remondist kätte ja oh imet, pidurid ongi täitsa korras. aint krigisevad veidi. oma teekonda kesklinnast taha mustamäele ma seekord kirjeldama ei hakka.
järgmine katsumus oli muidugi linnast välja saamine eilsel pärastlõunal. oma meelest sättisin küll varakult minekule, aga noooh..
a muidu oli tore. see 'minu' kurgimüüja oli olemas, hind muidugi kallim kui eelmisel nädalal (jaanid maiäss!). kurtsin, et eelmisel nädalal tööpäeva lõuna ajal teda polnud, mispeale käskis järgmine kord signaalitada või uksele koputama tulla või maja ümber ring teha. et keegi on ikka kodus. mõnus :)
kala poldki plaanis osta, aga kuna tomateid ei saand, siis läks ikka mingi suitsulatikas ka loosi. praegu mõtlen, et teise oleks võind ikka siia võtta. a noh, vahet pole, hea vahepeal nokkida.
Kaasiksaare ja Venevere piiril müüdi maasikaid. poiss arvas tagasiteel, et võiks ikka osta. müüja oli üks soome onu, kes sinna omale mingi talu soetanud. lubas, et marjad on väetiseta kasvatanud. head olid igatahes küll.
õhtune linn oli täitsa tühi ja Lasnamäe Prisma oli ka siuke, et mingite asjade valik oli pisike. samas alkot tundus olevat veel küll.
400km suht juttis sellise tiheda liiklusega päeval oli väsitav - aga jälle hea on liikuda :)
ja kuna ma ei ole mustamäe elanik, siis kust pagan pean ma teadma, et mööda sõpruse puiesteed ei sõida trollid lõpuni. ma arvasin, et ikka sõidavad remondi vahelt läbi või midagi. aga ei. magistrali keskuse juures on tagasipöördekoht, mitte keegi pole selle kohta mitte midagi öelnud ette, ma ise muidugi ei uurinud ka kusagilt enne, heas usus.
siis ma kõnnin mööda neid kvartalisiseseid teid, kus ma viimati jalutasin käsikäes mingi ammu, kümme aastat ja rohkem tagasi ja siis veel varem kunagi ka ja mul pole hiljem sinna asja olnud. ma tean, et mingi tee peaks viima sinna, kuhu mul vaja, aga ma ei satu selle peale. mingid majad on tuttavlikud, püüan meenutada inimesi kes seal elasid ja kelledel ma külas käisin ja mulle tulevad silma ette ebamäärased pildid. ma ei tea neist inimestest enam mitte kui midagi.
palav on ka, aga mul on niigi suur kott õlal ja ma ei taha tagi pealt võtta, pealegi alumisel pluusil libisevad siis õlad maha ja mul on hullult ebamugav niimoodi.
määran suuna mingite suuremata majade järgi ja jõuan sinkavonka peaaegu et kohale. noh, tegelikult mitte väga õigesti, aga viimane jupp tuleb käia mööda suure tee äärt. et sõita edasi veidi. et siis veel orienteeruda. ei, mitte orienteeruda, siis on vaja lihtsalt minna.
et miks on mingi 90% autoremonte koha peal, kuhu ilma autota on 2km jala minna? või veidi vähem, aga mitte palju vähem.
ma lähen selle tee lõpu sügavas rahus, mul on korraga mingi siht, elu ongi selline. kõik läheb nagunii nagu läheb. nagu mina mööda seda teed.
ja kui ma siis lõpuls jõuan kohale, oluliselt hiljem kui planeeritud tänu sellele ootamatule jalutskäigule mustaka vahel, siis selgub, et ma läksin ikkagi asjata. no ei suju kõik nii, nagu tundus, et võiks. ma olen liiga tülpinud, et kellegi peale tige olla. ma peaksin juba lasteaias lapsel järgi olema. juhe paneb kokku. ma lähen siit ühistransaga mingi tunni vist. mõtlen asjatult, mitu ümberistumist tuleks.
peab ju mingi muu võimalus ka olema.
leian telefonist vajaliku numbri, ütlen, et mul on asjad täitsa pekkis ja mul lihtsalt on abi vaja. väga vaja. abi ma ka saan. mu laps ei olegi lasteaias viimane. sõbrad on imelised!
päev ei ole veel läbi.
mulle tuli pähe, et tegelikult on mingi arvestatav hulk positiivseid elamusi ka ju olnud. lõunane jõhvikamojito näiteks. või see, et paar võlga kaelast ära. teater Vargamäel laupäeval. ja veel. ja veel.
aga neist ma kirjutan mõni teine kord.
totaalsele üleväsimuse-päevale järgneb rähklemise öö, mil und ei tule. hommikul on selg kange ja jalad valutavad. kohvi seda päeva ei päästa. zombi on olla.
ma olen millegagi täitsa puusse pannud. ma ei mäletanud üldse, et mul juba hakkab puhkus. umbes esmaspäevast. mul oli meeles mingi teine aeg ja ma plaanisin ümber tõsta - aga mitte veel kohesesse aega.
mõttepaus.
asjad ei lähe paremaks siis, kui sa seda loodad ja sul seda vaja on.
kui põhjas peab ära käima, et saada jälle üles minna? ja kust seal põhjas see jõud võtta?
kuigi ma ju tean. selle jõu leiab alati.
ja Rehepapil on seal õigus ju.
(ilmselt on see seotud isiklike mälestustega mingitpidi, või miks ma muidu seda kilomeetritepikkust mittekuhugi viivat kruusateed muudkui kulutan?)
„Ma tahan sinu eest hoolitseda”, ütles Poiss.
Tüdruk ei uskunud. Seda oli ennegi öeldud. Iga kord oli seda aina raskem uskuda ja enam ta väga ei tahtnudki. Iga eelnev kord oli lõppenud haigetsaamisega.
„Parem, kui neid asju ei öeldaks”, mõtles Tüdruk. „Kui mulle ei lubata asju kokku, on valu ju ka väiksem. Miks poisid sellest aru ei saa? Võib-olla nad ei tea seda? Kas mina peaksin seda ütlema? Mina?”.
Ja ta jättis ütlemata.
Sest Poiss kordas oma sõnu ikka ja jälle. Sest Poiss kinnitas oma sõnu tegudega. Ta oli olemas, kui Tüdruk teda vajas, pakkus oma õlga ja kätt. Ta tuli alati kohale. Ta oli alati telefonikõne kaugusel. Ta näitas, et temagi vajab Tüdrukut. Ta oli kurb, kui Tüdruk ei saanud tulla.
Tüdruk aga, tema hakkaski neid sõnu uskuma, pikapeale. Kui kaua see ka ega võttis, hakkas ta nägema, et Poisil on tõsi taga. Poiss tahabki tema eest hoolitseda. Ta kuulis Poisi sõnu ja nägi ta tegusid. Poiss oli soe ja kindlust pakkuv. Tüdrukule tundus, et lõpuks võibki ta kellelegi toetuda.
Koos on ju parem kui üksi.
Nende kohal oli soe taevas, palju tähti ja vaikne tuul puuokstes.
Sel hetkel uskusid nad mõlemad.
nojah, eilsete Rimi leidude sees oli tõesti 'sexer kahele'. aga see ei olnud ainus. oli ka näiteks 'lõikelaud puust juustunoaga', 'spaketid' mingi kastmega ja 'šokolaad piima pähklitega'.
ma ei imestaks selliseid silte kusagil oma nö kodupoes peaaegu-Koplis..
no näiteks on seda näha blogi külastatavuse langemises. ma ei usu, et asi on selles, mida ma kirjutan - vaid lihtsalt et ongi suvi ja inimesed vähem arvutis (k.a. ma ise).
ja värske hapu(soola)kurk on Rajakülas täitsa saadaval.
aga see, mis nad seal teedega teinud on, mulle küll ei istu. samas, neile, keda kurgid jms ei huvita, on see muidugi tore, et ei pea sellest lõigust mööda sõitma.
selline ilm sobib imehästi mu tänaste plaanidega. ei mingit lõõskavat päikest. muidugi Murphyst lähtuvalt keerab siis poole päeva pealt selle lambi põlema muidugi.
mingi emotsionaalse iq test andis mulle üllatavalt kõrge tulemuse. miks ma ise küll seda ei taju ja oma emotsioonidega siis pidevalt hädas olen? teiste omadega ka..
ja kui õige lause seal oli, et 'mõtle vähem ja ära üle analüüsi!'
niisiis, täna oli plaanis kindlalt ära teha neli asja ja need said tehtud. need kõige tähtsamad siis. pluss veel mingi hulk otsa. tubli!
mitte et kõik need asjad oleksid just positiivsete tagajärgedega - aga vähemalt saab edasi liikuda.
Danceacti suvetrennid mulle hetkel ei sobi ajaliselt, aegajalt õnnestub siiski näpata mõni Casa de Baile trenn (lausa mingi sooduskaart on veel, mille ma pean lähiaegadel enne kehtivuse lõppu ära kasutama). täna oli seal siuke naljakas lugu, et naistest olime kahekesi ja mehi oli kolm. + meesoost treener. vahelduseks päris lõbus - kui naisi rohkem, siis peab ju ise vahepeal ootama, nüüd sai kogu aeg tantsida. ja siis see et kuna ma vist oskasin treeneri meelest paremini kui teine (kes küll läbis 8-nädalase algukursuse mu teada ja tegelikult on seega rohkem trenni saanud kui mina), siis ta näitas asju minu peal ette*. ja vahelduseks tegi mingeid muid, trenni mitte puutuvaid keerulisemaid asju. sellise näoga just, et vaatab, millal mul juhe kokku paneb. no pani ikka ka mõnedki korrad muidugi ;)
aga vähemalt oli päris lõbus.
otse loomulikult ei saa tänamata jätta CV'd, tänu kellele on mu suvised autosõidud (jaaa, ma sain selle kandilise Volvo kätte, millega ma nüüd 3 kuud liigelda saan!) on mingis mõttes märksa muretumad :)
-----
* - või siis just seepärast, et ma ei oska ja siis näitas minu peal, et ma aru saaksin?
üleüldse ei tohi hommikud alata peavaluga.
huvitav, kas ma viimasel ajal olen unenägusid näinud ka või? igatahes mingit mälestust neist ei ole. kui ma kukun magama, siis magangi, kuni poeg voodist piiksatab, et tema tõuseb nüüd üles.
mina üritan siis oma viimase pooltunni võtta.
aga lõpuks peab ikka ärkama.
eile ostsin ma kohvikoore ära, nii et täna hommikul sai vähemalt kohvi. erinevalt eilsest.
ja kui nüüd kõik kulgeb plaanipäraselt, saan ma täna lõpuks uued load kätte ja mingid rattad alla. siis ma ei ole enam siia linna aheldatud.
vabadus liikuda annab hingegi vabadust.
päikesetõus on ilus.
aga ainult siis, kui selle jaoks ei pea üles tõusma.
ah, tegelikult ju siis kah.
lasex ajal minna
& lõputult
homset ei ole
eilset ei ole
võtax su käest
& tuul puhux ymber me peade
& soojus olex me ymber
& soojus olex me vahel
polexki enam tähtsust tänasel
kuni sa hoiad mind hellalt
1998
ma ei taha enam mingeid õppejõude kirudagi. osad lihtsalt ei tule selle tööga vist toime väga hästi. mitte et ma arvaksin, et see on lihtne töö ja kõik peaksid toime tulema. kindlasti mitte.
igal juhul sai tehtud jälle üks hull eksam, kus küsiti asju, milledele loengus viidatudki polnud. õnneks oli mul siiski miskit välja prinditud õnnekombel ja nii sai iga küsimus mingisugusegi vastuse. loodan, et saab seegi asi positiivse lahenduse.
kass on täna öösel esimest korda üksi meie kodus..
tööl näen kardinaribide vahelt kahte mereriba kõrgete majade, kraanade ja antennide kiuste. selle kolimise boonus?
saan merele vaadata ja kaugustesse ihata. lugeda möödasõitvaid laevu. üle katuste.
igatseda.
igatseda.
Murphy: Miski pole eales nii halb, et ei võiks enam hullemaks minna. Kui tunnete end hästi, siis ärge muretsege — see läheb mööda.
homme saab juba kaks nädalat sellest, kui meil on kodus kass. viimane aeg teda siingi tutvustada.
täiskasvanud. algselt poisinimega, aga kuna tegu on preiliga, siis ristisime ta Eveliniks ümber - tema ilveseilme pärast, mis tal päris tihti näol on ;) tegelikult on tal nimest küll ükskõik.
tubane. karvu on muidugi juba kõik elamine täis. leplik ja seltsi otsiv. üldiselt täitsa mõnus elukas seni.
huvitav, kuidas ma siiani ilma sain?
kasse on mulle pakutud ennegi, peamiselt poegi - aga miskipärast võlus mind hoopis see 3-aastane punane pikakarvaline ära.
Antoniol ka lõbu laialt, kuigi teda kass vahel pelgab tiba.
Tule tuul ja puhu ära
meie lapse valu
Tule vihm ja uhu ära
meie lapse valu
Tule, lind ja noki ära
meie lapse valu
Tule päike paista ära
Meie lapse valu
Tule öö ja võta ära
meie lapse valu
Tule, kuu ja vaata ära
meie lapse valu
Tuleb aeg ja läheb ära
meie lapse valu
Aeg aeg ei võta ära
Ema hinge valu
Tule tuul ja puhu ära
meie lapse valu,
Tule vihm ja uhu ära
meie lapse valu.
ikka Ehala, kes muu
nädala algus pole lubav.
õhk on nii paks täna. kontoris. mitte füüsiliselt.
mina olen olnud suhteliselt vaikne ja tagasihoidlik. no ei jaksa lõpmatult võidelda tuuleveskitega. küll aga võttis sõna üks teine vana kolleeg, kes peale pikka puhkust naases. nagunii määritakse tallegi varsti seitse surmapattu kaela, nagu mullegi viimasel ajal.
ausõna, mulle ei meeldi tööasju siin kirjutada. aga ma ei suuda kõiki neid pingeid enda sees ka hoida.
eriti, kui niigi on tunne, et pingete kogusumma on üle taluvuspiiri.
õues on mõnus, soe ja õhurikas.
aga isegi seal ei saa kõike, mida tahaks.
ma tahaksin nagu midagi kirjutada, aga seest pole mitte midagi tulemas.
väsinud kibe tühjus.
------
kukkudes ei tahakski ta ju enam käppadele maanduda, aga refleksid töötavad laitmatult. viimasel hetkel on siiski käpad need, mis esimestena maad puudutavad.
seega on mõni elu ikka alles veel?
elegantne sirutus, ja vaiksel libiseval sammul kaob ta nurga taha. sa ei tea, kas sa näed teda veel kunagi või ei.
just nüüd, kui sa tegelikult tahaksid ta kinni püüda ja omale tuppa viia.
tema ei oota sinu järele, kui ta enam ei taha. sul oli üksainus võimalus.
Radissoni ees tänavat ületades oli korra tunne, et selle rohelise tulega üle tee ei jõua. ma pole nii tugevat vastutuult ammu kogenud :O
tõesti oli tunne, et triikraud võiks taskus olla. ja ma ei ole mingi kärbeskaallane!
eile nägin trammis esimest korda sõidupileti hindade juures ka ingliskeelset sõna: 'ticket'
.. ja jäin mõtlema.
igas trammis on see silt erinev. mõnel prinditud, mõnel käsitsi kirjutatud, mõnel pole üldse. et kas siis Tallinna trammi- ja trollibussikoondis ei ole suutnud teha mingit ühtset silti? mul ei tule praegu ette, kuidas ja kas see on trollides ja nt bussideski. ega vist väga ei olegi. või kui, siis eesti keeles ainult, eks?
selline tunne, et trükiks neile välja hulga ühesuguseid silte ja viiks koondisesse. hea tahte avaldusena. sest eriti meie tihti võõrkeeli mitterääkivate juhtidega on turistidel see suhtlus ilmselt tõeline nuhtlus. kuigi, Hispaanias saime maaliinibussis ise ka käte-jalgade ja kolme hispaaniakeelse sõnaga hakkama :)
rääkimata sellest, et on vahe, kas komposteerid tavalise komposti või elektroonilisega. viimasega on tegu tunnipiletiga. putkast ostes on see kallim, aga tuleb ikka seal komposteerida. juhilt ostetu peaks toimima ju tunnipiletina igal juhul? aga no kuna on mitut tüüpi kompostreid ja see elektrooniline tahab pileti sisestamist vasakust servast (aga no ei tule ju selle peale normaalne inimene, et pilet tuleb just ühest servast sisse torgata!), siis tihti minnaksegi tavalise juurde.
üleüldse on meil piletisüsteem ajast ja arust ju.
kui mul 'meeriklane külas oli ja tema 10-päeva kaart otsa sai, siis ta ostis viimaseks päevaks ikkagi 24h kaardi - sest leidis, et see on lihtsam, kui koguaeg seda komposteerimist teha.