| E | T | K | N | R | L | P |
|---|---|---|---|---|---|---|
| 1 | 2 | 3 | 4 | 5 | 6 | |
| 7 | 8 | 9 | 10 | 11 | 12 | 13 |
| 14 | 15 | 16 | 17 | 18 | 19 | 20 |
| 21 | 22 | 23 | 24 | 25 | 26 | 27 |
| 28 |
27. veebruar 2010
öös ja linnas on asju
vahel on hea vanu pilte sobrada :P
26. veebruar 2010
abielu plussid ja miinused - vastust siit ei saa
oujee, keegi on siit midagi leidnud otsinguga 'millised on abielu plussid ja miinused?'
päris tore.
ma tõesti ei tea. pole järgi proovinud.kunagi juurdlesin selle teema üle ka, enam ei viitsi.
aga lühidalt ja ilma naljata on see, et nii pluss kui miinus on see, et keegi teine täiskasvanu on suhteliselt pidevalt su kõrval. millised on selle olukorra plussid ja millised miinused, mõelgu igaüks oma jaoks ise välja.
mina siin neid kirjutama ei hakka.
25. veebruar 2010
"Kuidas meie lastest kasvavad väikesed türannid?", M. Winterhoff
Kui mulle pakuti võimalust lugeda Michael Winterhoffi raamatut „Kuidas meie lastest kasvavad väikesed türannid“, olin ma valmis enam-vähem kõigeks.
Ma ei tea kasvatuseadustest ega lastepsühholoogiast suurt midagi. Spock on mulle liiga karm ja konkreetne tundunud (lugesin seda kaheksa aastat tagasi, kui ise emaks sain, muude asjade vahele), paljud tänapäevased raamatud aga liiga kummalised. Muide, mis on puudutanud just beebide ja väikelaste teemat, siis mulle on olnud kõige südamelähedasem „Ema käsiraamat“ aastast 1938(!). Nõus, et meditsiiniliselt on osa seisukohti muutunud, samas imetamisnõustajana ütlen, et lapse toitmise põhimõtted seal olid suuresti paremad kui nõukogude ajal.
Aga toitumine ja meditsiin ei ole käesoeva raamatu teemad. Siin keskendutakse laste kasvatamisele – või sellele, mida keegi meist peab laste kasvatamiseks.
Õige on raamatus öeldu, et tänapäeva lapsed käituvad hoopis teistmoodi kui „vanasti“ – st nende vanemate (tänapäeva 30 – 40-aastaste) põlvkond. Küll vabandatakse seda aegade muutumisega, küll leitakse, et tänapäeva lapsed on „indigolapsed“ ja nii edasi ja edasi.
Kusjuures, ajad on muutunud ja see on muutnud loomulikult lapsi, aga eelkõige nende vanemaid. Ning kuna vanemad on need, kes peaksid oma lapsi suunama, piirama ja kasvatama, siis kõige olulisem ongi muutus vanemates.
Ehk siis, küll ajapuudusest, küll ehk oma rangest kasvatusest tingituna pöörame me lastele vähem tähelepanu ning eeldame neilt rohkem, kui peaks. Ning piiride seadmisele vaatavad paljud lapsevanemad viltu, sest nad arvavad, et laps peab saama vabalt areneda – saamata aru, et lapsele on vaja sisendada eelkõige kindlustunnet, mida need piirid pakuvad. Ning see piiride katsetamine ongi võimalus kontrollida, kui kindel võib laps olla.
Piirideta lastel see kindlus puudub ning seda kontrollimatuks nad lõpuks muutuvad – kindlustunde puudumine paneb neid veel mõistmatumalt tegutsema.
Raamatus on kirjeldatud kolme taset, kuidas paljud vanemad oma lastesse suhtuvad: partnerlus, projektsioon ning sümbioos.
Kuigi autor peab sümbioosi neist kõige viimaseks etapiks, ei ole ma sellega päris nõus. Mingil tasemel sümbioos (ehk siis lapse tunnetamine oma osana) on täiesti normaalne – aga kusagilt peab muidugi jooksma selle normaalsuse piir. Ilma sümbioosita pole võimalik last ju tunnetada. Täiesti nõus olen aga sellega, et laps ei tohi teisi inimesi tajuda „asjadena“, vaid peab teadma, et kõigil on omad reaktsioonid, samamoodi nagu kõigel on oma tagajärjed (need võivad olla nii head kui halvad).
Projektsioon on olukord, kui vanem on lapse ees võimetu ja laps on vanemale sisuliselt „pähe istunud“. Elu toimub lapse soovide järgi ning nagu mu omagi elu on näidanud, on nende lastega kollektiivides probleeme – sest nad ei ole harjunud, et käsklustele peab alluma ja et täiskasvanu on autoriteet. Ausõna, ma ka ei teeks paljusid asju, kui saaks – aga see seaks ohtu nii minu eksistentsi kui ka suurema hulga selliste inimeste olemasolul ühiskonna eksistentsi.
See täiskasvanu autoriteedi küsimus on tegelikult suuresti seotud partnerlusega – ehk lastesse suhtutakse kui partneritesse. Jälle – mingil määral on see ju õige, aga samas ei suuda laps olla täiskasvanu partner. Ta ei ole lihtsalt veel nii arenenud.
Nagu raamatu autor, olen minagi veendunud, et lastele on vaja teatavaid piire ning vähemalt esimestel eluaastatel üsna konkreetseid juhiseid. Olen isegi kogenud, et väga pikk seletamine ei vii enamasti soovitud tulemuseni, küll aga konkreetselt sõnastatud käsk või palve. Loomulikult peab lastele asju seletama ka, aga see on oma palve või käsu põhjendamiseks ning ei pea olema tingimata esitatud koos selle käsu või palvega.
Vale on arvata, et laps näeb asju nagu täiskasvanu: tema kogemused või õigemini nende puudumine seavad lapse partnerlussuhtes täiskasvanuga päris keerulisse olukorda, kus temalt oodatakse rohkem, kui ta võimeline on. Samas ta ei õpi läbi selle, et täiskasvanu on autoriteet – ning minu meelest on see üks suurimaid probleeme, mida on näha juba alates lasteaiast.
Pean ütlema, et olen raamatus esitatuga üldiselt nõus ja positiivselt üllatunud, et ma ei olegi tegelikult väga karm lapsevanem, nagu mulle vahel tundub.
24. veebruar 2010
PilleRiin pakkus juristidele süüa (pressiteade)
Vabariigi aastapäeval leidis PilleRiin Põhja-Tallinnast kaks ületöötanud poolkodutut juristi, kellel polnud aega olnud isegi süüa.
Selle tähtsa päeva puhul otsustas PilleRiin kaasinimesi aidata. Ta jagas juristidele kooki ja ahjupraadi ning sooja teed. „Need toidud olid meil tehtud küll oma pere jaoks, aga nähes vähekindlustatud ületöötanud inimesi, Vabariigi kodanikke, otsustasin neile tänase päeva puhul osa meie toidust jagada,“ rääkis PilleRiin.
„Tahaksin väga tänada kaaslast, kes selle suurepärase prae valmistas ja lapsi, kes kogu kooki ära ei söönud,“ sõnas PilleRiin. „Kui nad oleksid näinud, kuidas juristipiigad veerandi koogi üle rõõmustasid ja kaklesid, oleks see ka neile piduliku andmismeeleolu loonud.“
Suurepärase prae valmistanud tundmatuks jääda sooviv meesterahvas ütles, et praad oli veel soe, kui seda juristidele pakuti. „Ma võin kohe öelda, et selle üle tunti pealju rõõmu, inimesed tundsid tõepoolest, et nende peale on mõeldud ja neid tähele pandud,“ ütles ta.
kõik siin kirjutatu vastab tõele ja sarnasus mõnele teisele pressiteatele on juhuslik.
koogi retsepti on siin.
mis teeb sind õnnelikuks?
tänane netitestike. eks nende tõsiseltvõtmine on igaühe oma asi :P
| You Have Your Attitude to Smile About |
 You know it's important to keep looking up and looking toward the future. Optimism always wins out. You're the one person always eager to see a silver lining in dark clouds. It's important that you feel hopeful. No matter whether you're having a good day or bad day, you keep smiling. A smile makes everything better! |
23. veebruar 2010
hommikumõnu
22. veebruar 2010
aeg arstile, aeg juuksurile
seda Kaja blogist näpsatud arvamusartiklit lugesin ma lehes küll. ja jäin mõtlema, et mulle ka see emakavähi-juuksurireklaam ei meeldi.
olgu, Kaja kirjutab ebamugavustundest. veidi on vihjatud ka ajale.
aga aeg ongi kõige olulisem kogu teema juures! ma helistan oma juuksurile ja saan vaba aja - noh, umbes ülehomseks ehk. aga käisin täna kaemas, et peaks naistearstile minema - ning ei ole ühtki vaba tasuta aega.
olgu, juuksurile maksan, maksaks arstile ka?
visiiditasu üksi, noh, neelan alla. aga ma pean siis lisaks veel iga liigutuse eest maksma ju. ja tõesti, mu sissetulekud jäävad selleks natuke väikeseks. või natuke rohkem.
minu tervis, tean-tean.
juuksuris pole ma käinud, umm, ammu. hennat läheb pähe korraga ca 15-krooni eest. ainult otstelõikus ei maksa suurt midagi.
eks ma hakkan igapäevaselt kammima jälle, kas saan kellegi äraöeldud aja ehk.
tühja see ebamugavus protseduuri ees. ebamugav on see, et ma pean seda külastust kuid ette planeerima.
20. veebruar 2010
viimase peo pikad tagajärjed
mingitel (mitte väga segastel) põhjustel olen ma EKA maililistis. see on üks igavesti huvitav list, mis oleks ka mõnel sotsioloogil kindlasti põnev uurida.
aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
eile oli teatavasti (või siis et laien üldsus ikkagi ei tea ilmselt) EKA vana maja viimane pidu.
järelkajad sellest on muidugi ka listis ja neid on ohtralt.
kui oleks hakanud kohe tabelit tegema, oleks juba päris põhjalik andmebaas leitud ja eriti just kaotatud või vahetusse läinud asjadest. väga põnev on seda listi jälgida täna. igatahes.
mis muidugi paneb mind mainima, et vastlasupp minu juures lõppes samuti kasudega: üks kena hallikirju naistepintsak on riidepuul juures. jama on see, et pole sobiv suurus. nii et pean ikka omanikule tagastama.
18. veebruar 2010
väsimusepuudutus
loengupidamine on ikka hullult väsitav. meeldiv, aga väsitav.
talv on juba nii tavaline, et seda ei viitsi pildistadagi.
ja üldse.
kusagile maailmalõppu tahaks
sinna, kus on see kohvik
subtiitritega
et mõista neid teisi kes ei mõista
ja olla ise arusaadav
ükskord ometi
teada kõike nii nagu on
tagamõteteta
17. veebruar 2010
vastlakaja
eilne kujunes üsna kiireks ja väsitavaks päevaks.
hommikul olid loengud. sain hakkama sellega, et tavaliselt poolteist akadeemilist tundi võtnud osa peale läks ligi kaks tundi ära - sel aastal on mul mahtu juures. filmid läksid ka kenasti peale. natuke ergutust, ei jaksa ju päevad läbi kuulata ka.
koolist lahkudes sain kokku Marjasoo perenaisega. väga ootamatu oli keset Tallinna kohtuda, kuigi ma tean ju, et ta on siiski suure osa ajast siin.
lapse trenniaja tegin parajaks Väikeses Pariisis. oma maa-aluse asukoha kiuste on tegu päris hubase ja mõnusa kohaga. kunagi söön seal korralikult ja siis kirjutan pikemalt.
õhtuste külaliste jaoks oli supp õnneks peaaegu valmis. külasid tuli täpselt sobiv hulk, mahtusime parasjagu kööki ära. suppi jagus ja jäi veel ülegi, kukleid ei olnud üleliia - aga see-eest oli meil niisama saia ja vahukoort ja moosi, millest sai muidu head-paremat-ilusamat nikerdatud.
õhtuks olin muidugi totaalselt üleväsinud laip.
unenäod olid täis reetmist reisimisel. korduvat.
15. veebruar 2010
iseseisvuv laps, vastlalainel
eile sai RM korraliku vastlaliu lastud, esimese hernesupi söödud ja kukleid ka õgitud. et asi oleks ehedam, toimus see veel maal - kus talv on ikka hoopis teist nägu kui linnas.
ma sain isegi peaaegu et puusadeni lumes sumbatud ;)
reedel tundide lõppedes helistas RM mulle: 'emme, mul on sulle halbu uudiseid'. halb uudis oli kolm etteütluses. no ega ma ise eriti midagi muud lootnudki ja püüdsin teda lohutada ka. vestlesin samuti lapse aiakaaslase emaga, kes on logopeed. konkreetse etteütluse kohta leidis logopeed, et ei ole üldse nii väga lihtne ja tema ei teeks sellest ka numbrit - aga kuna lapsele on see probleem, siis me ikkagi tegeleme natuke. käime aiakaaslasel külas (kui teda ennast ei ole) ja vaatame. mina õpin ka, et kuidas last aidata.
täna ilmutas RM lahedaid iseseisvumise märke jälle.
kõigepealt laenas kooli raamatukogust kohustusliku kirjanduse jaoks raamatu - mis on meil kodus ka olemas :P aga ilmselt oli protsess olulisem kui uurida, et kas meil on see raamat olemas. tagatipuks on nüüd ju tähtaeg ka, mis ajaks see peab läbi olema.
tunnike hiljem helistas ta, et postiljon käis ja tõi paki, tema võttis vastu ja kirjutas oma nime paberile. ahsoo.
ma umbes tean, mis seal on ja tavaliselt on jäetud kutse postkasti ka siis, kui ma olen kodus olnud. aga kas uus postiljon või midagi, et korraga ukse taha ära toodi. või kasutati mingit kullerteenust (mis siiski antud paki puhul võimalik ei olnud).
aga igatahes lahe :)
täna pean hankima veel natuke tooret, et homseks üks korralik vastlasupp keeta. külad tulevad ka. paha on see, et hommikupoolik on pikk ja üsna väsitav (neli akadeemilist tundi loenguid juttis pidada).
pildil eilsed kuklid (ilma tuhksuhkruta veel) ja sõbrapäeva tort.
11. veebruar 2010
oranž
päike paistab :)
mul on piletid käes ja kevade lõpus võtan ja sõidan kaugele, natukeseks. jess!
CV sai eile oma kilu-sibulaleiva isu natuke rahuldatud. ma ei ütle, kui mitu tükki ta neid ära sõi - aga ta oli ka ainult hommikusöögi peal muidugi. lahe tunnike oli.
eile sain ma uue käekella ja oranži gerbera. sellega on kuidagi hästi läinud, sest mulle meeldivad a) gerberad b) oranž. see on mul vist näkku ka kirjutatud, sest ma olen läbi aegade neid saanud üsna palju.
9. veebruar 2010
asjatamise periood
mingi elu toimub.
telefoniteema on ikka segane. testimiseks antavad telefonid on ka sellised veidrad olnud. eelviimane nt, selgus, laeb ainult läbi USB või kaasasolnud laadija, ei ühegi teisega. nüüd on ajutiselt vale tootja oma, mille helinat ma väga ei kuule (ja ei hakka sinna paariks päevaks midagi muud laadima ka). aga no eks saan hakkama.
kui nüüd veel paar päeva pingutada, saaks kodus ka mingeid asju korda. ehk peakski, sest nädala pärast on ju vastlasööma mu juures ja külalised on ometi põhjus pingutada.
RM-i trenni suhtes rääkisime ka täna treeneriga. ta siin ikka vahel ütleb mulle, et ei taha käia. nüüd selgus, et sellele nö üleminekugrupile on veel mingid ajad, mil on vähem lapsi ja rahulikum tempo. praegu käib ta ju koos nendega, kellest enamus on temast vanemad ja ka aastaid kauem trennis käinud. selge, et see võtab tuju ära ja tekitab alaväärsust.
samas tahab ta kusagile pallitrenni ka minna. neil on uus võimlemisõpetaja, kes pidi kuri olema, et ta alati hästi palli ei püüa. mu jaoks küll tiba arusaamatu - õpetaja asi ongi julgustada ja õpetada ju. aga noh, eks paistab. mõtlen natuke, kuidas neid trenne ühendada. sest prooviks praegu seda teist ujumisaega, ehk ikka ta ei loobu.
kokkajasse panin paar lihtsalt retsepti üles: kitsaste aegade lõhesupp ja mannavaht Marjasoo jõhvikapüreega.
selle supi juures ongi kõige parem see, et väga hea toidu saab valmis väga väikese rahaga (ja keegi ei keela seda ka mittekitsastel aegadel teha); ning mannavahtu võib teha ka mingi muu mahlaga muidugi.
ma ise olen täna sellest vahust ümmargune ;)
'sa oled üks kummaline naine. see on samal ajal huvitav ja hirmutav'.
8. veebruar 2010
alustame nädalat!
Mutts
7. veebruar 2010
Fabrizio
tihedat nädalavahetust ehk sissekanne ohtrate sulgudega
sel nädalavahetusel (mis pole veel üldse läbi) on suhteliselt palju ära tehtud.
suurim asi on uus köögikraan. vana lasi kusagilt mehhanismi vahelt vett läbi aegajalt; mingit loogikat ma ei täheldanud asjas. päris ebameeldiv. samas pidas see noname köögikas vastu kauem kui Orase dušisegisti, mis sai vahetatud juba mõni aasta tagasi.
seekord sai kööki ka siiski valitud mitte lausa paarisajakroonine, vaid korralikum. eks paistab, kas on vahet :P
nädalavahetuse söögiteemade alla käib üleeilne pitsa (millest väga head pilti polegi) ja eilne kanajäätmete ärasöömine (retsepti ma ilmselt panen mingi hetk kokkajasse). kaks hommikut muna ja peekoniga ka, minu panus seisnes peamiselt ärasöömises :)
eilsesse läheb veel kirbuturg ja paar vanakraamipoodi. 'saaki' oli ka piisavalt. vannitoapeegli kohale lamp näiteks (aga enne peaks peegli seinale ka panema ikka, 8 aastat on niisama kraanikausile nõjatunud) ja korralik fliis+tuulejope (kantavad eraldi ja koos) lapsele. pluss veel paar vidinat. raha kulus muidugi kordades vähem kui poest ostes.
kusjuures nt kirbukal ma ei viitsigi riideid väga vaadata, kui midagi just lausa silma ei torka. muu träni on huvitavam.
ja Mööbeldajast leidsin ühe väga nunnu tooli, mis jäi küll ostmata. aga ma ei vihja, milline see on, sest äkki siiski..
ning kuna laps nõudis kinno, võtsime eile õhtul Avatari ette. no et 3D ja Cinamon ka. seal ma ei olnudki käinud.
kõigepealt siis see, et ostsin piletid netist ära ja see oli maru mugav. ei mingit sabatamist - seda enam, et mingit näksi me ei lisanud kinole (ja kui mõni ei saa Cinamonis käia, kuna seal on Pepsi, mitte Coca, siis mulle meeldib sedapidi rohkem). regasin end piletit ostes boonusklubisse ka ja soodustus hakkas kehtima kohe. kaardi võtsin välja peale seanssi, kui rahavast kassades ei olnud enam. ning kinno sisenedes näitasin vaid SMS-i piletiga. väga mõnus.
film, noh, nagu igal pool kirjutatud, lugu polnud just suurem asi (kuigi hollika kohta siiski oli seal paar mõnusat momenti, nt näitamine, kui rahale orienteeritud on suur osa inimesi ja kui vähe me mõtleme seostele enda ümber), kuid 3D oli tõesti päris hea. laps muidugi ütles, et lugu oli jah rohkem täiskasvanute oma, kuid ikkagi meeldis talle.
pilt on reedeõhtust. video läks aia taha, minu rumaluse tõttu :(
5. veebruar 2010
hall
täiesti ootamatult ei suutnud eile uinuda.
tavaliselt tähendab see seda, et pea on mõtteid täis - aga seekord ei olnud sedagi. ja ka hullu segavat köha ei olnud. und lihtsalt ei tulnud.
isegi peale palderjanitableti sissevõtmist kulus veel hulk aega, enne kui uinusin.
selle juures on kummaline ka see, et ma ei ole täna kuidagi eriti väsinud olemisega. teisalt on jälle üsna tujutu olemine - ehk siis väljendub vähene magamus selles hoopis?
telefonidega olen jõudnud seisu, kus soovitatakse lihtsalt teise tootja telefone proovida. nojah, oleks siis võimalik niimoodi paariks nädalaks laenata..
4. veebruar 2010
hommikumõnu
3. veebruar 2010
horoskoope tänaseks
You're all done being patient, understanding and wonderful. As of now, you'll be thinking more along the lines of what you need. Don't feel guilty. It's about time.
You've just noticed that no one you work with has the faintest idea of how to do their job. Is it you? Absolutely not. Is it them? Maybe -- but then, it might also be that you're just not communicating well with each other. Either way, go home early. It's really best.
2. veebruar 2010
telefonimüstika
mina, kellel on alati olnud tehnikaga suhteliselt hea läbisaamine, olen nüüd langenud mobiiltelefonide müstilise vandenõu ohvriks.
kusagil vana aasta sees sain helistajatelt mõned teated, et mu telefon ei ole aegajalt kättesaadav - ometi oli telefon siis alati sees ja kusagil mu lähikonnas. nii on see vahelduvalt olnud siiani.
aga otsustasin asja ikkagi käsile võtma.
mobiilioperaatorfirmas on üks tuttav, kes võttis mu kaebust tõsiselt ja pandi mu logi jälgimisele. saatsin ikak infot, kui jälle kuulsin, et pole kättesaadav olnud. nende andmetel olin ma ikka levis kenasti. küll aga täheldati, et vahel tulid sõnumid küll massina mulle läbi - ehk just nii, nagu telefon oleks väljas olnud.
hea küll, järgmine samm on ju kahelda telefonis. nii saingi täna vahetustelefoni, oma telefon läks tehnilisele uurimisele. minu armas nunnu..
kõik on kena, igati vinge asendustelefon (parem, kui minu oma) - aga ma ei kuule kõnesid! kui panen mikrofoni peale või handsfree-le, siis kuulen, muidu mitte. mind kuuldakse kusjuures.
sai vahetatud veel teise samasuguse vastu. ikka sama teema.
vahetused ei toimunud kontoris ja mingi tehnikainimese käe all. nii et nüüd siis pean natuke aega (näiteks homseni?) saama hakkama handsfree ja mikrofoniga. tüütu!
ahjaa, ja kui seda teist asendustelefoni tuldi mulle tooma, siis minu number loomulikult teatas, et ma ei ole kättesaadav - kuigi telefon vedeles mul siinsamas laua peal, levi põhjas.
mispeale tuldi siia mu levi ka kaema ja leiti, et levi on nagu tapab. ja et võiks arvata, et tööl veel ongi liiga palju eri jaamasid, mille vahel telefon ei suuda otsustada, kuhu ronida - aga see asi pole mul ainult tööl, vaid ka igal pool mujal.
nii et - müstika.
igatpidi.
ma olen hämmingus.
ahjaa, lisaks sellele teatas täna hommikul mu teenusepakkuja väljuva maili server, et soovib salasõna, et ma saaksin maili välja saata. nagu mismõttes? iial varem pole küsinud ja ma ei osanud sinna mitte midagi lüüa. peale korduvaid katseid saatsin selle maili veebist ära.
eks õhtul proovin uuesti ja vajadusel siis hakkan neid ka tüütama.
1. veebruar 2010
provanssaali kana 40 küüslauguküünega
pilt on isu äratamiseks. kuidas seda teha, on kirjas kokkajas.
