" /> kj kaadrikarp vol 6: Middle East in the Magnifying Glass: detsember 2006 Archives

« november 2006 | Main | jaanuar 2007 »

29. detsember 2006

Merzouga - Er Rachidia - Ouarzazate

18detsember06-01.jpg

...

18detsember06-02.jpg

...

18detsember06-03.jpg

...

18detsember06-04.jpg

...

18detsember06-05.jpg


Erg Chebbi luiteid mööda ronides jõudis Amelie siiski ka mainida, et mõned aastad tagasi olla üks turistist tütarlaps siia oma elu jätnud. Järsku tõusnud kõrbetorm oli tookord nähtavuse pea nullini kahandanud ja see veepudelita üksi kõrbes ekslenud neiule saatuslikuks saigi.
Seoses professionaalseks reisiagendiks kehastunud Merzouga "autentse berberiga" meenus ka põgus seik Mideltist, kus järjekordse kohaliku poes istudes üritasime pähemääritavat vaibahunnikut viisakalt kõrvale lükata.
Seljakotirändurite jutule vastati kohe, et Maroko - Euroopa vaheline postipakiteenus on mugav, usaldusväärne ja kiire.
Mu lemmikrepliigiks osutus aga vastus meie tyhjade rahakottide jutule:
"No problem. We take credit card. You help berber people."
Kui absurdne on sellist asja kuulda kuskil kõrgmäestikus hämaras poenurgas turbani ja jellabah sisse mähkunud tegelaselt.
Võin pea püsti öelda, et krediitkaarti pole siiani elus omanud ja ei tunne sellest ka vähimatki puudust. Järelikult olen suutnud, hoolimata oma ajutisest elukohast Euroopa pulbitsevas südames, säilitada naturaalsema elulaadi, kui berberihärra Aafrika mägedes :)
Globaliseeruv maailm, mis muud.

Igatahes düünide vahelt tagasi jõudsime juba hämaras, ning kuna meil polnud vähimatki soovi sellesse äraläbustatud kõrbekülakesse veel üheks ööks jääda, vinnasime oma kotid maanteeserva ja asusime tagasi Rissani poole hääletama. Merzougas sureb elu nimelt täielikult välja niipea, kui päike looja läheb. See tähendab ühtlasi seda, et peale kella nelja-viit šansid mõnda Rissani poole suunduvat ühistranspordivahendit leida on võrdlemisi olematud.
Meil aga vedas. Peale paari kohaliku mitmesaja dirhamilist pakkumist juhtus peatuma niigi Rissani poole teel olev berberite maastur, mis meid kahepeale 30 dirhami eest soostus ära viskama. Mõnda aega sõitnud, kostsid mehed, et kui soovime veel samal õhtul edasi Er-Rachidia poole liikuda, peame kindlasti justnimelt Erfoudist bussi hankima ja et nad on meid sümboolse tasu eest lahkesti valmis sinna ära viskama.
Jõudsime kokkuleppele veel 50 dirhami taskuvahetuses ning järgmisel hetkel keeras võimas Land Cruiser kottpimedas niitjalt venivalt maanteelt ära otse ümberringi laiuvatele kõrbetasandikele: "Kui teil midagi just vastu ei ole, siis me lõikaks pisut. Siit saab Erfoudi märksa kiiremini."
Mis saaks meil selle vastu olla. Kurdistani meetriste hüpetega jälitussõidule see küll konkurentsi ei pakkunud, ent pilkases pimeduses kõrberalli on alati teretulnud üllatus.

Erfoudis tegime tunnikese aega parajaks ning astusime seejärel Er-Rachidia poole suunduvale bussile, mis otse loomulikult Rissanist sõitu oli alustanud. Aga mis siis ikka, kõrberalli oli oma hinda igal juhul väärt.
Er-Rachidiasse jõudnud, hankisime kohe piletid tunni aja pärast väljuvale Ouarzazate bussile. Tundus, et kõik klapib suurepäraselt. Well, guess again. Tund-poolteist tee ääres passinud, jõudis pilgeni täis buss viimaks kohale, mille peale härra piletimüüja maksis emotsioonitu näoga õlgu kehitades meile piletiraha tagasi. Tüüpiline Maroko puhul, ent kui tegu on südaöise mõttetu külmas passimisega, paneb pisut nördima küll.
Piletimüüja kohta veel niipalju, et väidetavalt oli tegu bussikompanii miljonärist omanikuga, kes kokkuhoiu huvides lihtsalt ei raatsinud eraldi piletimüüjale palka maksta.
Mis siis ikka - möödus järjekordne öö Nõukogude aja ühiselamut meenutavas hinnaskaala odavaima otsa hotellis. Jäisesse tuppa astunud, tabas meid esmalt positiivne üllatus, kui toanurgas arhailist dušikabiini märkasime. Administraator rahustas meid koheselt maha - räpase kiletükiga blokeeritud dušš polnud juba ammust ajast töökorras olnud. Kuna me kumbki laibaleidmiskartuses kile taha ei tihanud piiluda, jäime seekord meest pimesi uskuma.

Eesti mees on siiski visa loom - ka see temperatuurilt Atlase kõrgmäestikku meenutav öö ei suutnud meid maha niita. Järgmise päeva lõuna paiku saime viimaks Ouarzazate poole suunduvale bussile, mis planeeritud 4-5h asemel ca 7 tundi sõitis. Distantsid iseenesest ei ole nii metsikud, ent läbi mäestike suunduvad maanteed ja kohati poole-kolmveerand tunnised pissi- ja söögipeatused venitavad bussireiside kogukestvused ebameeldivalt pikkadeks.
Ühesõnaga, ka Ouarzazate jõudsime me kottpimedas. Äärmiselt positiivseks üllatuseks kujunes seekord 65 dirhamiline e. alla 100 kroonine ruumikas hotellituba, kus kannatas isegi särgiväel ringi liikuda.
See tuletab muuhulgas meelde, et kaks ööd tagasi Merzouga võõrastemajas sama hinnaga saadud tuba meenutas kahtlaselt ümberehitatud tallilahtrit. Korduvkasutus kuubis - ehitame seinad kõrgemaks, viskame heina ning hobuse välja ja ennäe, ongi valmis minimalistlik kahekohaline hotellituba.

Ouarzazate. Ainus põhjus, miks otsustasime siin üldse päevaks peatuda, oli linnast 7km kaugusel asuv Atlas Corporation Studios - killuke Hollywoodi "glamuuri" keset tühja kivikõrbe.
Ouarzazate“i on võtteplatsina kasutanud näiteks vanameistrid Bertolucci ja Scorsese. Viimase aja tuntumatest pealkirjadest meenuvad ehk "Gladiator" ja "Kingdom of Heaven". Kuigi tegu tõotas olla tüüpilise turistilõksuga, osutus nähtud butafooriakompott kaunis kummastavaks kogemuseks.
Värvi kooruvad templisambad; tuules laperdavatest vineerplaatidest kokkuklopsitud obeliskid; kipsist sfinksid ja papist kivimajad - meie ees avanesid Hollywoodi väsinud varemed.


18detsember06-09.jpg

...

18detsember06-07.jpg

...

18detsember06-10.jpg

...

18detsember06-11.jpg

...

18detsember06-12.jpg

...

18detsember06-13.jpg

...

18detsember06-14.jpg

...

18detsember06-15.jpg

...

18detsember06-16.jpg

...

18detsember06-17.jpg

...

18detsember06-18.jpg

...

18detsember06-20.jpg

Illusioon ja tegelikkus.

18detsember06-19.jpg

...

18detsember06-21.jpg

...

18detsember06-22.jpg

...

18detsember06-08.jpg


Kurbnaljakas on asjaolu, et ainsad mis võtteplatsil päris ja tõelised, olid loomakondid ja -skeletitükid kurat-teab-mis-koletise filmimiseks rajatud pseudokoopas.
Järelikult ainus, mis tänapäeval veel vineerist, papist ja penoplastist odavam on - elusolendite maised jäänused. Paneb mõtlema? Miks mitte järgmisteks horror-stseenideks Auschwitzist, Ruandast või Kambodžast näiteks lademetes inimpealuid laenata...

28. detsember 2006

Meknčs - Midelt - Merzouga

Viis päeva Chefchaouenis tasusid end kyll igati ära, ent vajadus kõrbesooja järele muutus iga päevaga aina tungivamaks. Maroko "kõrb" ise osutus suuremat sorti liivakastiks ning tee sinna kulges praktiliselt läbi jäämägede, ent sest kõigest pisut hiljem.

Chefchaoueni "bussijaamas" mölutasime kokkuvõttes tubli kolm tundi, kuna esimene buss, millele piletid ostsime, oli nimelt ylereserveeritud. Piletimyyja vahetas armulikult meie piletid ymber, kui suuremeelne temast, ja nii jäime järgmist bussi ootama. Kui järgmine buss kolmveerand tundi peale väljakuulutatud aega kohale polnud jõudnud ning me aru pärisime, teatati et Tetouani juures on linnast välja viiv tee lambakarjade poolt ummistatud ning bussi saabumiseni kulub veel vähemalt poolteist tundi.
Viisteist minutit hiljem oli Meknčsi buss kohal, kurat teab, mis ime läbi. See oli ka esimene kord, kui meie seljakotte sõna otseses mõttes keelduti peale võtmast, kuna me ei tahtnud mitteametlikku "pagasiturvaraha" maksta. Valjuhäälne kõnelus, minu bussijuhi poole pöördumine ja viis dirhamit tõid viimaks lahenduse. Tegemist on sellise kohalikele olematu taksiga, mida pyytakse sisse kasseerida vaid kahvanägudelt. Vahel lepitakse paari dirhamiga, vahel nõutakse aga ylbelt 10 dirhamit e. ca 14 krooni yhe koti eest.
Olenevalt taskust ja tujust mõnikord maksame paar dirhamit, teinekord teeme kära, kisa ja pantomiimi ning yritame bussimaffia puust peadesse taguda, et mitte kõik valged inimesed pole naiivsed kõndivad rahakukrud. Arrogantsus näib igatahes sagedasemaks muutuvat, kuna viimasel ajal on olnud juba mitu intsidenti, kus altkäemaksust keeldudes hakatakse meie kotte konkreetselt bussist välja tirima.
Meie yleyldine rahulolematus kohaliku kontingendiga kasvab kiirelt aga ka väljaspool bussijaamu. Ma mõistan väga hästi, et turism moodustab yhe Maroko peamistest sissetulekuallikatest ja et võrreldes keskmise Lääne-Eurooplasega elatakse siin ikka kyllaltki vaeselt, ent enough is enough.
Iga järgmine situatsioon, mille puhul alul tõesti tundub, et oleme nyyd viimaks tõesti leidnud selle yhe siira ja toreda tegelase, lõppeb samuti, nagu eelmine. Raha, raha, raha. Ma julgen varsti juba arvata, et rahvuse hulgas on aset leidnud mingi kummaline geneetiline mutatsioon, mistõttu meie inimkujude asemel näevad kohalikud meid suurte seljakottidega dollarimärkidena.
Aina tihedamini leiame end meenutamas suviseid Iraani-päevi ning sealseid inimesi, kes kohati tõepoolest olid liiga head, et tõsi olla. Ja aina kyynilisemaks ning skeptilisemaks muutume me siinsete tegelastega suheldes.
Ma ju tean, et Maroko 30,000,000-se populatsiooni hulka peab mahtuma ka vähemalt yks-kaks
toredat, siirast ja mitte-raha-peal-väljas-olevat inimest, ent kus nad siis on?!

Meknčs. Kuna lambatralli pärast saabusime linna juba pimedas, pole palju öelda. Yks esimesi mälupilte Meknčs'ist on bussiaknast avanenud poole maja suurune Big Maci reklaamfoto kuskil linnasydames, mis näib võrdlemisi lääneliku tänavapildiga koha suht adekvaatselt kokku võtvat.
Enne varahommikuse Midelti bussi peale kiirustamist jõudsime teha ka mõned kiired ringid Meknčsi valdavalt kollasetoonilises Medinas. Esmamulje järel näib tegu olevat järjekordse kõrgemyyrilise, iga teise nurga taga tupikuga lõppeva labyrindiga. Kohati kinnivõlvitud tänavad tekitasid parasjagu kummalise 'olen ma nyyd sees või väljas' tunde.

Midelt. Varajane bussireis Midelti poole kulges läbi Atlase mäestiku, mis tähendab, et ärkasin tol hommikul bussiaknast möödavuhiseva härmas maastiku peale, endal hambad kylmast plagisemas - seda hoolimata seljasolevast pusast ning jopest. Esimese asjana peale kohalejõudmist tõmbasin jalga teise paari pikki ja pakse sokke ning selga, jope alla, teise pusa.
Umbkaudu 40,000-se elanikkonnaga linn laiub tasandikul keset Atlase kõrgmäestikku, sestap piiravad linna kahest kyljest jääliustike- ning mägede aukartustäratavad siluetid. Neist kõrgeim, Mideltist vaevalt paarkymmend kilomeetrit lõuna suunas, on 3737m kõrgune Jebel Ayachi.
Mideltist pole mul kahjuks yhtegi fotot. Miks? Sest isegi päikesepaistel oli seal niivõrd kylm, et käed mitte ei kippunud sygavalt taskusoojast välja tulema. Ma ei liialda - tol hetkel tundus väljavaade "soojas" Eestis vedelemisest juba ysnagi ahvatlevana.
Kuidas kaitsevad end mõrvarliku kylma eest aga kohalikud, kui talvesaapad ja karvakasukas on kauge kättesaamatu luksus ning sulejope kohalike maitsemeele järgi liiga inetu ja maitsetu rõivaese, et seda enesele selga toppida? Kuidas aga Allah juhatab. Kes istub tänavanurgal, mitu tekki ymber mässitud; kes on mitu kihti froteerätikuid ja salle ymber pea tõmmanud - ellujäämine ei kysi vahendeid (kuni tegu pole koleda sulejopega :P). Hämaruse saabudes võib kohata siin-seal tänavanurkadel syttivaid lõkkeid, mille ymber kohalikud jalalt-jalale tammuvad ning jäisesse õhku aurupilvekesi puhuvad. Mida põletatakse? Mida iganes - prahti, kummi, plastikut - peaasi et põleks ja vähegi sooja annaks, toksilised kõrvalnähud ei mängi siinkohal erilist rolli.
Samuti on tekid ja rätikud siinmail bussides kohustuslikeks aksessuaarideks, kuna minimaalnegi soojustus viimastes lihtsalt puudub. Sama lugu on suurema osa odavama poole Maroko hotellidega, milliste kivist toad on tihtipeale kylmemad, kui talvine välistemperatuur. Midelti hotellis veedetud kuratliku öö tarbeks vedasin kõrvalasuvatest tyhjadest tubadest portsu tekke juurde - kokku sai neid mulle turjale vist neli või viis. Täpselt ei mäleta, aga liigutada oli igatahes juba raskevõitu.
Kokkuvõttes on viimase kahe nädala jooksul olnud oluliselt rohkem öid, mil ronin voodisse kurguni kinnitõmmatud pusaga, kui ilma. Esimene õhtu Marrakechis, kui veel tunnike peale päikeseloojangut tundsin end T-särgi väel igati hästi, mõjub juba kauge ja uduse mälestusena.
Kui mõned yksikud otse päikesekiirtes T-särgi väel veedetud tunnid välja arvata, iseloomustavad viimast kymmet päeva ikka enamjaolt yksteise otsa kuhjatud pusa ja jope.

Mis meid aga Midelti-sugusesse Jumalast hyljatud kohta yleyldse tõid, olid kuuldused lähedalasuvast mahajäetud kaevurikylast. Samuti mitte-vähetähtis asjaolu, et läbi Atlase mäestiku kulgeb otsetee Maroko kõrbenurgakeseni.
Igatahes kohe järgmise asjana, peale lisasokkide jalgatõmbamist, hakkasime Midelti saabununa endile otsima sohvrit, kes toimetaks meid ylalmainitud Ahouli nimelisse fantoom-kylakesse ja hiljem tagasi tsivilisatsiooni ryppe. Läbirääkimised kulgesid seekord yllatavalt kiiresti ja peagi leidsime suvalise autoga linnavurle, kes algul nõutud 400 dirhami asemel soostus meid viimaks 200'ga edasi-tagasi sõidutama. Kyla ise asus Mideltist umbes 40 kilomeetri kaugusel ning viimane neljandik sellest möödus punaka kanjoni põhjas mägikitsede ja -lammaste vahel käänulisel "teel" ringi kurvitades. Peagi olime kohal.

Kogu kyla, eesotsas tyhjade roostetavate kaevandustega, asus samuti punaste kaljuseintega piiratud kanjoni põhjas vuliseva väikese oja kallastel. Miljonitesse kollastesse lehtedesse uppunud kased lisasid veelgi syrreaalsust ja isegi 0-lähedased kylmakraadid näisid olevat kaugele-kaugele maha jäänud.
Hoolimata sellest, et majade sisemusest polnud palju säilinud, oli tegu tõelise kummituslinnaga - lisaks vaikides kõrguvatele kaevandusfassaadidele ja loendamatutele eluhoonetele olid omal kohal ka kool, välibassein, restoran jms.
Kõik kaevandusekäigud osutusid kahjuks suletuks (tänu millele kasvas tõenäoliselt märgatavalt meie shanss Midelti ka eluga tagasi jõuda). Korra tekkis kyll õhkõrn lootus, kui mööda kottpimedat kaevandusekäiku käsikaudu kobades edasi liikusime, ent peagi lõppes ka see tunnel täieliku tupikuga.
Samuti ei osutunud Ahouli päris mahajäätuks - peale yksiku klähviva koera ning paanikas ringitormava kanakarja võis siin-seal näha ka yksikute kohalike kysivaid peanuppe myyrijuppide tagant tõusmas. Yldist atmosfääri see aga segama ei kippunud ning nii mõjusid nad pigem fantoomkyla vahel ringihõljuvate viirastustena.


28detsember06-00.jpg

...

28detsember06-01.jpg

...

28detsember06-02.jpg

...

28detsember06-03.jpg

...

28detsember06-04.jpg

...

28detsember06-05.jpg

...

28detsember06-06.jpg

...

28detsember06-07.jpg

...

28detsember06-08.jpg


Iga paari aasta tagant ujutab kevadine tulvavesi kogu kyla pea teise korruseni yle, nagu on selgelt näha viimasel pildil maja fassaadil erinevate aastate veetaset märkivate tumedate joonte näol. Tundub suisa võimatu, arvestades et hetkel pea lätteks kokkukuivanud jõgi peaks sellisele kõrgusele jõudmiseks ca 4-5 meetrit yle oma hetketaseme tõusma.
Uskumatul kombel oli meie sohver kokkulepitud tunnil, pisut enne päikeseloojangut, minuti pealt kohal ja toimetas meid linna tagasi. Kindlasti oli oma osa selles, et Ahouli'sse saabudes maksime sohvrile kolmandiku, jättes ylejäänu niiöelda kindlustuseks. Ma ei hakka mainimagi, et hiljem juurdemakstud 150 dirhamiga kadus tegelane Mideltis kui tina tuhka, selle asemel et liigsed 20 meile tagasi maksta - Maroko ju.

Igatahes Mideltist kadusime järgmisel hommikul esimese bussiga lõuna poole - läbi Er-Rachidia ja Erfoudi otse Rissani'sse välja. Rissani kujutas endast varemalt viimast tsiviliseeritud punkti enne planeeritavat kõrberännakut Erg Chebbi dyynide vahele. Erg Chebbi on yks neist ainukestest kohtadest Marokos, kus on võimalik näha tyypilist Sahara liivakõrbe ehk siis automaatselt ka yks peamisi turistilõkse.
Otse Erg Chebbi dyynide kõrval asub väike Merzouga nimeline kyla oma arvutute kämpingute ja võõrastemajadega. Pikka aega valetatud Rissanis turistidele, et asfalttee Merzougani pole veel valminud - tähendab, vaja maksta kohalikele enda jeep'iga kohaletoimetamise eest. Kui see pläma viimaks usutavuse kaotas, rakendati kohati teeviitade varjamist ja rikkumist - mida iganes, et vaid turistid omal käel kõrbejalamile teed ei suudaks leida.
Eelnevate meetodite jätkuna keelduvad nyyd Rissani teejuhid tunnistamast teatavaid Merzouga öömaju, millised neile piisavalt vahendustasu ei taha maksta - ehtsad maffia mantlipärijad.

Peale lyheldast söögipausi hankisime endile Rissanis kaks kohta Merzouga poole sõitvas minibussis. Algul lubas yks organiseerija sõidu kahe peale 10 dirhami eest, kohale jõudes maksime peale mõningast jändamist juhile kokku 20, mis tagantjärele ka õigeks taksiks osutus. Rissanis seljakotte autosse tõstes nõuti meilt alustuseks juba teist samapalju pagasi eest, ent leebuti ootamatult kiiresti, kui me selle peale õlgu kehitades minema hakkasime astuma. See on muide nõks, kuidas Marokos (ja kindlasti mujalgi) suur osa tingimisi sulle sobiva lõpptulemuseni jõuavad - kui sa ebaõnnestunud kauplemise lõpus kindla plaani ja ryhiga end lahkuma asutad, soostub enamus myygimehi viimase pakkumisega. Seejuures on aga tähtis, et sa tõepoolest ka oleksid valmis tehinguta lahkuma, igasugu vembud ja kavaldamised nähakse enamasti läbi.
Päikeseloojangul sõitu alustanud, jõudsime paarikymne kilomeetri kaugusel paiknenud kõrbekylakeseni juba totaalses pimeduses. Yhe esimese inimesena kohtasime sealmail Prantsuse neiut Amelie'd, kes jutustas et oli esmakordsel kõrbeskäigul sellesse sedavõrd ära armunud, et ostis viimaks endalegi kaamli ja veedab nyyd suurema osa aastast Merzougas.
Amelie juurde tuleme tagasi aga pisut hiljem.

Tingisime endile eelseisvaks ööks berberite majutuskohas 100-dirhamilise 2-inimese toa lõpuks välja 60-ga. Samal õhtul veetsime pooltunnikese meie öömaja "äriberberiga", kes joonistas ja kirjutas välja kõiksugu erinevad pakkumised ja marsruudid kõrberännakuks. Erinevate variatsioonidega domineerivad kaks pakkumist - esimene neist kujutab lihtsalt kas päikesetõusu või päikeseloojangu aegset paaritunnist kaamlitega mööda dyyne vantsimist. Suurem osa klientidest aga, olles juba spetsiaalselt selle pärast nii kaugele kohale tulnud, ei kõhkle hetkekski ning valivad kõrberetke koos ööbimise ja õhtu- ning hommikusöögiga oaasis. Kõik see on ju väga tore ja algul ootasime meiegi elevil oma kõrbe-kaamli-oaasi-paketti, ent mida edasi, seda jaburamaks ja vastumeelsemaks see kõik näis muutuvat.
Kasvõi juba asjaolu, et istud ymber laua "autentse" turbanis berberiga, kes professionaalse reisiagendi vilumusega täpsed distantsid, kestvused, tingimused ja hinnad kiirelt paberile kannab. Selle byrokraatia ja pedantsuse eest ma ju Londonist ummisjalu põgenesingi.
Samuti oli tegu yhe vähese kohaga, kus igasugune tingimine näis täiesti võimatu olevat - niipea, kui pyydsime hinda pisut madalamaks rääkida, vastas härra reisiagent sellele kas retke lyhendamise, einete ärajätmise või muu sarnasega.
Hiljem saime Amelie käest teada, et täispaketi eest nõutavast keskeltläbi 400 dirhamist e. umbes 575 kroonist tervelt veerand läinuks klientide vahendaja kukrusse, olgu see siis suvaline poepidaja või isehakanud Rissani giid. Teise saja oleks kasseerinud kaamliomanik, kolmanda saja söögivalmistajad ja -pakkujad ning viimased 50-100 oleks läinud giidi (loe: kaamli nööriotsas tarija) taskusse.

Igatahes meie jaoks olid mistahes pakutud variatsioonid ja hinnad ebasympaatsed ning yhtlasi kasvas jätkuv ebarahulolu selle turistide lypsirattaga. Ei aidanud ka põgus ringkäik kyla peal ning alternatiivsed hinnapäringud, taksid pysisid dirhami pealt samadena kõigi teenusepakkujate puhul. Nagu Amelie hiljem mainis, võiks yhe teenusepakkuja hinnalangetamine talle kaasa tuua tõsiseid probleeme teiste poolt. Maffia, noh.
Järgmisel päeval kyla peal järjekordseid pakkumisi otsides komistasime taas Amelie peale. Viimaks pakkus neiu välja, et võib meid mingisuguse väikese summa eest jalgsi dyynide vahele viia. Kuna me selleks hetkeks olime Siimuga nagunii jõudnud otsusele, et kuradile kaamlid ja kuradile oaasid, lähme ronime siis dyynide keskele omal jalal, olime pakkumisega päri.
Ameliele maksime "giiditeenuse" eest kahepeale 50 dirhamit. Nagu peagi selgus, oli tegelikult ka see täiesti yleliigne ning me oleks pimedaski omal käel sellest suurest liivakastist tee välja tagasi kylla leidnud. Aga see selleks - Maroko kontekstis mõjub meeldiv vestluskaaslane, kes sulle koosveedetud tundide jooksul mingeid tarbetuid tilinaid ei yrita pähe määrida, kui sõõmukese kosutava veena keset kõrbekuivust. Sestap võib öelda, et see 50 dirhamit läks vähemalt õigesse tasku.

Niisiis pudel vett näpus, tahvel shokolaadi taskus ja parajalt mehistunud välimuse ning olemisega (mida justkui nimest ei järeldakski, mis :P) Amelie teejuhina - nii sisenesime oma elu esimeste liivadyynide vahele.
Umbkaudu pooleteist tunni pärast, jõudnud yhe kõrgeima dyyni harjale, purunes kõrbeillusioon viimaks lõplikult. Erg Chebbi näol on nimelt tegu umbes 3-4km laiuse ja ehk 25km pikkuse kitsa kõrbetaskuga, mille naeruväärsest väiksusest saad adekvaatse pildi alles dyyniharjal seistes, kust "kõrbe" mõlemad ääred pea kiviviskedistantsi kaugusel näivad olevat.
Ka oaasi-mõiste omandas siinkohal uue tähenduse. Kujutluspildis mystilise paradiisisaare kuju omandanud oaas osutus tegelikkuses kõrbeäärest ehk paarisaja meetri kaugusel asuvaks paariks poolkuivanud palmiks, käputäieks põõsasteks ja hulgaks "autentsete nomaadide" telkideks.
Seda jaburam oli samal ajal selle 4km laiuse liivariba peal näha ca 20 kaamelist koosnevat vähemalt 3 erinevat turismigruppi, kes parasjagu nautisid oma ainulaadset loksumist keset ääretuid kõrbeavarusi.

Ärge saage must valesti aru - dyynid (niipalju, kui neid oli) olid lummavad ning päikeseloojang kõrbes asja väärt, ent see liivakasti-turisti-manufaktuur tekitas kyll täielikku vastumeelsust. Oh õnne, et me lõppkokkuvõttes selle kõige õnge ei läinud.
Kuna aga kell on tiksunud Eesti aja järgi 3:15 ja kuri interneti-mees tahab meid viivitamatult oma asutusest välja visata, jääb ylejäänud fotomaterjal järgmiseks korraks.
Adios.

24. detsember 2006

Chefchaouen.. ..or was it?

24detsember06-01.jpg

...

24detsember06-03.jpg

...

24detsember06-04.jpg


Sõnu jääb aina vähemaks. Ent nii vist peabki olema - on ju ammust ajast poleemikat tekitanud probleem, kus verbaalne kommunikatsioon, inimmõistuse enda poolt konstrueeritud keelte näol, ei ole kaugeltki võimeline adekvaatselt edastama kogemustepagasi ning läbielatu ulatust. Kuidas saakski meeled ja mõistus alluda tyhipaljale keelele, kui viimane on vaid yks esimeste "sohilastest".


Taustainformatsiooniks siis niipalju, et Chefchaouenisse jäime lõppkokkuvõttes pysima viieks päevaks ja enam-kui-õigustatult.
Olles eelnenud kahel päeval võtnud ette suhteliselt väsitavaid ronimisretki Chefchaoueni taga kerkiva Talassemtane Rahvuspargi mägedes, ei olnud meil enam suurt usku kolmandasse rännakusse.
Õnneks oli rännakul usku meisse.
Suutsime nimelt vallutada yhe sealsetest kõrgeimatest tippudest, 2038m kõrguse Sfiha Telji'ga kõrvu seisnud pisut madalama kaljunuki.
Ja selleks kõigeks polnud vaja varuda muud, kui kilekotiga kondiitritooteid, pudel kohalikku Hawai limonaadi, ilmatult aega, metsikult jaksu ning lausa lollimoodi jonnakat tahet.
Aga seal yleval on Teine Maailm. Kahjuks/õnneks ilma valgusfooride, pargipinkide ja prygikastideta. Sestap on rangelt kohustuslik iga yleslohistatud võõrkeha endaga koos ka tagasi alla tarida. Kui te seda ei tee, kumuleerub tõenäoliselt kirjeldamatu karmavõlg ning hiljemalt mõnekymne aasta pärast närbute kidura vanurina oma sydametunnistuspiinadesse.

Ja rohkem midagi ei ytlegi. Nähtu lihtsalt ei allu sõnadele.
Ja ongi parem.


24detsember06-05.jpg


Mõni teadjamees ytleks selle kohta "tegemist näib olevat madalast õhurõhust ja tsyklonaalsest ilmast tingitud haloga, mis tundub ymbritsevat päikesest tingitud inimkujutise varju".
Mõni teist masti teadjamees kostaks jälle "näe, poiss tuli mäe otsast Jumalat leidma, aga leidis hoopis iseenda".

Ratsionaalne vs. intuitiivne mõtlemine. Take your pick.

Mina ytlen lihtsalt, et Jõuluime. Häid pyhi.

22. detsember 2006

Chefchaouen

Varahommikul me Fezist loomulikult liikuma ei saanud ning Chefchaouen'isse jõudsime alles 18. detsembri õhtupoolikul. Samuti oleme nyyd siin juba oma neljandat ööd veetmas ja lootus pysib, et ehk homme saame viimaks tagasi lõuna poole põrutada. Täna jääb sõnaosa napiks - veetnud kahel viimasel päeval suurema osa ajast linnakest ymbritseva rahvuspargi mägedes ronides, on käed pisut tuimad ja kirjutamine sedavõrd vaevalisem. Samuti lukustus mõistus, peale pikki päevi täis värsket õhku, tagasi tubakahaisust vindunud internetiurkasse ronides.
See-eest pildiosa teeb selle enam kui tasa.

Chefchaouen - umbkaudu 50 000 elanikuga linnake Maroko põhjaosas Rifi mäestikus, mitte kaugel Tangierist ja Tetouanist. Hoolimata kasinast elanikkonnast omab Chefchaouen kuulsust, kui yks peamisi marihuaana"tootjaid" maailmas. Ymbritsevad mäeahelikud on soojemal ajal enamjaolt kaetud koheva kanepivaibaga, kuna muu ei taha hästi juuri alla võtta. Sestap tegeleb pea iga pere, vähemalt kõrvaltuluallikana, hashishimyygiga. Ja tõesõna, on raske teha sammukestki Chefchaouenis, saamata igalt teiselt vastutulijalt hinnapakkumisi. Gramm või kilo, myyja leiad enne, kui jõuad sõrmegi liigutada, kusjuures võid suhteliselt kindel olla, et kuitahes vähe sa ka ei maksaks, saad sa tõenäoliselt ikka haledalt mööda pykse. Nagu kommenteerivad vahel autoga möödapopsutavad kohalikud: "Welcome, welcome! Kif in the Rif, no worries - it's free, it's everywhere."
Yks on igatahes kindel - Amsterdami jätab see mägilinnake kaugele seljataha. Hashishilõhn levib vaikselt yle kogu linna, olgugi et ametlikult on igasugused meelemyrgid islamiusulises Marokos rangelt keelatud. Euroopa Liit on viimastel aastatel piirkonda investeerinud märkimisväärseid summasid, pyydes Rifi mägede farmerite prioriteete muuta, ent raske on lähitulevikku mingit muudatust ennustada, arvestades oletatavaid summasid, mis seoses kanepiga Chefchaouenist läbi käivad.
Olgu siis hashishi, linna taga kõrguvate rahvuspargi mäeahelike, või suuresti sinistes toonides võõbatud Médina pärast, ent turiste jätkub siia ka kohati ebasõbralikeks talvekuudeks.
Tegelikult ei tohiks viriseda, detsembri lõppu arvestades on päike ka Põhja-Marokos täitsa mõnus - vähemalt piisavalt, et päevavalguses ja tuulevaikuses on T-särgi väel kyllaltki mugav olla. Rangelt soovitatav on aga juba päikese madaldudes välja otsida pluusid, polod, kampsunid, sallid ja joped - nii kui päike on lahkunud, muutub õhutemperatuur suhteliselt vaenulikuks. Hoidku sind Jumal, mu sõber, kui juhtud sel hetkel veel mägedes olema... ...nagu meie täna.
Päikeseloojanguks suutsime jõuda linna ymbritseva mäeaheliku praktiliselt yhe kõrgeima tipuni, yle kilomeetrine laskumine möödus algul seega hämarikus ja hiljem juba pea kottpimeduses.
Tõenäoliselt oleks me kokkuvõttes jõudnud sygavamale orgu mägiteid kasutades, ent kes tahab mööda teid kõmpida, kui kaks kätt ja kaks jalga on olemas ning kohati pea pystloodis taevasse tõusvad kaljurahnud mõjuvad nii meelitavalt. Lyhidalt öeldes - yles minnes me ignoreerisime teid ja alla tulles lihtsalt ei näinud neid enam. Sestap on uskumatu, et suur osa tagasiteest möödus pooljoostes, -lennates ja -libisedes ning me mõlemad ka elusalt pärale jõudsime. Follow the intuition, I suppose.
Ja millegipärast ei tundu ronimine ise enam yldse nii meeldiv, kui käed hakkavad kylmast sinakaks tõmbuma.
Yhesõnaga - homme jälle :)

Ka linn ise on täitsa armas, eriti kohati muinasjutulise pilvelinnana mõjuv Médina. Äärmiselt sympaatne on igat sorti ja suuruses rahanorijate puudumine ning seniste linnadega võrreldes uskumatult puhtad tänavad. Hoolimata narkoparuni staatusest peetakse Chefchaouen'it yheks siinseks ohutuimaks linnaks - ehe näide selle kohta, et kanep ja kuritegevus ei pea kaugeltki käsikäes käima.
Räägitakse, et veel kuni 1920. aastani oli linnakest kylastanud vaid 3 Eurooplast. Kõik kolm kandsid loomulikult maskeeringut, ent sellegipoolest yks neist enam eluga tagasi ei pääsenud.
Samuti 20. sajandil omandas Médina oma tänapäevase näo, mida iseloomustavad valge ning kõiksugu erinevates toonides sinise domineerimine. Suured värvitalgud olevat ette võtnud linna kunagine juudikogukond, kes tihtipeale ka maapinna ylevõõpamist liigseks ei pidanud.
Märkimisväärne elamus on mosheedest kostva palvuselekutse - Ezani ajal mäetippude vallutamine, kui minarettides laulvate Imaamide hääled kajavad tagasi ymbritsevatelt mäeahelikelt ning segunevad kaljude vahelt tõusva lõkkesuitsu, kitsekarjade kaebliku kisa ning mõne yksiku kahe jalaga hauas oleva eesli surmatrotsivate kriisetega.
Enough talking for today though, I'll let my photos take over.


22dets06_00.jpg

...

22dets06_01.jpg

...

22dets06_02.jpg

...

22dets06_03.jpg

...

22dets06_04.jpg

...

22dets06_05.jpg

...

22dets06_06.jpg

...

22dets06_07.jpg

...

22dets06_08.jpg

...

22dets06_09.jpg

...

22dets06_10.jpg

...

22dets06_11.jpg

...

22dets06_13.jpg

...

22dets06_14.jpg

...

22dets06_15.jpg

...

22dets06_16.jpg

...

22dets06_17.jpg

...

22dets06_18.jpg

...

Ja nagu lubatud sai, ununenud fotomaterjal Fezi keskaegsest Médinast ning seda ymbritsenud "uusrajoonidest".


22dets06_20.jpg

...

22dets06_21.jpg

...

22dets06_22.jpg

...

22dets06_23.jpg

...

22dets06_24.jpg

...

22dets06_25.jpg

...

22dets06_26.jpg

...

22dets06_27.jpg

...

22dets06_28.jpg

...

22dets06_29.jpg

...

22dets06_30.jpg

...

22dets06_31.jpg

...

22dets06_32.jpg

...

22dets06_33.jpg

...

22dets06_34.jpg

...

22dets06_35.jpg

...

22dets06_36.jpg

...

22dets06_37.jpg

...

22dets06_38.jpg

...

22dets06_39.jpg

...

22dets06_40.jpg

...

22dets06_41.jpg

...

22dets06_42.jpg

...

22dets06_43.jpg

...

22dets06_44.jpg

18. detsember 2006

Fez

Päris nii me seda kyll ei plaaninud, aga ees on seismas juba kolmas öö Fezis. Pole hullu, hiljemalt homme varahommikul põrutame edasi Chefchaouen`isse, mis jääb ka käesoleva reisi kõige põhjapoolsemaks punktiks. Ehk veedame pisut aega Rifi mägede äärsetes rahvusparkides, ent peale seda tahaks kohe tagasi lõunasse põrutada, näiteks Alzheeria piiri äärde jäävasse Erfoudi, kus elu peaks teist masti välja nägema, kui seni kohatud Marokos.
Pisut tyytav on see, et päev-päevalt tekib juurde muudkui lolle näiteid, kus kohalikud yritavad meil nahka yle kõrvade tõmmata. Ja kui neile rahulikult ja piltlikult ära seletada kogu nende endi skeem ja salaplaan, siis mängivad tihtipeale solvunuid ja loomulikult eitavad kõike.

Näide eile hommikust, kui lahkusime hotellist ja kymme sammu hiljem hakkas jälle yks baaritegelane kratist kinni. Me oleks sydamerahuga edasi sammunud, aga tema kõlavad väited, et baar ja hommikusöök on osa hotellist "are included with the hotel", panid meid maha istuma ja oma väidetavaid "tasuta" teesid ootama. Teedega koos tekkisid meie ette muidugi ka paar saiakest, mida me polnud palunud, aga "tasuta" hommikueinele ju ei ei ytle.
Teedega yhel pool, tellisime veel kaks juurde justkui hea tahte märgina, et peaks ikka midagi maksma ka (teed olid kusjuures imehead - klaas oli ääreni mynti täis topitud, nii et valminud jook meenutas välimuselt pigem absinti).
Ja loomulikult hakkas tegelinski lõpus kõige eest raha nõudma, kokku 50 dirhamit e. ca 70 - 75 krooni. Meie valjuhäälsete protestide peale järgnes eriti idiootne õigustus. Nimelt väljendiga "baar ja hommikusöök kuuluvad hotelli juurde" oli ta tegelikult mõelnud, et "baar asub fyysiliselt samas hoones hotelliga". Täiesti läbinähtav ja lapselik jauramine!
Minu kerge hääletõstmise peale järgnes muidugi yyratu haavumine. Saime viimaks kaubale, et maksame talle kokku 30 dirhamit, ehk siis sama palju, kui see nodi oleks ka kohalikele maksnud ning vastu lubaduse, et homme hommikul me need tasuta teed ka saame.
Täna selgus yleyldse, et tegu polnud mitte baari omaniku (nagu ta end eile tutvustas), vaid suvalise suure suuga reatöötajaga ning tegelane sai meie silme ees kelleltki vanemalt autoriteetselt mehelt niimoodi verbaalselt vastu pead ja kõrvu, et lausa kiunus yle tänava.

Eriti primitiivne näide täna õhtust, kui tellisin pirukaletist kolm 3-dirhamilist saiakest ja tänaval kilekoti avanud, avastasin seest ainult kaks. Mitte et ma selgesti osutasin kolmele saiale, mida soovisin osta ja ka maksin mehele täpselt kolme eest, mis myyja kylma näoga vastu võttis. Tagasi leti juurde astudes ja aru pärides andis mees mulle õlgu kehitades ka kolmanda saia.
Well, enamasti jääb õigus ja raha siiski meie poolele, nii et lõpp hea - kõik hea. Kohalikud ei oska aimatagi, milliseid pähkleid neil tuleb purema hakata, kui yritavad meie arvelt kerged lisakroonid tasku pista.
Kurb jällegi on see, et sellises kontekstis muutud eriti skeptiliseks ja kyyniliseks ja võid vahel tahtmatult ja pealtnäha yleolevalt mööda viibata mõne siiralt kylalislahke persooni, kes on tõesti huvitatud sinust, mitte su kukrust.

Fez. Saabusime pea kesköösel, kui kaugliinibuss meid sõidutee serva Médina aukartustäratavalt kõrgete myyride vahele poetas. Jalutanud Médinas pisut ringi ning kysinud hinnapakkumisi erinevatelt hotellidelt, naasesime mõne aja pärast tagasi esimese juurde.
Sealne pohhuism ja "laid-back" suhtumine sympatiseerisid otsekoheselt. Kysisime 100-dirhamilisest toast 10 alla, mille peale sõpradega ymber kaardilaua hashishi-piipu popsiv administraator mulle tyhjad blanketid ette viskas, et ma sinna ise meie aadressid, passiandmed, viisatempli nr. jms. sisse kannaks. Teoreetiliselt ju tema töö, ent tegelikult on ju kõik väga loogiline - saate 10% hinnas alla, aga sel juhul täida ise oma kuradi blankette.
Täna vastuvõtulauas teise administraatoriga pool tundi järjekordsete rahakysimuste yle jaurates tõstis too kogu aja jooksul meile vaid mõne yksiku pilgu - mehe käed olid nimelt tööd täis oma kanepisaagi puhastamise ja organiseerimisega.
Fotomaterjal jääb seekord napiks, sest CD eilsete Fezi piltidega ununes hotelli ning tänase hilise ärkamise tõttu jõudsin teha vaid käputäie pilte. Pole hullu, katsun eilsed parimad palad lisada järgmise sissekandega.

19detsember06-01.jpg
would you be able to make your way around down there...?

Fezi Médina on senikohatutest vast kõige mystilisema ja salapärasema mulje jätnud. Nimelt on tegu täieliku paksude ja kõrgete myyridega liigendatud labyrindiga ning jääb vaid yle oletada, mis kõik on võõrastele kättesaamatult peidetud kaugele seinte taha. Kohati ylikitsaste tänavate ja nende kohal praktiliselt kokkueenduvate hoonete tõttu tihtipeale päikesevalgust Médina sydames ei kohtagi, olgugi et taevas on sini-sinine ja paistab soe-soe detsembripäike. Yksikud kiired pilgud kohalike tagant sulguvate väravate ja uste vahelt annavad aimu päikesesse uppunud siseõuedest, purskkaevudest, palmidest - loendamatutest paradiisiaedadest, mis kõik võõra pilgu eest kindlusemyyride taha varjule on paigutatud. Paralleel noorte Araabia kaunitaridega, keda vististi ka tihtipeale tänavale tiiraste pilkude keskele ei taheta lasta.

19detsember06-06.jpg
...

19detsember06-05.jpg
...

19detsember06-04.jpg
...

Nii jääbki yle võõral vaid loendamatute myyride vastu põrkuda ning lasta oma fantaasial lokata, kujutades ette seda lopsakat kuninglikkust, mis kõik käeulatuses on, ent ometi kättesaamatuks jääb. Läbi Médina on kyll avatud mitmed hooned, kus kahvanägu peaks saama seda peidetud ilu siis näha, ent sissepääsutasu tekitas meis taaskord allergiat. Mitte et see isegi nii kõrge oleks olnud, aga nagu elu on siiani näidanud, tulevad parimad asjad kätte tasuta.
Nii ka täna :)

Nimelt uitasime just Médina vahel ringi, kui suvalise ukse avanedes hõikus meid järjekordne kohalik. Viipas sisse astuma ja enne kui me jõudsime reageeridagi, kysis kust me pärit oleme.
Saanud vastuseks Eesti, viipas mees stoilise rahuga edasi "yes yes, come come, this is Estonian house". Irvitasime ja juurdlesime parasjagu, millist skeemi mees kavatseb meie peal rakendada, kui meie keskustelu katkestas tema telefonist kuvatud SMS, mis tõepoolest pärines Eesti mobiiltelefoninumbrilt. Järgnes ringkäik luksuslikus majakeses, millest omanikud Margit ja Rein võõrastemaja kavatsevad välja ehitada. Jääb vaid yle ette kujutada nende nägusid, kui nad meie saabudes ka tõepoolest kohapeal oleks viibinud. Vähemalt on mul nyyd hr. Reinu e-mailiaadress ja ka tema saab varsti teada, kui väike see maailm ikka on.
Once again I find myself asking the same question:
"What`s the chance...???".

Yleyldse tundub olevat viimasel ajal välismaalaste seas suhteliselt popiks saanud endale Fezi Médinas kinnisvara soetada. Samuti on Médinale suuresti kasuks olnud Unesco Maailmapärandi nimekirja jõudmine ning sellega kaasnevad toetused ja Maailmapanga laen, mis on võimaldanud peatada linna hävimisohu. Nimelt on miljonini kasvanud rahvaarv ennastunustavalt kurnanud kohati tuhande-aasta vanust Médinat, mistõttu linnake seisis yhel hetkel suhteliselt musta tulevikuperspektiivi ees. Täna võib pea igal teisel tänaval näha massiivseid puit-talasid ja konstruktsioone, mis pystitatud majade edasist vajumist, kaldumist jms. peatama.
Kindlasti vajavad eraldi äramärkimist ka majauksed, millest mõned panevad sõna otseses mõttes pea kuklasse ajama ja suu ammuli vahtima. Kohalikele teeb selline imetlev kahvanägu kindlasti jälle palju nalja, aga iga natukese aja tagant satud jälle suvalise maja peale, mille portaaliga kahe-kolme meetri laiune sepistatud uks kõrgub teise korruseni.

Lisaks Médina tuuridele jalutasime eile ka kõrvalkõrguvale kynkanõlvale rajatud "uusasustust" kaema. Yhel hetkel lõppesid majad lihtsalt järsakuserval ära ning järgnevat idyllilist maastikku raamisid esiplaanil kõrkuvad lõputud prahi- ja kõntsakuhjad, kus lapsed ringi uuristasid ja mängisid. Meenusid automaatselt analoogsed isetekkinud prygilad erinevates maalilistes kohakestes yle Tyrgi. Kurb-kurb-kurb, kui puudub vähimgi huvi, mure või hool enda elukeskkonna suhtes.

Samas linnaosas leidsime ka selle senise parima internetipunkti, kus nyyd kaks viimast õhtut oleme välismaailmaga yhendust pidanud. Kuna eile lahkus Siim tagasi hotelli poole paar tundi enne mind, hakkasin öösel kella yhe paiku yksinda, käed taskus, siit mäe otsast tagasi alla Médina poole orienteeruma. Loomulikult jõudsin ma vaevalt kymme sammu teha, kui mu kõrval peatunud politseiautost päriti mu teekonna ja eesmärgi kohta. Kuulnud, et olen teel tagasi hotelli Médinas, kästi kohe takso võtta, sest piirkond pidavat kubisema kriminaalidest.
Kuna mul taskud dirhamitest just ei kubise, tegin politseinikele malbe ja armsa näoga ettepaneku mind ära visata. Näkkas :)
Ylejäänud kodusõidu ajal domineerisid peas peamiselt kaks mõtet. Esimene sisaldas endas värvikaid piinamis- ja ylekuulamisstseene mõnes sammaldunud maa-aluses vangikongis; teine arutlusi teemal, kas ja kui palju myndikesi ma politseinikele "taksosõidu" eest peaksin andma.
Mõlemad mõttelõngad osutusid õnneks alusetuteks, kui headele korravalvuritele head ööd soovisin ning Médina väravate juurest vaevalt saja meetri kaugusel asuva hotelli poole jalutasin.

Déja vu, kell on jälle yks, täpselt 24h hiljem. Sama koht, sama aeg. Seekord võtame kodutee vähemalt kahekesi ette.
Järgmise korrani.

19detsember06-02.jpg
...

19detsember06-03.jpg
...

17. detsember 2006

Marrakech - Casablanca - Rabat

Tere.
Kukkus kuidagi taas nii välja, et turvaline koduvoodi sai järjekordselt ymber vahetatud moonakoti ja reisikepi vastu. London kogu kupatusega - lõputu systeem, byrokraatia, pidev järelevalve, hiigelkorporatsioonide lömitamine, kommertsjõululäbu - tilkus karika taaskord täis.
Lahendus? Kott selga ja lennuk Aafrikasse.
Kuidas? Esmapilgul peaks tudengile nagu yle jõu käima, ent kui edasi-tagasi lennukipiletid koos maksudega tulevad kokku alla 1500 krooni, siis pole paha, mis?
Tulemus? London ja Euroopa tunduvad juba paari päeva järel ähmaste viirastustena. Yhesõnaga, tegu on just õige kohaga.

Reis sai seekord alguse sydaöösel, kolmapäeva esimestel tundidel, läbi Londoni Gawticki lennujaama poole orienteerudes. Kell pool kaheksa tõusime juba õhku ning loetud tunnid hiljem puudutasid rattad Aafrika pinnast. Passikontrollis tekkis kerge arusaamatus, kui mina läbisin yhe kabiinidest loetud sekunditega, ent Siim peeti kinni märgatavalt pikemaks ajaks. Nimelt ei suutnud naisametnik mõista, kuidas on võimalik saabuda Aafrikasse, omamata siin yhtegi sõpra või isegi hotellireserveeringut.
Ahjaa, mainiks siis ära, et käesolev reis sai ette võetud sama kaaslasega, kellega suvel päev enne Eestisse tagasijõudmist Lõuna-Poolas teed lahku läksid. Tundub, et vahepealsed kuud olid närvide rahustamiseks piisavalt pikad ning esimese 4-5 päeva järel me igatahes teineteise kõride kallale veel pole asunud.

Lennujaamast hakkasime jala linna poole kõmpima, kusjuures meie parajaks hämmastuseks seisis maantee veerel praktiliselt iga paarikymne meetri tagant esinduslikus mundris ning läikimalöödud lumivalge pystolikabuuriga korravalvur. Umbes sada politseinikku hiljem möödusid meist vilkuritega politseieskordi saatel lennujaama poole 15 - 20 uhiuut, justkui reklaamplakatitelt maha tõstetud Chryslerit. Tolleks hetkeks teede äärde tekkinud ootusärevuses rahvasummad ning igal sammul lehvivad Maroko ja (eeldatavasti) Sudaani lipud lubasid oletada, et kuningas valmistub võõrustama kõrgetasemelist Sudaani delegatsiooni.
Toretore, ent meil olid juba kõhud tyhjad ja ei viitsinud jääda kolonni tagasipöördumist ootama.

Marrakech. Yllatas ylipositiivselt. Ootasin turistidest ylekyllastunud ning äraläbustatud linnakest, ent nagu selgus, oli turiste suhteliselt vähe ja läbustamisega saavad kohalikud ise ideaalselt hakkama. Yhesõnaga sukeldusime pea ees Marrakechi värvidest ylekyllastunud Médinasse. Siinmail jaotub suurem osa linnadest iidseks Médinaks ning selle ymber tekkinud more-or-less kaasaegseteks linnaosadeks. Sestap paeluvad meid eelkõige Médinad oma lõputute labyrinttänavate, prahikuhjade, lõhna/haisumerede, eeslite/muulade/vankrite ja tuhandete sebijatega, kellest suur osa meie vastu elavat huvi yles näitavad.
Muidu oleks esmane tähelepanu meid ehk jalust rabanud, ent suvine Iraani-kool andis juba paraja pagasi tegutsemaks paralleelselt kymnete ja sadade inimeste soovide, kysimuste, vedamiste ja kavaldamistega.
Vahe praktiliselt välismaailmale suletud Iraaniga on selgelt tuntav. Kui Iraanis oli kogu huvi meie vastu siiras ning ehe ning vähesed rahanõudjad peletati teiste poolt kiirelt eemale, siis yhe-jalaga-Euroopas-olevas-Marokos näikse valges inimeses nähtavat eelk6ige iseliikuvat rahakukrut.
Eks igal ränduril kujunevad aastatega igasugu aferistide-kerjuste-giidide-sebijate-ärimeeste ja muu sarnase kontingendiga suhtlemisel omad eelistused ning nõksud. Sadade tegelaste puhul ei jaksa muidugi eales igayhega suhtlusesse laskuda, ent kui ikka vähegi jaksu sees on, naudin ma inimestele pantomiimi teel turisti vs. ränduri mõistete kapitaalse erinevuse selgitamist. Siinkohal mõtlen heldimusega Theatrumi-aastatele, kes oleks võinud tollal arvata, et arvutud etyydid ning pantomiimid niivõrd konkreetse kasutuse varsti leiavad.
Tore on see, et piltlik ja lõbus selgitus jõuab enamikele kohale ning pealtnäha ka kõige sydikamad almusenõudjad viipavad tihti naeratades head teed.
Kas pole nii, et tänapäeva orav-jookseb-rattas eduyhiskonnas on aeg kõige kallim. Aeg võrdub ju raha. Nii sammubki suurem osa valgenahkadest suhtlemisaltitest kohalikest mööda, justkui viimased oleks tyhi koht. Vahel on see tõesti ainus pääsetee, ent vähim mida ma teha saan, on pyhendada kohalikele oma aega ning aegajalt tundub tõepoolest, et kerjus on tänulikum temale pyhendatud aja, kui möödaminnes yleolevalt visatud paari myndi peale.

Tagasi Marrakechi. Esimese hotelli Médina sydamesse saime kahepeale 100 dirhami ehk ca 145 krooni eest. Loetud tundide jooksul õnnestus Siimul turult soetada endale siinne traditsionaalne riideese, kapuutsiga pikk keep - jellabah. Kuigi plaanisin analoogse ka kohe ise osta, olen nyyd oma ostu päev-päevalt edasi lykanud, jälgides kõrvalt reaktsioone, mis Siimule osaks saavad. Kohati näikse inimesed justkui halvustavaid pilke heitvat ning möödudes omaette midagi habemesse pobisevat. Tegime kyll taustauuringut, millest jäi mulje, et pigem peaks jellabah kandmine kohalikes positiivset reaktsiooni tekitama, aga mine tea, mis iga konkreetse isiku peast läbi võib käia.
Kui siia lisada pidevad käed, mis rahvasummast tekkivad Siimu jellabah materjali näppima ning kiitma ja mitte vähetähtis fakt, et vähegi horisontaalses asendis olles meenutab Siim oma kostyymis hiiglaslikku jänest, siis näib ostu edasilykkamine olevat õigustatud. Mitte et rõivas mulle ei meeldiks - vastupidi, ent ma kujutan ette seda topelttähelepanu mis mulle osaks saaks, kui ma hiiglaslikus jänesekostyymis oma sysimusta ja kallilt läikiva peegelkaameraga mööda kohalikke aguleid ringi tuulaks.
Vähemalt teatakse siinmail, erinevalt suurest osast Tyrgist ja Iraanist, mida kujutavad endast rastad ja nii ei ole ma kordagi pidanud selleteemalist selgitustööd tegema, mis on äärmiselt tänuväärne aspekt.

Marrakechi Médina sydamesse jääb Djemaa el Fna nime kandev keskväljak, kuhu ööpäevaringselt on kokku kogunenud kõiksugu kerjused, moosekandid, saapaviksijad, maotaltsutajad, ahvimuserdajad ja muud sorti artistid; kusjuures kogu see jant pole turistide silmarõõmuks, nimelt on eriti õhtutundidel suurem osa väljakultöllerdajatest igavlevad kohalikud. Samale väljakule on end parkinud pea paarkymmend apelsinivankrit, kust ca 4 krooni eest on võimalik osta klaasitäis värskeltpressitud apelsinimahla. Pole vaja vist mainidagi, et nimetatud vankrite juures käisime me pudelit päris tihti täitmas. Odav, imemaitsev ja tervislik - mida sa hing veel tahad.
Esimese õhtu lõpp sai alguse, kui samal väljakul möödus meist kiire sammuga kaenla all rula kandev tegelane, kelle läänelik välimus tekitas maksimaalse kontrasti ymbritsevaga. Pidasime selli kinni ja nõudsime aru - selgus et tegu oli Poola juurtega ameeriklasega, kelle ylikoolilõpureis Marokos oli päeva pärast lõpule jõudmas. Tyyp oli tegelikult tore ja kutsus meid tagasi enda hotelli, kus 25 ylejäänud ameeriklast toas istusid ja juua kaanisid. Milline lõpetus Maroko reisile... O_o
Leidsin endale seltskonnast vähemalt yhe armsa vestluspartneri ja pudeli veini saatel venis öö hommikusse. Peale l6unatundidesse jäänud ärkamist saime lõppkokkuvõttes Marrakechist liikuma alles järgmise päeva öötundidel. Casablancasse jõudsime pimedas.

17detsember06-01.jpg
Jeballah'd panevad ka keskmise banaanimyyja kardetud vikatimehena paistma

17detsember06-02.jpg
nurgake Marrakechi Médinalt, mida läbivalt iseloomustab roosakas toon

17detsember06-06.jpg
...

17detsember06-04.jpg
...

17detsember06-07.jpg
...

17detsember06-05.jpg
...


Casablanca. Hommikupäikest oodates möödus tunnike-paar bussijaama baaris raamatut lugedes ning esimese koiduvalguse välja ilmudes asusime tatsuma linnasydame poole. Võrreldes Marrakechiga (mille tänapäevast poolt me kyll praktiliselt ei näinudki) oli kontrast kirjeldamatu. Uskumatu, kui hästi suutis kahe lihtsa s6naga Casablanca kokku võtta yks kohalik tegelane Marrakechist - "businessman town". Enough said.
Esimesed koidikukiired heitsid valgust kuue- kuni kaheksarealisele sõiduteele, mida ääristasid luitunud byroohooned ja laguneva koloniaalarhitektuuri majesteetlikud musternäidised, seintelt vastu kumamas väsinud neoonsiltide kliiniline valgus. Kui mõnele vanemale arvutimängurile ytleb midagi "Fallout" - rollimäng post-apokalyptilises Põhja-Ameerikas, siis just see iseloomustaks tabavalt tunnet, mis tihtipeale esile kerkis, kõmpides läbi selle kummalise keskkonna.

17detsember06-08.jpg
...

17detsember06-09.jpg
...

17detsember06-10.jpg
...

17detsember06-11.jpg
...

Paaritunnise jalutamise järel kerkis meie ette Hassan II Moshee, järjekordne kena ehitis, mida kirjasõnas ylistatakse aga kui enneolematut ja kujuteldamatut. Väidetavalt on moshee kohal kõrguv 210m minaret maailma kõrgeim, ent minareti jalamil pead kuklasse ajades kyll säärast tunnet ei tekkinud. Moshee ise pidi mahutama kuni 25 000 ja seda ymbritsev hiiglaslik õu kuni 80 000 palvetajat. Ei oska öelda, yle ei lugenud ja päris sisse ei pääsenud - 75 kroonine piletihind tekitas vastumeelsust. Kyll õnnestus mul kolmel korral pääseda erinevatesse moshee maa-alustesse saalidesse ja kambritesse, kus ihuyksinda marmori, basseinide, sammaste ja muu suursuguse nodi keskel ringi orienteerusin. Oleks vist liig mainida, et ma mitte POLEKS pidanud seal viibima... Pole hullu, vahelejäämise korral on alati hõlbus rakendada naiivse ja umbkeelse turisti rolli. Fotograafilises mõttes osutusid ringid moshee all ja ymber aga igati tasuvaks.

17detsember06-12.jpg
...

17detsember06-13.jpg
...

17detsember06-14.jpg
...

17detsember06-15.jpg
...

17detsember06-16.jpg
...

17detsember06-17.jpg
...

Casablancasse mahtus veel läbipõige meditsiinikeskusest, kust endale kiirelt, byrokraatiavabalt ning soodsalt kollapalaviku- ja meningiidivastased vaktsiinid hankisin... eesseisvale Mauritaania otsale mõeldes. Kiire läbipõige säilinud Médina osast ning otsustasime selleks korraks Casablanca tolmu taldadelt pyhkida. Asi oli ka selles, et yliootamatult tabasid mind kummalised kõhuvaevused ja sellega kaasnev nõrkushoog, nii et pidasime targemaks võimalikult kiiresti edasi pealinna jõuda.

17detsember06-18.jpg
...

17detsember06-19.jpg
...


Rabat. Transportinud end linnaliinibussiga Médina veerele, sukeldusime hotelliotsingutesse. Peagi suutsime leida endale kohutava toaurka tärnitu hotelli katuseterrassil, makstes selle kongi eest kahe peale 60 dirhamit, e. ca 85 krooni. Vale otsus. Väga vale, nagu hiljem selgus.
Nyyd, kui minu keskosa oli juba suhteliselt rahulikuks jäänud, hakkas vaikselt Siim oma kõhupiirkonnas kummalisi arenguid täheldama. Eelseisev öö rõskes kylmkambris kandis endaga kaasas aga katastroofilisi tulemusi - minu jaoks näiteks astma, palaviku ja totaalse kylmetuse kopsupõletikutunnustega. Kui mulle tõi hommik kauaoodatud kergendust, siis Siimu jamad alles nyyd algasid. Kõhuprobleemidele ja yleyldisele nõrkusele pani ta krooni kraanist joodud puhastamata veega, mis kokku garanteerisid Siimu kulgemise kolme punkti - voodi, põranda ja tualeti (meenutagem Iraani... auk põrandas...) vahel.
Minu kaebusi silmas pidades oleks normaalne inimene vist eelseisva päeva veetnud voodis ninani teki all, well - not me. Soe detsembripäike meelitasid särgi seljast heitma ja nii möödus suurem osa päevast hotelliterrassil Médina katuste kohal devil stick'idega zhongleerides.
Päikeseloojangul suutsime mõlemad end viimaks piisavalt kokku võtta, et kotid selga haarata ja sest Jumalast hyljatud linnast kaduda. Hotellivastuvõtus õnneks 24h tunni pikkuseks veninud ööst probleeme ei tekkinud ja nii olime peagi tagasi bussijaamas, näpus piletid Fezi.
Loodetavasti me paljust ilma ei jäänud, sest Rabati Médina jättis põgusa vaatluse järel suhteliselt suure, kõleda, isikupäratu ja umbes mulje. Sestap jäävadki seda pealinnakylastust peamiselt meenutama vaid katusevaated.

17detsember06-20.jpg
...

17detsember06-21.jpg
...


Enne korrespondentsi lõpetamist olgu mainitud, et peale esimest ööd Fezis tundsime me mõlemad endid juba oluliselt paremini ja täna õhtuks praktiliselt suurepäraselt.
Reisides on kõik elamused ja kogemused niivõrd ehedamad ja intensiivsemad, tundub et sama kehtib täielikult ka negatiivse kohta - viirused ja probleemid võivad su hetkega jalust niita, ent sa lihtsalt ei saa lubada endale sellele kõigele liigselt aega kulutada.
Samuti pakub Fez peale Casablancat ja Rabati meile taas seda ehedat ja naturaalset, mida me siin lõppude lõpuks ju taga otsime. Hetkel oleme valmistumas teiseks ööks Fezis, aga sellest kõigest juba järgmine kord...
...mis võib kyll pisut aega võtta, sest internetiyhendus ja arvutibaas tundub siin nii Tyrgi kui Iraani omadest märgatavalt nigelam olevat. Nii juhtus näiteks täna meile ette viie päeva jooksul esimene internetikohvik, kust mul yleyldse fyysiliselt võimalik fotosid internetilehele laadida oli.

11. detsember 2006

11detsember01.jpg
...
11detsember02.jpg
...
11detsember03.jpg
...
11detsember04.jpg
distorted retrospect
e. maakeeli
väärastunud arusaam toiduahelast

5. detsember 2006

05detsember01.jpg
...
05detsember02.jpg
...
05detsember03.jpg
...
05detsember04.jpg
to immerse