Epitsenter.
Yleeilses e. siis 3. jaanuari Eesti Ekspressis ilmunud lugu osutus kahjuks suuresti toimetatuks ja nysituks. Algsest 22k tähemärgist oli järgi jäänud vaid orienteeruvalt 13k, samuti ilmus lehes pelgalt kaks pilti. Eeldatavasti põhjusel, et teisipäeval toimetusse saabunud lugu viimasel hetkel veel kuidagigi värskelt trykikotta suunduvasse lehenumbrisse mahutada.
Pean tunnistama, et mõnda uut 'minu suust pärinevat lauset' oli kohati lausa piinlik lugeda. õhtusöök kyynlavalgel oli taandatud niiöelda 'fast-food-jointi' kylastuse tasemele.
kj kaadrikarbis käsen-poon-ja-lasen ma õnneks ainuisikuliselt, sestap järgneb siinkohal kärpimata originaalversioon, sõna-sõnalt nii nagu ma ta lahingutandrilt sisse toksisin.
Aga otsustage ise.
Link Eesti Ekspressi versioonile:
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/5BB3EDB702E15980C22573C4003A98B0
Ja originaallugu:
Saabunud linna 27.detsembri hilisel pärastlõunal, leian endale peagi Al-Azami nimelise hotelli Rawalpindi lõunapoolsel Saddar Bazaar´il. Numbrituba kujutab endast järjekordset määrdunud seintega kivikarpi, ainsateks sisustuselementideks tiivik laes, üksik tool ja öökapp ning võidunud voodi, kuhu ilma magamiskotita ei tihka pugeda. Rõdu olemasolu balansseerib 40kroonise kuubiku miinused.
Järan hotelli katusel loojuva päikese valguses oma hiliseid lõuna- või varaseid õhtupirukaid ja revideerin mõttes lähipäevade plaane. Hiljemalt paari päeva pärast peaksin ületama Pakistani – India piiri, et aastavahetuseks Tiibeti eksiilvalitsust majutavasse Dharamsalasse jõuda. Selleks korraks on ’elu riskipiiril’ lõpule jõudmas, mõtlen läbisegi kergendus- ja kahetsustundega.
Relvatehased, narkoturud, sõjaseisukord ja piknik kohalike hõimuvanemate ning nende relvastatud ihukaitsjatega. Kolm nädalat Pakistanis on möödunud pretsedenditute elamuste ja uskumatute kohtumiste tähe all. Paraku on ka surma etteaimamatud käigud selle aja jooksul mind varjuna saatnud.
Kui saabun 7. detsembri õhtuks Pakistani läänepoolse Balutšistani provintsi keskusesse Quettas, valitseb riigis endiselt eriolukord ja minu saabumist ’tähistatakse’ granaadirünnakuga kesklinna peatänaval.
13. detsembril lahkun Quettast rongiga lõunarannikul laiuva Karachi poole, mõni tund hiljem hukkub linnaäärses sõjaväekontrollpunktis kahe enesetapupommitaja käe läbi 11 ja saab vigastada üle 20 inimese.
Suviselt soojas Karachis naudin mereäärse Cliftoni linnaosa mugavusi – mulle usaldatud korteri rõdult avaneb vaade otse merele ja randa telklaagri püstitanud kaamelikaravanile. Alles nädalapäevad hiljem saan teada, et samal ajal tapetakse Cliftonis jõhkra kolmikmõrva käigus riigi kuulsamaid ja armastatumaid kunstnikke Abdul Mohammad Ismail, enam tuntud ehk Gulgee nime all.
17. detsembri õhtul jätkan oma teekonda Karachist põhja Lahore suunas. Ööpäev hiljem kihutab samal marsruudil keset öist džunglit rööbastelt välja pilgeni reisijaid täis topitud Karachi Express. Ametlikud andmed teatavad 56 surnust, päev hiljem langetatakse number 38ni. Katastroofipaika oma silmaga näinud kõnelevad kuni poolest tuhandest hukkunust – need on aga ’kinnitamata’ numbrid, mis maailma üldsuse ette kardetavasti kunagi ei jõua.
Kõigest hoolimata ei tule mul hetkekski pähe reisi katkestada, vastupidi – esmalt plaanitud kümne päeva asemel olen riiki jäänud juba kaks korda kauemaks. Surm ei küsi kohta ega aega ja ma ei imestaks, kui statistilise tõenäosuse kohaselt oleks mul suurem šanss elu kaotada kodusel Tallinn-Tartu maanteel kulgedes.
Viimane panoraamfoto kannab endaga tagantjärgi ühes kellaaega 16:48. Naasen hotelli katuselt tuppa reisimärkmeid sorteerima loetud minutid enne päikeseloojangut, kui kuldne kera läänes kõrguvate elumajade taha vajub.
Veerand tundi hiljem rebib plahvatus läbi rahvasumma vaid mõni kilomeeter eemal Liaquat Baghi nimelise pargi väravate ees, kui valimiskampaania käigus äsja tuhandetele poolehoidjatele esinenud ekspeaminister Benazir Bhutto valmistub oma kuulikindlas maasturis lahkuma. Pealtnägijad ja telesalvestused kinnitavad plahvatusele vahetult eelnenud kolme lasku, pomm näib olevat mõeldud vaid kinnituseks. Hotellis ei kuule plahvatust keegi – Pakistani linnakära ja liikluskakofoonia keskel pole ka imestada.
Orienteeruvalt 17:25 teatatakse kuulihaavadega Benazir Bhutto surmast Rawalpindi Keskhaiglas, kuigi meditsiinipersonali tunnistuste kohaselt jõuab naine nendeni juba surnuna. Kõigis ümberkaudsetes haiglates kuulutatakse poole saja vigastatu saabudes välja eriolukord. Pea 30 plahvatuses hetkega hukkunut ei aita enam miski.
Hõivatud oma reisimärkmetest, viibin õndsas teadmatuses kella seitsmeni. Kui viimaks toast väljun, paotatakse ka nr. 407 kandva kõrvaltoa ust ja mul on võimalus tutvuda oma austraallastest naabritega. Kolme nädala jooksul pole ma Pakistanis seni kohtunud ühegi välismaalasega, kahetsusväärsel moel leiab see nüüd viimaks aset sedavõrd traagiliste sündmuste keskel.
„Tead sa ikka...? Benazir Bhutto on mõrvatud.“
„Oled sa aknast välja vaadanud?“, lisatakse mu kimbatuses ilme peale.
Tänavad hotelli ümber on varasele õhtutunnile vaatamata praktiliselt inimtühjad ja iga kui viimase poe ette on tõmmatud trellid ning raudkardinad. Hotelli vastuvõtus soovitatakse austraallastele soojalt majast mitte väljuda. Nii veedamegi mõned tunnid elavas keskustelus, kuni kiusatus must viimaks võitu saab ja tänavaile jalutama kisub.
Pimedaid ja hiirvaikseid tänavaid hotelli ümbritseval Saddar Bazaaril ääristavad vaid üksikud avatud sööklad, tosinad silmapaarid naelutatud urdukeelsetele uudistekanalitele. Kõrvaltänavas rebib 4-5pealine kamp vaikides maha tänavalaternale kinnitatud üleelusuurust PML-Q (Quaid-e-Azami nimeline Pakistani Moslemiliiga) valimisplakatit. Tõmban kapuutsi silmile ja kiirendan tänava teise äärde hoides sammu. Ka mehed jätkavad samal hetkel teed, nii leian end ootamatult salga keskelt. Erinevalt möödunud nädalate sadadest „Mis su nimi on? Mis su riik on? Mis su usk on?“ ei tunne seekord keegi mu vastu vähimatki huvi.
Hingan kergendatult ja võtan suurele teele välja jõudes kursi tagasi hotelli poole, taustaks eemalt kostuv kopterimürin. Kõige jahmatavam näib politseinike puudumine – seda riigis, kus relvastatud kordnikke kohtab tavaliselt igal teisel tänavanurgal ja pagaripoode ning apteeke valvavad pumppüssidega turvamehed. Hiljem selgub, et ka teistes linnades kaovad politseinikud elanike äkkviha kartuses peale atentaati tänavatelt.
Sadade suletud äride keskelt suudan leida ühe tegutseva internetiurka ning olles rahuldanud oma esialgse uudistejanu, naasen hotelli tund peale keskööd. Kuu ripub raskelt madalal öises taevas, pea hõõguvoranž. Uinun aknataguse kopterimüra saatel, kuskilt kaugelt on üleüldiste kärgatuste vahele kuulda ka üht-kaht automaadivalangut.
Hommikul pool kaheksa näitab fuajeebaari teler endiselt sama urdukeelset uudistekanalit, mida õhtul ja ööselgi. Vaid näod teleri ees näivad vahetunud olevat. Kuna mul linnakaarti pole, püüan fuajeeseinale liimitud skeemi paari minuti jooksul võimalikult hästi meelde jätta ja sukeldun hommikustele tänavatele. Sadade teid ääristavate äride uksed ja vaateaknad on jätkuvalt varjatud raudkardinatest. Endiselt ei paista silmapiiril ühtegi politseinikku. Üksik kass loivab laisalt üle tühja sõidutee, seisatab hetkeks ja laseb pilgul umbusklikult ringi käia, haistes, et midagi on korrast ära.
Jõuan väikese ringiga välja linna lõuna- ja põhjapoolt eraldava jõenireni. Linna läbiva Murree nimelise maantee ääres võib viimaks ometi märgata elu. Ajalehetoimetuse treppidel kihab lehemeestesumm, jaotatakse ja pakitakse värskeid väljaandeid. Hetk hiljem hargnevad rattakullerid laiali igas võimalikus suunas, tänane läbimüük tõotab tulla enneolematu.
Jätkan piki Murree´d põhja poole ning poolteist kilomeetrit hiljem jõuan üheni linna peamistest ristmikest, kohalike suus Committee Chowkini. Ristmiku asfaltsillutis on kaetud kümnete tahmaste lõkkeasemete ja sadade tellisetükkidega. Laternapostidel ripuvad kurvalt ribadeks rebitud valimisplakatid, lõkkeasemete vahel jätkub hulgaliselt ruumi ka klaasikillupurule ja lillepotitükkidele. Segi on pekstud enamus valgusfoore, kõige õnnetum neist maastki välja kistud.
Esmakordselt peale eilset Rawalpindisse saabumist näen tee ääres politseinikke. Kohalike korrakaitsjate tavarelvastusse kuuluvad AK-47´d on sedakorda välja vahetatud bambusritvade, mõlkis kilpide ja kiivrite/turviste vastu. Viimased vedelevad hetkel küll hunnikus majaseinte najal – nagu elamus linnaelanikke, on ka politseinikud sügavale ajalehtedesse kaevunud. Bambusritvade keskelt hakkab silma ka paar granaadiheitjat pisargaasi tarbeks.
Jätkan minutit kümme põhja poole, kuigi Liaquat Bagh pidanuks juba ammu kätte jõudma. Kohalikud osutavad näpuga tuldud suunas, seletamatul moel on mul õnnestunud ajalehetoimetusest üle tee asuvast pargist esimese hooga mööda jalutada. Vaikides seiravad tosinad inimesed plahvatuspaika otse pargi tagumiste väravate ees. Keegi ei karju, keegi ei skandeeri, keegi isegi ei nuta – õhus on tunda vaid sõnatut šokki.
Asfaltil väravate ees on näha sügavaid täkkeid, möödunud õhtuseid sündmusi meenutavad küljest rebitud auto pamper ja müüri äärde kokku lükatud tolmused sandaalid. Kõnniteeäärne porilomp on läbi segunenud verest. Olen sündmuspaigal ainuke fotograaf ja mitu kohalikku osutavad mulle müüripraost rippuvat verist lihatükki. Ma ei pildista.
Tagasi Saddar Bazaari poole jalutan ringiga mööda teist linna läbivat peatänavat. Nagu arvata võis, on suurimad salgad kogunenud lehekullerite ümber ja Benaziri silmad vaatavad vastu tuhandetelt esikaantelt.
Hotelli taguse kõrvaltänava kaugemas otsas on näha üle inimpeade nilpsavaid tuleleeke. Kahe ristuva tänava keskel põlevatest autokummidest tõuseb taeva poole tihke must toss. Ka lõunapoolse tänava otsast paistab tossav lõkkease, mida ümbritseb kihav rahvasumm. Aegajalt eraldub massist mõni laternapostil turniv poisike, kes peagi saagiks langenud valimisplakatiga tagasi rahva sekka sukeldub. Mõne aja pärast liigub salk jätkuvalt teeäärseid plakateid alla rebides ühise mehena mulle vastu põhja poole ning skandeerib president Musharrafi vastaseid loosungeid. Mandariinikott käe otsas kõlkumas, tõmbun igaks juhuks seina äärde ja lasen 50pealisel rahvasummal mööduda.
Naasnud hotellist veerand tundi hiljem, pole ei lõketest ega rahvasummast enam jälgegi. Kuigi paari päeva vältel on hotelli katuselt näha igas suunas taeva poole tõusvaid suitsusambaid, on tegu enamasti mittevägivaldsete ja isoleeritud pahameelepuhangutega. Paraku kujutab ja võimendab meedia analoogsetes situatsioonides alati just neid üksikuid isoleeritud meeleavaldusi, jättes mulje nagu kogu linn põleks ja tänavatel möllaks kodusõda. Samal ajal valitseb 99% linnast täielik rahu ja vaikus, ent idüll kahjuks ei müü.
Viimaks on Saddar Bazaari nurgale kogunenud tosin igavlevat politseinikku, mis selgitab skandeeriva rahvasumma kiiret lagunemist. Vahetan mundrikandjatega mõne sõna ja jalutan tagasi hotelli poole. Paar täismeest ja mõned poisikesed lagunenud salgast rebivad siingi plakateid maha ja minu kaamerat nähes on lõke püsti sekunditega. Efektsema kaadri saamiseks lohistatakse kiirelt kohale ka kaks autokummi. Järjekordne paratamatus, surnud ring – kaamerate ja meedia kohalolu vaid intensiivistab mainitud intsidente, eriti kui tegu on kõige ja kõigi vastu mässavate edevate varateismelistega. Ja jällegi, mida telerist ei näe, on samal ajal treppidel naervad vanamehed, lõkke taga peetav kriketimatš ja muretult „mässavaid“ tänavaid mööda mandariinikotiga jalutav turist.
Pisut murettekitav on fakt, et internetiühendus puudub täna kummaski hotelli lähedases internetikohvikus. Samuti ebaõnnestub telefonikontorist mistahes Eesti kõne. Ega ometi...? Pühin peast paralleelid Burmaga ja lepin seletusega ülekoormatud liinidest. Ainsa infoallikana säilib teler ülerahvastatud fuajeebaari tagumises nurgas. Solidaarsuse märgiks keeratakse see aegajalt ka ingliskeelsele uudistekanalile. Ekraani alumises ääres jooksev bänner edastab telegrammuudiseid riigi erinevatest nurkadest:
...Kashmores 15 vigastatut, 200 kinnipeetavat põgenenud vanglast; Badinis rünnatud ja süüdatud 2 panka, 2 politseijaoskonda, +100 sõidukit ja 15 bensiinijaama; Karachis ründavad ja süütavad relvastatud jõugud tehaseid, 4 politseinikku on tulistatud; Kandkotis 100 vanglast põgenenut; Lahores põletatud 3 bussi, 2 hukkunut; Larkanas rünnatud hotelle, süüdatud raudteejaam; Peshawaris peksab politsei laiali vägivaldseks muutunud rahvasalga; sõjaväelised üksused on lahinguvalmiduses, suletud Sindhi - Punjabi vaheline põhimagistraal...
Samal ajal kui Bhutto atentaadi järgsed vägivallalained levivad üle kogu riigi, näib olukord Rawalpindis ja pealinnas Islamabadis olevat võrdlemisi rahulik. Orkaani epitsenter. Alles telerist saan teada, et mõni tund enne eilset tragöödiat toimus Rawalpindi ääres rünnak ka PML-N (Nawaz Sharifi juhitav Pakistani Moslemiliiga) valimiskolonnile. Väidetavalt avati tuli aastate eest PML-N´st lahku löönud PML-Q valimiskontorist. Kuulidest läbistatud masinatest leitakse 4 surnut ja 17 vigastatut.
PPP (kadunud Bhutto juhitud Pakistani Rahvapartei) liikmed omakorda ründavad atentaadi järgsel õhtul ja ööl president Musharrafi toetava PML-Q valimiskontoreid üle kogu linna. Paistab, et siinmail eelistavad poliitikuid tihtipeale tulevahetusi sõnavahetustele.
Voodisse ronides kõlavad taustafooniks jätkuvalt lakkamatud kärgatused ja paugud. Kui ei teaks, et peasüüdlasteks on kõikvõimalikud ilutulestikuraketid ja veretu tulevärk, peaks linna liialdamata sõjatandriks. Ühtlasest taustafoonist eralduvad järjekordselt paar automaadivalangut oma iseloomuliku kiirustava tärinaga. Kahjuks ei mõju mainitud helid, erinevalt näiteks vihmapiiskade tärinast plekk-katusel, just kõige uinutavamalt.
Laupäeva hommikul virvendab hotellibaari nurgast vastu sinine teleriekraan. Eile internet ja telefoniside, täna televisioon?! Laskmata paranoial naha vahele pugeda, leian endale hommikuse linna vahelt minibussi poolesaja kilomeetri kauguste Taxila arheoloogiliste väljakaevamisteni. Veedan päeva budistlike kloostrivaremete ja aastatuhandete vanuste linnamüüride vahel ringi matkates. Päikeselistel mäenõlvadel ringi ronides taanduvad sündmused riigis vaevu hoomatavaks täpiks kaugel horisondil. Ainus, mis otsapidi reaalsust meelde tuletab, on lagunevate Buddha kujude ümber tõmmatud okastraadipallid. Iidsed stuupad meenutavad kohati pigem II Maailmasõja aegseid bunkreid.
Õhtul Rawalpindisse naastes tõden rõõmuga, et vähemalt siinkandis pole näha ühtegi teesulgu ega kontrollpunkti. Sama lugu pühapäeva hommikuse Islamabadi sõiduga. Hoolimata jätkuvalt kestvast üleriigilisest leinaperioodist näib kohalik transport olevat taastunud ja ei teel Islamabadi ega tagasi tule mul marsat oodata üle paari minuti.
Sõit Rawalpindist vaid tosina kilomeetri kaugusel asuvasse sõsarlinna Islamabadi kulgeb tuttavat Murree maanteed mööda. Liaquat Baghi ja Committee ristmikke ületades hakkavad silma kummagi risti äärde pargitud politseisoomukid, reedel polnud neist veel jälgegi. Alles õhtu hakul saan leheuudistest teada, et eilsete agressiivsete meeleavalduste laialiajamiseks tuli ka Rawalpindi korrakaitsjatel kasutada füüsilist jõudu ja pisargaasi.
Piki Murree´d põhja poole kulgedes jäävad lisaks arvukatele lõkkeasemetele silma kümned rünnatud pangad – õnnelikumad on pääsenud vaid katkiste aknaklaasidega, teistel on kildudeks pekstud terved fassaadid, alustades siltidest-klaasidest ja lõpetades rahaautomaatidega. Vähemalt kaks hoonet on põlema süüdatud. „United Bakery“-l on seekord tulnud oma pangahärradest naabrite tõttu maksta ränka hinda – pangaga samas Nazir Plazas asunud pagariäri on täiesti hävinud ja logost on hoone välisseinale jäänud vaid kooruvad ja tahmunud „..nite.. ......ery“.
Kui tänavad Rawalpindis on viimaste päevade jooksul lihtsalt võrdlemisi tühjad olnud, siis Islamabadis avaneb lausa postapokalüptiline pilt. 1960ndatel rajatud matemaatiliselt korrapärase ja võrdlemisi steriilse atmosfääriga pealinnas liigendavad eri sektoreid kummaski sõidusuunas viierealised horisondini sirutuvad asfaltnooled. Minuti jooksul möödub ehk auto või kaks. Samuti on jätkuvalt suletud kõikvõimalikud kontorid, ärid ja kaubanduskeskused – seni pretsedenditu pilt poolesaja aasta vanuses Islamabadis.
Linna idast ääristava Constitution avenüü ümber on kogunenud riigi strateegiline keskus – ülemkohtu, keskpank, riigisekretariaat, presidentuur jms. Majade vahele on okastraadipallidest keritud ajutised tõkked ja barrikaadid, müürijuppide najal vedelevad hunnikus sajad kilbid, kiivrid ja turvised – omanikud risti-rästi murul ja põõsa varjus pikutamas. Parlamendihoone suletud lähiümbruses on lisaks arvukatele politseinikele näha ka okastraadist piiratud ajutiste telklaagritega saabunud sõjaväelasi. Musharrafi välja kuulutatud „punane häire“ püsib ja automaatidel on kaitseriivid maas. Samal ajal istutab tosinkond töölist keset suletud sõidusuundi teepeenral lilli ja eemalt rohuplatsilt on kuulda lõbusate kriketimängijate erutatud hüüdeid. Kriket oli, on ja jääb.
Mööda Murree´d Rawalpindisse naastes märkan põletatud Nazir Plaza ümber esimesi välismaiseid võttegruppe. Committee ristmikule on lisaks soomukile saabunud hulgaliselt politseijõude ning risti lähiümbrus on suletud. Koguneva rahvasumma ümber tiirutavad veel kodutolmuste jalgadega „rindeoperaatorid“, kaelas ja üle õla rippumas sadade tuhandete kroonide väärtuses fototehnikat. Tunnen end inetu pardipojana, ent miskipärast läheneb samuti äsja lennukilt maha astunud Washington Posti fotograaf just mulle, pärimaks kuidas on siin riigis lood politseinike ja sõjaväelaste pildistamisega.
Hetk hiljem käänduvad kaelad ja pöörduvad pead ning lõuna poolt läheneb muljetavaldav kolonn – üksteise järel möödub tänavail seisatanutest 15 politseimasinat kuulipilduritega, 15 sõjaväeveokit lahingvarustuses sõduritega ja lõpetuseks veel 20 politseitsiklit – kaks meest igas sadulas, bambusridvad süles ja käe otsas tilbendamas. Pean konvoid esiti pealinna poole suunduvateks lisajõududeks, kõrval seisev fotograaf mainib, et tegu on pelgalt Rawalpindi tänavatel promeneeriva Ranger´ite lipumarsiga. Eilsete kokkupõrgete järel on nüüd ka Rawalpindisse sõjaväeüksused appi kutsutud.
Ristmikule kogunenud PPP poolehoidjad deklameerivad Koraani ja mälestavad partei hukkunud esinaist, taustaks lakkamatu kaamerate klõpsimine. Veerand tundi hiljem läheb rahvahulk rahumeelselt laiali ja politseijõudki vabastavad tee. Committee ristilt läände suunduvalt tänavalt paistavad paksud tossupilved ja peagi veereb raskelt sinna poole soomuk, saadetuna poolest tosinast teisest politseimasinast. Kus suitsu, seal tuld ja nii järgneb politseinikele peagi ajakirjanikehord. Kui sündmuskohale jõuame, on suurem osa teed blokeerinud lõketest juba kustutatud ja pooled politseinikest tossupilvede keskel eri suunas hargnemas. Just siin sünnib mitu esmaspäevast esikaanepilti suitseval ristmikul loojuva päikese kiirtes väljajoonistuvast soomukist.
...
Lahti läheb järjekordne kassi-hiire mäng, mille käigus kitsail tänavail orienteeruvad politseinikud püüavad eos laiali ajada kogunevaid rahvahulki ning avada lõketest suletud teid. Iseloomuliku plumpsatusega lendab kõrvaltänavasse esimene pisargaasiballoon ja olemine kipub kibedaks. Fotograafid vajuvad laiali, taskurätid näole ja käed silmile surutud – vaid üks õnnelik on taibanud gaasimaski kaasa haarata. Hoolimata näilisest sõjatandrist ei paista olukord olevat eriti pingeline ja hetke pärast avastan end teed blokeeriva politseisõiduki juhtidega sõbralikust vestlusest. Samal ajal, kui katuseluugist välja sirutuva politseiniku granaadiheitjatoru luurab 360 kraadi ulatuses ümbritsevaid nurgataguseid, pärivad mehed kabiinis familiaarselt mu reisi ja muljete järele ning pakuvad teed. Külaline on siin riigis Jumalast saadetud kingitus.
Väsin peagi rindeoperaatoritega võidu raisakotkaste mängimisest ja sean sammud ringiga tagasi Saddar Bazaari poole, kõrvus kajamas WP fotograafi sõnad:
„Man, this is just about getting the picture. Ain’t got nothing to do with storytelling“.
Jalutan viimast korda mööda Liaquat Baghi pargist, kus telekaamerate surina saatel deklameerib Benaziri mälestuseks Fatiha´t (Koraani avapeatükki) järjekordne salk PPP pooldajaid. Channel 4 uudisteankur sätib end harmoonilisima kaadri saamiseks poolringis leinavate meeste ette ja tulistab kõrgendatud toonil üle palvesumina:
„The pictures we’ve broadcasted today have... The pictures we’ve... The pictures... The pictures we’ve broadcasted today prove to be conclusive evidence... sorry... still rolling...? The pictures we’ve broadcasted today prove to be conclusive evidence that Benazir Bhutto indeed was shot...“
Teel hotelli lõikan üle raudtee, kuhu on samuti kogunenud kümneid korrkaitsjaid ja leian end peagi olevat ümbritsetud uudishimulikest noorkadettidest, kes pärivad elevil mu päritolu, usu, pere ja muljete järele. Kaks politseinikku hoiavad üksteisel käest kinni ja kolmanda rinda on kinnitatud märk, „Police is your friend“.
Õhtused teleuudised teatavad üleriigiliste rahutuste käigus seni hukkunud poolesajast inimesest, sadadest rünnatud pankadest, bensiinijaamadest ja politseijaoskondadest. Pelgalt riiklikule raudteevõrgule on paari päeva jooksul sadade miljonite dollarite ulatuses kahju tekitatud – lisaks süüdatud raudteejaamadele, blokeeritud sildadele ja kahjustatud rööbastele on täielikult hävinud üle kahekümne veduri ja sadu vaguneid.
Helistan oma fotograafist sõbrale Shahzadile ja kuulen, et Quettas on kõik haudvaikne. Samuti olevat olukord viimaks stabiliseerumas Karachis, kus Shahzadi pere omab korterit mereäärses Cliftonis, vaid mõni maja kadunud Benazir Bhutto kodust. Minu tollased jalutuskäigud pagariärisse ja internetikohvikusse oleks tänasel päeval ääristatud põlenud autovrakkidest ja rüüstatud äridest.
Pühapäeva öö kõlab võrreldes möödunutega juba märksa rahulikumalt ja kesklinnast kostvate kärgatuste hulk jääb meeldival kombel üha harvemaks. Leian end vastupidiselt senistele aastavahetustele lootmas, et järgnev uusaastaöö saabuks võimalikult vaikselt ja hääletult. Nii õnneks ka läheb.
Nädala algul lööb linn oma õielehed taas lahti ja alles nüüd mõistan, kuivõrd drastiline on olnud kolmepäevane tühjus. Nädalavahetusel lõkkeid ja kriketimatše võõrustanud tänavad on taas täidetud kummaski teeääres kahekordselt pargitud sõidukitega, keskele mahub veel kolm rida liikuvaidki masinaid ning ülejäänud vabad augud saavad kiirelt täis puistatud jalg- ja mootorrattureid, muulaveokeid, tänavakaupmehi ja ...kerjuseid. Isegi kohalik ingliskeelne päevaleht võttis pühapäeval vaevaks ära mainida, kuidas üleriigilise leinaperioodi kestel kadusid tänavatelt jäljetult ka „kodutud“ kerjused. Ikka koju peitu, kuhu siis veel.
Uusaastaööks Dharamsalasse ma paraku ei jõudnud, ent loodan piiri India suunas ületada siiski paari järgneva päeva jooksul. Mitte kabujalu kriisikoldest põgenedes, vaid kahetsustundega esmalt plaanitust niigi korda-kaks pikemaks veninud visiidi otsi kokku tõmmates. Kurb on lahkuda rahvast, kes mind siin viibimise vältel sedavõrd pretsedenditu sõbralikkuse, lahkuse ja hoolivusega on ümbritsenud. Kurb on jätta vanad ja uued sõbrad riiki troonivate raisakotkaste hambusse. Kurb on teada, et erinevalt minust ei ole nad vabad soovi korral riigist lahkuma.
Olemata isegi veel Pakistani tolmu taldadelt pühkinud, leian end juba mõlgutamas uitmõtteid teemal, millal-kuidas-ja-kauaks tagasi tulla. Järgmisel korral ehk küll pisut soodsamas poliitkliimas, et ei tuleks taas spontaanselt ümber kehastuda rindereporteriks riigis, mis hukkunud ajakirjanike osas jagab 2007.a. edetabelis „auväärset“ teist kohta Somaaliaga – otse Iraagi taga ja napilt Afganistanist ees. Kohalikud kostaks selle peale:
„Insha'Allah!“