Tuline Tiibet
Esmaspäeva, 10. märtsi hommikul hotellivoodist laisalt telerit avades tervitasid mind valgesse frakki rüütatud Hiina lüüriku ooperiaariad, taustaks lõkendav punane lipp kuldse sirbi-vasaraga.
Peale lõunat Jokhangi kloostri esisel Barkhori väljakul kiivrites politseinikke nähes ei osanud asjast esmalt midagi arvata. Olles möödunud kuude jooksul läbinud piisavalt ebastabiilseid piirkondi, ei ole erivarustuses mundrimeestes iseenesest minu jaoks enam midagi üllatavat. Jäämata pikemalt Barkhori ümbrusesse ringi luusima, sain alles õhtu hakul teada tiibetlaste Hiina okupatsiooni vastase luhtunud ülestõusu 49. aastapäevast.
Esmase info asetleidnud meeleavaldustest tõi teisipäeva lõunatund, kui hilise ärkamise järel oma iisraellasest kaaslase Yosiga reisiagentuuri maasturi rendi plaane klappima läksime. Lakooniline väljatrükk seinal teatas Lhasa-äärse Drepungi kloostri ajutisest sulgemisest, reisiagendi sõnul olevat lehvitatud keelatud Tiibeti lippu ja hüütud iseseisvusele kutsuvaid loosungeid. Mehe muretu toon ja endiselt igapäevaselt rahulik tänavapilt jätsid mulje ‘tavapärastest nagistamistest’.
Selleks hetkeks oli meie plaan jalgsimatkast Mt. Everesti baaslaagrisse pea teostamisküps ning ülejäänud päev kulus viimase hetke varusid kokku otsides. Õhtu hakul agentuuri naastes oli seinal rippuvale teatele Drepungi kõrvale pastapliiatsiga ka teise Lhasa-äärse suurima kloostri Sera nimi kantud. Meie jaoks osutus tol hetkel aga märksa põrutavamaks värske teave Mt. Everesti baaslaagri ja selle ümbruse ootamatust sulgemisest, surmahoop meie lõppfaasi jõudnud matkaplaanidele.
Kavatsenud mõne päeva jooksul teele asuda, lubame olukorra paranemise lootuses 24h pärast agentuuri naasta; ja saamaks sotti, mis tegelikult toimumas on, püüame linnaliinibussi nr. 501 Sera kloostri suunas. Sõit jääb lüheldaseks ja linnakeskusest vaid mõned kilomeetrid põhja poole on politsei sulgenud ristmiku asjasse mittepuutuvatele mootorsõidukitele. Jätkates kilomeetri jagu jala, jõuame järgmise teesuluni – tavapolitseinike asemel igavlevad siin juba kiivrite-kilpidega eriüksuslased, paramilitaarne People’s Armed Police ning läbipääs on täielikult suletud ka jalakäijatele.
Sera klooster paistab eemalt mäenõlvalt, siiski lootusetult kaugel, et eristada mingisuguseidki helisid või liikumisi. Olukord teesulu ümber ei näi hoolimata kogunenud rahvamassist eriti pingeline – emad selga seotud lapsepampudega uudistavad toimuvat pea ninapidi vastu politseiautosid ning vööl rippuvate gaasimaskidega eriüksuslased peletavad kohati igavust omavahelise mängumadistamisega. Teesulust läbi Sera suunas libiseb üksik kiirabiauto.
Saabuv hämarus köidab kogunenud indiviidid anonüümseks massiks ja ühel hetkel plahvatavad emotsioonid valla grupiviisilise hundiulgumisena. Ei mingeid sloganeid ega üleskutseid, vaid sadadest kõridest ühtiv ürgne ulumine tungimas laskunud videvikutundi.
Halvima kartuses hakkavad metallikolina saatel üksteise järel sulguma teeäärsete poodide ja restoranide trellid ning raudkardinad. Hetk hiljem lõikavad läbi pimeduse esimesed sähvakad – rahvamassi eest läbi veerevast toonitud klaasidega erimärgistuseta maasturist pildistatakse võimsate välgusähvatuste saatel korrapäraselt üles tee äärde rivistunud ‘teisitimõtlejaid’.
Suurem osa ümberkaudseid ärisid on juba suletud, kui eriüksuslaste paigale jäädes sööstab üle tühja sõidutee rahvahulga poole rivi kiivrites tavapolitseinikke. Ulguv inimmass vajub kiirelt kahte lehte ning pudeneb kümnetesse kõrvaltänavatesse ja kangialustesse. Politseinike ründeliin taandub, et rahvasalga naastes veerandtund hiljem tormijooksu korrata. Sel korral valguvad ka mundrikandjad laiali pimedusse mähkunud majade vahele, hakates korrapäraselt läbi kammima veel avatuks jäänud söögikohti.
Kahe politseiniku vahel talutatakse üle tee esimesi kinnipeetuid, kui meie ette tekkinud ohvitser soovitab korralikus inglise keeles hotelli naasta ja palub seejärel viisakalt, ent resoluutselt endale järgneda. Eraldusmärkideta sedaanis linnasüdame poole naastes valib politseinik meie küsimustetulva all hoolikalt sõnu, vastates väljapeetult ja ettevaatlikult ning võttes loo kokku mittemidagiütlevalt: “It’s a small case..”.
Tagasiteel hotellini on linnatänavatel märgata juba arvukalt politseisõidukeid, Lhasat läbivalt Beijing Zhong Lu’lt meie öömajani keeraval kõrvalteel on end videokaupmehe tänavaleti ümber samuti sisse seadnud salk politseinikke.
Neiu valvelauas paistab närvilisena, väidab nähtavalt luisates, et ei tea toimuvast midagi ning palub meil lõpetuseks võimaluse korral suurema osa kolmapäevast hotellist eemal veeta – on oodata politseikontrolli ja nende majutusasutusel puudub hetkel luba välismaalaste võõrustamiseks.
Jätnud Yosi hotelli, otsustan põgusa jalutuskäigu kasuks. Tiibetlaste kvartalis asuva öömaja väravast välja astudes lõikab otsemaid silmi kõrvaltänavatel ringi patrulliva operatiivsõiduki vilkurite sähvimine. Teekond Barkhori väljakuni võtab vaid viis minutit, ent plats osutub väljasurnuks ja pea inimtühjaks.
Tagasiteel astun läbi välismaalaste seas populaarse “Snowlandi” hotelli hoovist, lootes internetipunktis klõbistavate turistide suust uudiseid kuulda. Netikohvik on suletud, ent hotellivärava peal põrkan kokku kahe kiirustava välismaalasega. Mehed on ilmselt närvilised, tõmbuvad minuga vesteldes väravate varju ning kõnelevad tasandatud toonil.
Jagan oma äsjaseid kogemusi ja saan vastutasuks kuulda, et vaid minutit kümme tagasi Barkhori väljakut ületades olevat nad paari kinnipeetuga tegeleva poolesaja pealise politseinikesalga peale sattunud.
Hotelli naasnult saan viimaks mahti internetiavarustest uudiseid jahtida. Suurimad rahvusvahelised uudisteportaalid on juhtunu koha pealt siiani täiesti tummad, linke väiksematele sõltumatutele meediaportaalidele leian Google.com’ist ja Thorntree nimelise reisifoorumi Tiibeti alakategooriast.
Lisaks esmaspäeval brutaalselt blokeeritud kuni 300 Drepungi munga vabadusmarsile Lhasa suunas arreteeriti Barkhori väljakul toimunud eraldi meeleavalduse käigus kümmekond Sera munka. Barkhori sündmusi pealtnäinud turistid kirjutavad Thorntree foorumis neile järele tekkinud ‘sabast’. Suletud Drepungi juurde hiilinud portugallane kõneleb edasi-tagasi voorivatest kiirabi- ja sõjaväeveokitest. Väiksemate väljaannete seast hakkab viimaks silma ka Guardian, kes nimetab toimuvat viimase 20 aasta suurimaks väljaastumiseks Hiina kommunistliku režiimi vastu.
Kolmapäeva hommikul ärkan üksi 6 paiku, et jõuda varahommikusele palveränduritebussile regiooni kolmanda suurima, antud hetkeks ainsa avatuks jäänud Gandeni kloostrikompleksi juurde. Barkhori äärest väljuma pidanud bussi asemel keerab hommikupimeduse varjus väljakule kolm pilgeni täis politseibussi, millest välja valgunud tsiviilriietes mehed ja naised, suure tõenäosusega eririietes politseinikud, jagunevad gruppides edasisi käsklusi saama. Möödasõitev rikšajuht viipab mind pärimise peale õiges suunas – kloostribussid väljuvad ajutiselt mõnisada meetrit eemalt.
Pooleteisttunnise sõidu kestel jäävad silma teeäärse sõjaväebaasi ette pargitud oliivikarva sõjaväeveokid ja ohvitseri valvsa pilgu ees üles rivistunud eriüksuslased.
Vahetult enne 4,750m kõrguse mäe nõlvale rajatud Gandeni poole ronima hakkamist astub mäe jalamile pikitud pisikese küla vahel teele politseinik ja peatab bussi. Viiel bussis olnud mungal kästakse väljuda ja noormeeste dokumente kontrollitakse ükshaaval ning äärmise põhjalikkusega. Veerand tundi hiljem jätkab buss ühes munkadega siiski sõitu. Patsutan julgustavalt minu kõrvale naasnud noore lõuahabemega munga põlve ning saan vastutasuks läbi kaeda pildid tema digikaameras, mis kujutavad nelja kõrvalprovintsist Sichuanist külla saabunud munga ülesrivistusi erinevates variatsioonides Lhasa tähtsaimate budistlike pühapaikade ees.
Kuigi klooster on endiselt avatud, on parkimisplatsi ümbruses näha ringi jõlkuvaid politseinikke ja kompleksi juurde kuuluva jaoskonna esine on täis politseimaastureid. Loodan endale mitte tähelepanu tõmmata, ent üllatuslikult tervitavad mind märganud politseinikud mind lausa joviaalse läägusega.
Iga paari sammu järel õhku ahmides asun teele mäetipu otsast paistva stupa poole. Budistlike palvelipukestega kaetud torn osutub kavalalt maskeeritud Hiina sõjaväeradariks. Uitanud mõne tunni lähedastel mäeharjadel, naasen ‘stupa’ juurde ja leian meeldiva üllatusena eest juba varem mainitud neli Sichuani provintsi munka, kes mäe tippu uusi palvelipunööre põimivad ning viirukit põletavad. Suhtleme keelebarjäärist hoolimata käte-jalgade abil ning jäädvustame endid üheskoos erinevate kaameratega.
Noored mungad asuvad tagasiteele enne mind ja kui ka mina viimaks alla kloostri juurde jõuan, on buss juba parkimisplatsil sõiduvalmis. Värava ees seisab ringis kuni 30 munka, kes erutatud toonil ja elavalt žestikuleerides vaidlevad ringi keskel seisva erariietes mehega. Toimuvat jälgib ümberringi laisalt tosinkond suitsu kimuvat politseinikku, mind viibatakse sõnatult bussi.
Keskustelu jätkub pea pool tundi, katkeb kui läbi lõigatult ja salk munki kiirustab ärritatud ilmeil tagasi kloostrihoonete poole. Buss alustab sõitu, ent keda pole, on viis sama bussiga saabunud munka. Jõuame vaevalt värava läbida, kui kurvi tagant ilmuvad välja tuttavad sõjaväeveokid, eskordituna politseimaasturitest. Minu istekoht otse juhi kõrval seab mind kui pjedestaalile ja kohmaka peegelkaameraga märkamatult mõne pildi napsamine on välistatud. Üksteise järel mööduvad meist seitse veokit, kabiinidest paistmas kivikujudena tardunud kiivristatud eriüksuslased. Autokastidele tõmmatud presentkatete vahelt piidlevad mind vilksamisi emotsioonitult veel kümned silmapaarid. Konvoi lõpetab samuti People´s Armed Police liikmeist täidetud buss.
Ussina keerutavat teed mööda alla kurvitades möödub meist veel paar ülespoole teel olevat veokit. Ühele masinale on järsk tõus osutunud üle jõu käivaks ja juht üritab tossava kapotiga väsinud veokit veepudelite abil turgutada. Poolel teel mäejalamile mainib keegi midagi juhile, juht peatab bussi ja hetk hiljem näeme kõik viit kloostri poolt otse mööda mäenõlva kiirelt laskuvat punast täpikest. Südame põksudes ootan kohe-kohe munkade kannule ilmuvaid eriüksuslasi, ent keda ei tule, seda ei tule. Kui tuttavad viis munka on pea bussini jõudnud, on üleval näha viimaks liikumist ja paramilitaarsipelgad alustavad katkematu rohelise kolonnina parkimisplatsilt kloostrihoonete poole jooksu.
Noormehed astuvad higist tilkudes bussi, pingelisse õhkkonda saabub veidigi kergendust ja juht jätkab sõitu. Küla läbides peatatakse buss juba tuttavas kohas, kuhu nüüdseks on kogunenud pool tosinat politseisõidukit ja mitmekümnepealine mundristatud ja mundristamata ametimeeste salk. Maha käsutatakse samad viis munka ja dokumendikontroll jätkub veelgi piinlikuma põhjalikkusega. Peagi otsivad bussi astunud politseinikud läbi munkade seljakotid ja istmete ümbruse ning naasevad ülemuste juurde poiste digikaameratega.
Ükshaaval asutakse revideerima kaamerate sisu ja ämbritäie külma veena mõistan järsku, et minugi näolapp on talletatud igale mälukaardile. Iseenesest pole mäe otsas sündinud piltidel küll midagi kompromiteerivat, ent minu olemasolu neil on ideaalseks ajendiks minugi bussist väljatõstmisele – selle hetkeni on politseinikud bussi ‘pjedestaalil’ istuvat ainukest eurooplast täielikult ignoreerinud.
Kirun end mõttes juba mitmendat korda otse bussijuhi kõrvale kõigi silme alla ronimise eest, ent suudan siiski märkamatult mälukaardid põue peidetud kaameras vahetada ja Tiibeti kaadritest tulvil andmekandja saapasäärde libistada. Kuigi otseselt ühtegi keelatud kaadrit mainitud kaardil ei tohtinuks olla, võis siin-seal siiski tuvastada kaadrisse püütud mundrimehi; samuti ei pruukinuks Hiina ametivõimud vaimustuses olla piinliku täpsusega erinevatest nurkadest üles võetud maskeeritud sõjaväeradari fotode üle.
Aeg venib, bussis valitseb haudvaikus ja peopesad kisuvad kergelt higiseks. Näib, et asjatult – endiselt ei tunne keegi ainsa bussis viibiva kahvanäo vastu vähimatki huvi. Üha enam näib paika pidavat mu kahtlus, mille kohaselt on politseinikele eraldi peale loetud sõnad välismaalastega antud delikaatsete sündmuste keskel eriti diskreetselt ümber käia. Küll naasevad politseinikud bussi ja paluvad väljuda üksikutel kohalike keskelt silmatorkavatel Aasia turistidel. Nendegi pildimaterjal sorteeritakse läbi. Samal ajal peab mitu nahkjoppides meesterahvast binoklitest silmas mäenõlval kloostri vahel toimuvat.
Kui möödunud on viimaks tund, lubatakse ka naaberprovintsi mungad tagasi bussi ja selgelt tajutava pingelangusega jätkame teed. Veel kilometer hiljem seisab maanteekurvis valvel kolm tuletõrjebrigaadi ning järjekordne politseimaastur. Tagasiteel Lhasa poole möödub bussist kloostri suunas veel mitu sõjaväe- ning politseisõidukit. Samuti on teeäärse bensiinijaama kohal maanteele tekkinud ajutine politseikontrollpunkt.
Tagasi Lhasas, emban vennalikult munkadega ja asun läbi tiibetlaste kvartali teele hotelli poole. Barkhori väljakul on lisaks arvukatele ringi jõlkuvatele mundrikandjatele näha ka hulka päikeseprillide taha peitunud jõmme, kes oma idiootse maskeeringuga tavapolitseinikest vaata et pareminigi silma hakkavad.
Kiire uudistering hotelli valvelauas avab Sera kloostri sulgemise tagamaad. Esmaspäeval Barkhori väljakul arreteeritud kümmekonna Sera munga vabastamist nõudes alustas teisipäeva pärastlõunal kloostrist Lhasa poole protestimarssi 500-600 munka. Pealtnägijate sõnutsi kasutasid mitu tuhat relvastatud politsei- ja julgeolekutöötajat munkade laialiajamiseks pisargaasi. Samuti olevat juba esmaspäevast isoleeritud Drepungi kloostri poolt läbi öö kuuldud püssipauke.
Reisiagentuuri naastes oli info Gandeni sulgemisest juba seinale kantud. Agentuuri ukse vahelt pea sisse pistnud Hiina turistipaar kinitas ka Barkhori väljaku äärse Jokhangi kloostrikompleksi sulgemist. Mt. Everesti ümbrus püsis samuti sulgetuna ja olukorra üldise halvenemise tõttu võis viimasegi lootuse piirkonna peatsest taasavanemisest maha matta. Ei jäänud üle muud, kui juba eelmisel päeval leitud kolme kaaslasega reede hommikuks maasturiküüt tagasi Nepaali piiri poole broneerida.
Neljapäeva alustasime nr. 301 linnaliinibussiga lääne suunas sõites, sihiks Drepungi ümbruses toimuv oma silmaga ära näha. Nagu arvata võis, oli teeots Drepungi poole juba 5km enne kloostrit ennast suletud. Kuna tee ääres valvas vaid paar politseinikku, püüdsime naiivseil ilmeil meeste selja tagant mööda jalutada. Loomulikult oli tegu ebaõnnestuma määratud ettevõtmisega, ent meie tee sulgesid mitte politseinikud, vaid kolm erariides naisterahvast. Naised tutvustasid endid Tiibeti Turismibüroo töötajatena ja teatasid, et klooster on renoveerimistööde tarvis ajutiselt suletud. Raske uskuda, et neljapäeva hommikul linnas veel mõnda tegelike sündmustega mitte kursis olevat välismaalast leida võinuks.
Uidanud mõnda aega kohalikus naabruskonnas ja arutanud võimalust märkamatult majade vahelt üles kloostri poole lipsata, matsime mõtte siiski maha. Meie ettemakstud küüdi väljumiseni oli jäänud vähem kui 24h ja järjekordne jama oli viimane, mida vajasime. Paraku läks risti vastupidi.
Seadsime kursi tagasi peamagistraali poole, lõigates läbi järjekordsete räämas tagateede ja järgides madala solgist tulvil jõenire kaldaid. Jõudsin pildistada üksikud sürreaalsed kaadrid lumiste mägede ees väljajoonistuvatest kõrgepingeliinidest ja lohutamatutest tellisbarakkidest, kui nii tagant kui eest lähenesid meile joostes kümmekond sõdurit. Enne kui midagi seletada või taibata jõudsime, kisti mult kaamera ja Yosilt kott kaelast ning talutati meid närviliselt sadakond meetrit edasi sõjaväebaasiks osutunud kompleksi väravate juurde.
Läbi valvuriputka akna tõsteti sõnatult krohvitud valge müürijupi ette kaks päevinäinud taburetti ning viis sõdurit jäid poolringis meid valvama. Peagi toodi valvesse jäänud, ja häire peale tõenäoliselt poolunest või kaardimängu pealt välja jooksnud sõduritele ka mahaunustatud mütsid ja rihmad. Mehed said napilt endi korrastamisega ühele poole, kui kohale jõudis klassikaline päikeseprillistatud karm komandör. Kuna komandör inglise keelt ei kõnelenud, jäi tema kohuseks vaid väravate ees toolil lösutada ja termosest tass-tassi järel Tiibeti võiteed lürpida. Ülekuulamise viis läbi Hollywoodi filmitööstuse keelekoolitusega noorsõdur, kes valmistas meile ette paberilehe nelja küsimusega: “Kust te tulete? Mida te teete? Miks te pildistasite? Mida te pildistasite?”.
Vastasin poeetiliselt ja loovalt – sellega oli esimese astme ülekuulamine ühel pool ja jäime põletavas keskpäevapäikeses ülemusi linnast ootama. Poole tunni pärast saabusidki kaks erariietes meesterahvast, üks ‘üllatuslikult’ spordidressis ja teine nahktagis; ning aeg oli päikeseprillides komandoril püsti hüpata ja au anda. Kordasime sama küsimuste-vastuste vooru spordidressis agendiga ning hea õnne läbi kaameras olnud tagavaramälukaardi revideerimisel kuulutati keelatuks vaid viimane kompositsioon solginirest, tellisseinast, mäetippudest ja majanurgast – tellissein ja majanurk käivat väliselt tuvastamatu sõjaväebaasi juurde.
Olin valmis koheselt kaadri kustutama, ent hiinlased nähtavasti isetegevust ei salli ja kõik peab toimima vastavalt plaanile. Ehk siis jäime ootama autot, mis meid Välismaalaste Büroosse lõplikule protokollimisele viiks. Järjekordne pooltund hiljem saabus tumedate klaasidega lumivalge numbrimärgita sedaan ja surutuna mundris sõduri ja mundrita agendi vahele tagaistmel naasesime linnakeskusesse.
Orwelli teostest mahaviksitud hiiglasliku büroohoone külgtiivas tervitati meid passiandmete kopeerimisega, millele järgnes juba tavaks saanud pool tundi vastutava ametniku ootamist. Kui ideaalses inglise keeles kõnelev familiaarne ohvitser viimaks saabus, kordus sama küsimuste-vastuste voor, kaamera revideerimine ja, lõpuks ometi, keelatud kaadri kustutamine. Seekord ei kestnud protseduur kauem, kui 5-10 minutit ja uskumatul kombel lõppes meie kinnipidamine sõnadega: “Ma ei tea, mida öelda… nähtavasti oli tegu eksitusega… vabandame…”
Naasnud prii ‘politseitaksoga’ hotelli, ootas mind valvelauas paberilehele kritseldatud teade: “Tere, kohtusime põgusalt teisipäeva õhtul. Tahaksin sinuga kõneleda, peatun ‘****’ hotellis, toas nr. ****. Tervitustega Claude.”
Keskpäevatunni tõttu ei leidnud ma mainitud numbritoast muidugi kedagi eest ja naasesin nr. 301 bussiga linna lääneossa viimasele jalutuskäigule. Möödunud ööpäevade jooksul akumuleerunud kogemuste mõjul leidsin end pretsedenditu ‘pragmaatilise paranoia’ seisundist – hoidsin kaamerat suurema osa ajast hõlma all; jälgisin möödasõitvaid tumendatud klaasidega autosid silmanurgast kuni pilguväljast kadumiseni; ja korra leidsin end istumast teeäärsele pingile ‘päikeseloojangut nautima’, et lasta promenaadil mõõduka distantsiga mulle järgnenud punase mantliga naisterahval endast mööduda. Absurd. Või mitte?
Hotelli poole naasen mitmetunnise jalutuskäigu järel üle Potala Palee esise väljaku. Tavapärase paari ööpäevaringse lipuvalvuri asemel marsib täna õhtuks platsil peatumata ringi kümmekond 4-5pealist sõdurisalka. Hotelli esisel hämaral kõrvaltänaval haagib mu varrukast kinni ei keegi muu kui Claude. Tegu pole siiski tunde väldanud romantilise varitsuse, vaid pelga kokkusattumusega. Õhtusöögi ajal avaldab Claude, et tema teisipäevaõhtune kaaslane olnud ajakirjanik, kes kolmapäeval tagasi Jaapanisse lahkus. Mees, kes väisanud rindeliine siin- ja sealpool ekvaatorit, olevat Hiina piires tundnud end paranoilisemana, kui kuskil varem.
Kaheksa paiku reede varahommikul nopib kinnastatud sohver meid peale ja ühes inglase ning kahe iirlasega alustame pooleteist päeva pikkust teekonda tagasi Nepaali piirile. Vaid poole tunni jooksul linnapiirist läbime kaks ajutist politseikontrollpunkti, mis näivad suuremas osas huvitatud olevat küll Lhasa suunalisest liiklusvoolust. Pooletunnise takistusraja lõpetuseks vuhiseb autoaknast mööda teeäärne stseen, kus salk erutatud munki kinnipeetud maasturite ümber tulutult resoluutsete politseinikega vaidleb. Pole just sõbralikem algus Lhasast Kathmandusse ulatuval Sõpruse Maanteel (Friendship Highway).
Muuhulgas saab peatselt selgeks, et meie sohver järgib mingisugust meile tundmatut graafikut. Kohati peatume seletamatult 10-15 minutiks ja nagu varsti selgub, pea alati vahetult enne teeäärset kontrollpunkti, kust juht kiirelt oma paberitega läbi jookseb. Jääb mulje, nagu peaksime kontrollpunkte läbima etteantud kitsastes ajavahemikes, tagamaks kontrolli meie teekonna üle ka kõrgmäestiku tippude vahel või liivastel tühermaadel, näiliselt Suure Venna haardest väljaspool.
Ööbima jääme Nepaali piirist ca 200km kaugusele Tingri nimelisse väikeasulasse, mis suures osas piirdubki kummalegi poole maanteed rajatud ühe-kahekorruseliste hoonetega. Pool tundi peale keskööd kõlab kummagi meie käsutuses oleva numbritoa uksel nõudlik prõmmimine, mida mina kaaslaste norskamise tõttu kasutusse võetud kõrvatroppide tõttu üleüldse ei kuule.
Kui ma loetud minutid hiljem Yosi agara raputamise peale viimaks silmad avan, käib passikontroll kottpimedas koridoris juba täie hooga, ainsateks valgusallikateks viie karvamütsidesse ja talvemantlitesse rüütatud sõduri välgumihklite valguskiired. Neli meest pundis passist väärt teavet maha kribamas, viies kummaski käes kumminuia keerutav sõdur kui muuseas koridori väljapääsu ees edasi-tagasi sammumas.
Poole tunni järel vabandab üks sõduritest pudedas inglise keeles segamise pärast ja mehed lahkuvad. Ülejäänud öö möödub katkendlikult, aeg-ajalt 4,350m kõrguse hapnikuvaeguse tõttu tahtmatult õhku ahmides.
Järelejäänud teekond möödub sündmustevaeselt, laupäeva pärastlõunal ületame probleemideta “Hiina” piiri. Seisatame Yosiga hetkeks keset Nepaali Tiibetiga ühendavat Sõpruse Silda ja heidame viimase pilgu kõrval korvpalliplatsil toimuvale Hiina sõdurite rivistusele. Sillal tülpinult patseeriv päikeseprillides noormees viipab meid kannatamatult edasi.
Kathmandu heitgaaside keskele jõuame iiveldama ajava mikrobussisõidu järel alles hilises õhtupimeduses. Kiire käik internetikohvikusse toob sõnatuks tegevaid uudiseid: Tiibeti Turismibüroo on tühistamas kõiki välisturistidele väljastatud pääsulubasid; Lhasa on suletud ja linnas valitseb komandanditund; linna tänavatel veerevad tankid ja kõlab automaadituli; pealtnägijad kõnelevad tänavatel lebavatest laipadest ja hukkunute arvu mõõdetakse kolmekohalise numbriga…
Edasine on juba ajalugu
* * *
Allpool aga juhuslik / kronoloogiline pildivalik taassulgunud Tiibetist. Iseasi muidugi, palju Tiibetis Tiibetit järgi on. Nagu kommenteeris Lhasa tänavail kohatud tiibetlasest reisigiid, on tänaseks pealinnas tiibetlasi järgi vast 30%...
Värskete tapatalgude järel ehk juba 29,9%...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
