Kell sai äsja kaksteist, taevas on pilvitu ja päike paistab soojalt. Deir-Ez-Zori, kõrbelinnakest elegantse Eufrati kallastel, 200km jagu ida poole, katsid eile samal ajal juba tihked liivapilved. Mõne tunni eest oli liivatormi hõngu tunda siingi, õnneks ilm siiski selgines. Vastasel juhul ei kõiguks ma hetkel laptop´iga lahtisel rõduuksel. Kardan, et korpusetäis Süüria kõrbetolmu võrduks garantiipaberite pooleksrebimisega. Hea meelega vedeleksin tegelikult lausa keset rõdu, ent mu põhjamaiselt lumivalge arvuti lõpetaks kardetavasti parandamatu päikesepõletusega. Ja mis märksa tähtsamgi, bokserite väel avalikult peesitada keset konservatiivset islamikantsi oleks siiski ääretult nõme. Varjan end praegugi poolenisti rõduukse ette tõmmatud kardinaga, nii et parima piilumise korral võib väljast näha vaid mu saledat säärejooksu. Tavaolukorras ei riskiks ma sellisegi enesepaljastusega, ent peale kaht nädalat rõskust ja rahe loodan, et mõistate mind.
Ahjaa, kas ma mainisin ikka juba, et mul on täna päris oma rõdu. Juba eile pärastlõunast saati. Ja päike paistab soojemalt, kui ta seda suve lõpust saati on teinud. Vähemalt minu jaoks. Kui ma pilgu ekraanilt tõstan, näen vaid poole kilomeetri kaugusel sadadest sammastest ääristatud iidset alleed. Bel´i templist kuninganna Zenobia paleeni ulatuv võimas kolonnaad on enam kui kilomeetri pikkune ning jookseb mu rõduga paralleelselt. Seitsme aastase valitsusaja jooksul alistas tarmukas Zenobia kogu Süüria ja alam-Egiptuse ning saatis oma väed läänes kuni Fosforuse väinani - kohe näha, et Kleopatra kauge järeltulija. Säärane avalik näkkusülitamine Rooma Impeeriumile ei saanud aga heaga lõppeda ning aastal 272 koliski võimas valitsejanna keiser Aureliuse vägede "lahkel kutsel" Rooma vangipõlve.
Palmyra, kohalike kõnepruugis Tadmor on tegelikult asustatud olnud juba paleoliitikumist saati. Keset halastamatut kõrbe laiuv oaas on aastatuhandeid olnud oluliseks peatuspaigaks Vahemere ja Araabia Lahe vahet voorivaile karavanidele. Minu jaoks tähendab Palmyra teise "Suure P" kirjasaamist. Esimene oli Persepolis Iraanis ja Jordaaniasse, Petrasse jõuan ehk mõne nädala pärast. Inshallah. Persepolis, Palmyra ja Petra - Lähis-Ida kroonijuveelid. PPP.
...Tagasi tänasesse. Vasakule kiigates turritavad Bel´i templi ümber ja taga niisiis ülalmainitud oaasi tuhanded palminupud. Datlipalmidest tulenevadki koha mõlemad nimetused - nii ingliskeelne Palmyra, kui araabiakeelne Tadmor. Ja kui ma pisut vasakule küünitan, kerkib uksepiida tagant mäe otsast nähtavale "vaid" nelja sajandi eest Emiir Fakhr Al-Dini poolt lisatud Araabia-stiilis kindlus. Kuninganna palee ja emiiri kindluse vahelistelt mäenõlvadelt kumavad aga kümnete matusekambrite ja kalmutornide pooleldi kokkupudenenud riismed. Mõni seisab siiski ka endises hiilguses.
Kui pilk tagasi klaviatuurile pöörata, võib märgata mu violetseks värvunud sõrmeotsi; ja kui ekraan piisavalt hästi peegeldaks, siis ehk ka huulte liiglillakat tooni. Juhtub, kui nii hommikust, kui õhtust vitamiinidoosi ammutada punastest apelsinidest - ega neid asjata inglise keeles vereapelsinideks ei kutsuta. Peale eri sorti apelsinide vitsutan muidugi ka õunu ja banaane ning pähklikotike on enamasti pidevalt taskus. Dieet, nagu korilastel muiste - ja oi kui tervislik! Sekka ka mõned muna-tomati-kurgi-redise-jms-leivad ning kohalikud humus ja foul kikerhernestest ja ubadest. Enamat ei oska väga tahtagi. Erinevalt Iraanist ja Pakistanist... ja Indiast... ja Nepaalist olen magusapoodidest suutnud seni soliidsete ringidega mööduda ning kohalike dessertidega tutvunud vaid teeäärsete pagarite poolt kättepistetud palade läbi. Plaanin end kuise kulgemise lõpul, Süüriast lahkumise eel siiski premeerida - astun Damaskuses sisse mõne isuäratava kondiitri uksest ja lasen meela naeratuse saatel endale kaasa pakkida "Üks kõigist, palun."
Jutulõng jäi pooleli aga hoopis teises keskkonnas - klahvide klõbinal siirdun kõrbetolmust nüüd hetkega meretuulte keskele, 8. märtsist 18. veebruari ja järgnen kutsuvatele käeviibetele pisikesse nurgarestorani. Õigemini küll pagariärisse, sest leti ees ongi vaid paar tillukest plastlauda ning menüü näib piirduvat pirukate ja minipizzadega, mida ahjust meeletu kiirusega muudkui lisandub. Kuluvad loetud minutid, kuni istun juba teetassi taga ja hetk hiljem järgnevad ka juustupirukad ja juustust tilkuv minipizza. Öeldakse, et tee mehe südamesse käib tema kõhu kaudu - tundub, et pagar Naser teab shorctut´i minu südamesse - JUUST! Pelgalt käesolevaid ridu kirjutades on mu süljenäärmed kiirendatud korras tööle hakanud ja meenub, mis see miski on, mida eelmises lõigus veel väga tahtagi ei osanud.
Inglise keele oskus piirdub Naseril paraku üksikute sõnadega, pole hullu, seda vahetumalt kõneleb mehe juust. Ladusaks sõnaseadjaks osutub hoopis pikka kasvu Mohammed, kelle pilk uitab ja näpud üha uute sigarettide järele haaravad. Kui pärin läheduses asuvate hotellide järele, lubab ta esmalt teed juhatada, minutit viis-kümme hiljem kutsub aga juba enda juurde. Mõeldud-tehtud - Mohammed elab oma vana ema-isaga vaid paari minuti kaugusel, 3-4korruseliste korterelamute vahele poetatud pisikeses ühekordses majas, kus võõraste pilkude eest pakub varju siseõue krooniv lopsakas puuvõra. Siseõu ühendabki maja eri osi - siit avanevad uksed nii vanemate tillukesse elu- ja magamiskambrisse, Mohammedi käsutuses olevasse elutuppa, kui ka majast eraldi ehitatud tualetti ja kööginurka, mis polegi tegelikult muud, kui vaid paljad betoonkuubikud.
Elutoa teisest uksest avaneb pisike koridor, mis külgneb Mohammedi arvutitoaga ja lõppeb otse tänavale avaneva pisikese raudväravaloksuga.
Arvutitoast saate adekvaatse pildi, kui kujutate ette mõnda Lasnamäe keldrikorruse arvutiäri. Kaks seinatäit riiuleid on kaunistatud tühjade karpidega, mis kunagi sisaldasid emaplaate, klaviatuure, TV-tüünereid jms. Kolmandat seina täidavad ühelt poolt mobiiltelefonikorpuseid täis riputatud nagid ja teiselt poolt CD ning DVD-plaate tulvil võretaskud. Neljandast seinast avanevad tänavale vaateaknad ja uks, mis raudvõre üles tõstes võimaldavad toa hetkega elektroonikaäriks muuta. Tänava pool seina ripubki silt paljulubava nimega "Media Lab". Raudvõre püsib Mohammedi sõnul aga alati suletult, kliendid teavad niigi kuhu tulla ja suvaliste uudistajatega ei viitsi ta kodus olles tegeleda. Viimased 8 aastat ongi 35a. mees tegelenud põlve otsas arvutite parandamise ja konfigureerimisega, kui vaja, sätib ka satelliitantenni püsti ja paneb modemi paika.
Mainitud laserplaadid on loomulikult kohalike "sõltumatute tehaste" toodang, sellegipoolest on kõik legaalne ja seaduspärane. Nagu vennasvabariik Iraangi, pole Süüria liitunud rahvusvaheliste autoriõigusi sätestavate kontrahtidega - seega on kõik mõeldav, alustades Microsofti ja Adobe toodetega ning lõpetades Hollywoodi ja popmuusika maailmanimedega saadaval seaduslikult ja vabalt ning seda kopikate eest. Uusimad kinoteosed saab kätte 7 krooni eest, hulgi ostes ehk 4-gagi - loomulikult DVD-versioonid kümnete erikeelsete subtiitrite ja kõikvõimalike extra´tega. Tarkvarakollektsioon võib küll märksa kallimaks minna - tutika DVD eest Adobe, Microsofti, Coreli jms. korporatsioonide uusimate aplikatsioonidega võib koguni 10-15 krooni välja käia. Grand Theft Auto sarjast on saadaval kümneid modifikatsioone, millest Lääs pole kuulnudki. How about Grand Theft Auto - Arabian Nights...?
Võtame istet arvuti taga ja Mohammed asub vastavalt võimalustele kauge külalise meelt lahutama. Esmalt saan täiemahulise A´st Z´ni ülevaate aastakümnete vanustest popmuusikavideotest. Roxette ja Abba ei ole surnud, Alphaville ning Modern Talking samuti mitte. Noogutan õhinal kaasa, näen silme eest läbi vilksamas juhuslikke kaadreid lapsepõlvest ja tunnen, kuidas esimesed juuksekarvad mu peas halliks tõmbuvad. Mohammed tõmbab mõtlikul ilmel suitsu ja ümiseb parimaid palasid kaasagi. Pleekinud pop-piina katkestavad üksikud ootamatud pärlid a la Fugees, The Bee Gees ja Ziggy Marley. Kui videod saavad otsa, jälgin õudusega, kuidas Mohammed avab oma pildikataloogi ning esitleb mulle parimaid palasid albumitest nimedega ´Hundid´, ´Loodus´ jms. Kui presentatsioon läbi saab, haaran ohjad kiirelt enda kätte, plugin arvutisse oma mp3-mängija ja tutvustan Mohammedile alustuseks Mobyt.
Mõni aeg hiljem leiab aset sürreaalne moment, kui toas kaigub Tõnis Mägi võimas hääl ja mina reaalajas Eesti muusika maestro sõnu püüan tõlkida. "See kõlab rohkem nagu palve", kostab Mohammed. Mis ma oskan kosta, unustasin talle eelnevalt loo nime mainida, ent kõlaritest kajabki Tõnis Mägi - Palve. Mohammed seab üles vesipiibu ja serveerib matte´t. Matte on Lõuna-Ameerika päritolu ürdisegu, millega täidetakse pea pool tillukesest chaiklaasist, iga paari lonksu tagant vett ja suhkrut lisades. Juuakse läbi iseäralike metallkõrte, mille alumises otsas olev sõel takistab taimepuru suhu jõudmast. Minu jaoks on tegu esmatutvusega, aga täitsa mekib ja järgneva kümmekonna päeva jooksul jõuan alla kallata tõenäoliselt sadu klaase matte´t. Saladuseks jääb paraku, kuidas too Lõuna-Ameerika taimesegu just Süüria rannikul nii populaarseks on saanud.
Edasi kulgeb päev juba märksa huvitavamalt, vestleme poliitikast ja religioonist, Läänest-Idast ja erinevast kultuurifoonist. Noogutame ja nõustume ning leiame tõenäoliselt vastastikku, et meis on märksa enam ühist, kui esmalt arvata võinuks. Kui mu pilk langeb elutoa seinal olevale Neitsi Maarja pildile, täpsustan igaks juhuks Mohammedi usukuuluvust. "Ei, ei, ikka moslem, ent paku, palju ma Piiblit olen lugenud... Vähemalt viisteist korda." Olen sõnatu ja mainin, et ateistlikus Põhja-Euroopas suudaksid temaga sellisel juhul konkureerida vaid vaguraimad kirikuhärrad.
Mohammed lisab, et kuulub Alawi moslemite hulka - Alawi´d on sekt šiia moslemeid, keda eelkõige just Süüria rannikualadelt võib leida. Oma nime on kõnealune sekt saanud prohvet Muhammadi onupoja/väimehe (don´t ask) Ali ibn Abi Talib´i järgi ja nende kiindumuse tõttu Ali vastu peab traditsiooniline islam Alawi´sid ekstremistideks. Alawi´d usuvad Koraani esoteerilisse tõlgendamisse ja kuigi ametlikult tunnustatakse islami viite sammast (pole jumalat peale Allahi; igapäevased palvused; Ramadani pidamine; palveränd Mekasse ning almus vaestele), peavad Alawi´d mainitud "sambaid" liiga puhasteks selleks, et ükski surelik oleks priviligeeritud neid järgima. Nii Süüria president Bashar-al-Assad, kui ka suur osa sõjaväe- ja luurejuhtkonnast kuulub Alawi´de hulka - olgugi et 70% ulatuses sunniitidest asustatud riigis ollakse oma kahe ja poole miljoniga tugevas vähemuses. Presidendi abikaasa jällegi on sunni moslem - lambad söönud, hundid rahul.
See selgitab ka kohalike naisterahvaste katmata päid, läänelikke riideid ning peavoolu-islami silmis jumalakartmatuid tavasid - noored kurameerivad vabalt ja vahetult, neiud istuvad kavaleridel süles ja hoiavad käsi ning segaseltskondades tšillimine on igati aktsepteeritud. Abielueelne seks, täpsemalt siis penetratsioon, on enamasti siiski tabu. Alawi´ks vaid sünnitakse, usupöörajaid vastu ei võeta. Samuti ei avalikustata omi pühasid tekste, suurem osa Alawi´dest endistki ei tea suuremat nende sisust ja sekti teoloogiast.
Hoolimata dial-up ühenduse äärmisest aeglusest suudame Google Earth´is peagi mu Eesti kodukatuseni sisse zoom´ida ja hetk hiljem võin Mohammedile näidata oma koduseid metsamatku ja rannaradu. Paari nupulevajutusega taandub Eesti põhjarannik taas pisikeseks täpiks, maakera nihutab end ja juba ongi eristatav Mohammedi koduõue palistav puuvõra. Tere tulemast 21. sajandisse. Plaanin järgmisel päeval Latakia poole edasi liikuda, ent Mohammed veenab mind teisekski ööks Tartous´i jääma, ettekäändeks Naseri korraldatav vesipiibu/veinitšill. Õhtu lõpetab kerge eine tänaval, sundimatu vestlus rannapromenaadil ja ettearvatavalt struktureeritud 4kroonine Hollywoodi film.
Päev veereb juba vaikselt lõunasse, kui endid viimaks laisalt üles ajame. Sööme hommikust ja, saanud kõne Mohammedi vennatütrelt, läheme koduvisiidile. Mohammedi venda pole paraku kodus, nii võõrustavadki meid tornelamu ülakorrusel vaid Mohammedi vennanaine ja -tütar. Traditsioonilises moslemiperes oleks sel paha maik manu, kui naispere ilma pereisa juuresolekuta võõra mehega sädistaks, ent siin on atmosfäär täiesti läänemeelne. Limpsime matte´t, popsime vesipiipu (nargila) ja puhume juttu maast-ilmast. Akna taga uluv tuul meenutab mu enese esimest 10 eluaastat 16korruselise tornelamu tipus.
Paari tunni pärast jätame südamlikult hüvasti - kuna jään Tartous´i veel päevaks paigale, olen otsustanud täna Süüria ainukest saart, linnast linnulennul vaid kolme kilomeetri kaugust Arwad´i külastada. Mohammed poetab mind koduteel jahisadamasse ja vaid veerand tundi hiljem ongi piisavalt reisijaid koos - mõned armunud paarikesed, kaubalast ja muidu saarelised. Laveerime mööda saare ümber traalivatest kalalaevadest ja oleme 20 minutiga kohal (üks ots 7kr). Näib, et lapsi on saarel enam, kui täiskasvanuid - igast suunast kostab kisa-kära, kilkeid ja naeru. Suur osa jõnglastest on omadega nii ametis, et ei tee tulnukat märkamagi. Karatakse keksu ja peetakse hasardirohkeid klaaskuulimatše. Elu saarel näib järgivat loomulikku rütmi - poisikesed ujutavad kivirahnude vahel plekist volditud laevukesi ja vanemad peavad juba isa paadininas junkruametit, et ühel heal päeval kaptenirool üle võtta. Idüll missugune, ent ma ei loo illusioone - seda raskem võib olla sissekulunud raamidest välja murda, kui peas peaks puhuma teistsugused tuuled.
...
Vaevalt poole tunniga olen saarele kiirustamata ringi peale teinud ja sukeldun kitsaste umbtänavate labürinti. Majaseinad ja tänavamüürid kannavad endal lõputult kritseldusi ja erivärvi sirgeldusi ning näivad olevat saare noorsoo kollektiivse teadvuse kandjaks. Või ütleme siis Web 0.1. Lisaks loendamatult määrdunud käejälgi ja tolmuseid pallimustreid. Siin-seal on tänavanimede kõrvale kinnitatud sildid tekstidega "Sanitation is pride", "Sanitation is faith" ja "Sanitation is worshiping". Varem või hiljem koondub suurem osa tänavaid saare keskel kõrguva vana kindluse ümber. Turnin kindluse nurgatorni müüridel ja lasen kõrvus vuhiseval meretuulel seguneda laste kilgete ja kajakate kriiskamisega. Saareidüll.
Teel tagasi sadamasse möödun tänavavõlvi alla ülesseatud turuletist, kus väljas rikkalik valik piltpostkaarte armastatud presidendi kujutisega. On president lipsus-kuues ja president vabalt päikeseprillidega; president paraadmundris ja president perega; president lipu taustal, president vapi taustal, president eest ja tagant, president vasakvaatest ja paremprofiilist. You get the point. Sadamas puhkavate paatide lipuvardad võnguvad tuules ja pooled lipud on järeleandmatu meretuule küüsis puha narmendavateks piraadiplagudeks kulunud. Kui tagasiteele asume, on taevas saare kohal juba violetseks tõmmanud ning kahvatu päike poetab pea viimase ohkega horisondile kogunenud pilvepatja.
Jalutan paar kilomeetrit mööda hämarduvat rannapromenaadi tagasi Mohammadi poole. Pisut Pirita tunne on.
10 paiku õhtul seame sammud Naseri restorani, kuhu peagi koguneb pea tosin sõpra-tuttavat-onupoega, kelle nimed mul ühest kõrvast sisse ja teisest otse välja lähevad. Satun seetõttu hiljem paari pisut piinlikku olukordagi, ent mis seal ikka... katsu sa keelebarjääriga (ja ilma selletagi) ning pinnapealse vestluse käigus mõne sõnaga selgitada, et tegelikult on nimed ju äärmiselt ületähtsustatud kontseptsioonid ja halvimal juhul koguni täheahelad, mis meie pilvi paitavaid Egosid koos hoiavad. Ja noh, ühte Kristjanit on kerge meeles pidada, aga tosinkond pidevalt vahetuvat Alid, Ahmedi, Husseini ja Saidi nõuab ka tosin korda rohkem tööd.
Peagi pannakse püsti lausa kolm vesipiipu, laud on lookas matteklaasidest ja Naser võlub välja kaks pudelit punast veini. Vestlus lainetab omas taktis, kohati mind pea purustatakse küsimuste ja päringute laviini all, siis jälle unustatakse hetkeks ning mõni meelierutav teema pühib üles meeste omavahelise araabiakeelse keeristormi - tänuväärsed puhkepausid nii mulle, kui Mohammedile, kes seltskonnast ainsana vabalt inglise keelt valdab ja on seetõttu sunnitud tõlkima nii mind, kui mulle. Ja kohati unustan isegi, et ei valda kohalikku keelt ning leian end süvenenult vestlust jälgimast. On ju sõnastruktuurid vaid osake kommunikeeritavast infost ja kui ka teema ise selgusetuks jääb, siis ehk seda pareminigi avanevad kõnerütmide ja häälekõla, intonatsiooni ja rõhkude kaudu kõnelejate endi karakterid.
Laua tagant käib läbi ka 19a. Aiham, kes mulle vahepeal oma telefoni salvestatud muusikavalikut demonstreerib - Eminemist Spice Girlsi ja 50 Cent´ist Madonnani. Läbi üksikute ingliskeelsete sõnade ja Mohammedi tõlke tuleb jutuks, et Aiham on samuti Latakiasse minemas, seda küll laupäeval, ja et kui ma seni ootaks, võiksime koos minna. Ma ei ole pakutud variandist just eriti vaimustuses - esiteks tõotab suhtlus noormehega tema praktiliselt olematu inglise keele oskuse tõttu äärmiselt vaevaliseks kujuneda, samuti on ta esmapilgul võrdlemisi pinnapealse mulje jätnud. Ja... kui päris aus olla, tunnen ma end mõneti külalislahkuse pantvangi sattununa. Hostage of hospitality. Kõik on ju enamasti toredad ja lahked ja sõbralikud, aga... üha tihedamini tunnen pealesuruvat igavust - vahetuvad küll näod ja nimed, ent nargila-matte-nargila-matte-rutiin aina kordub.
Kahe kohal viibitud päeva asemel tunnen, nagu oleks selja taga juba kaks nädalat. Et vältida muljet arrogantsist ja tänamatusest, mainin veelkord, et asi on minus, mitte mu kaaslastes - olgu riigiks siis Süüria, Pakistan, Hispaania või mistahes. Iga maa noortel on oma sissekujunenud rütmid ja korduvad tavad ning, kui väga ma ka ümbritsevat seltskonda parasjagu ei naudiks, tuletavad just sellised kordused meelde endagi koduseid argirutiine ja laupäevi, mis ei erine reedeist; õhtuid, mis ei erine hommikuist. Same old, same old.
Niisiis ütlen Aihamile viisakalt "Ei, aitäh", sellegipoolest jätab noormees mulle ühes telefoninumbriga ka küllakutse laupäeva õhtuks ja libistab lahkudes mu randmele oma käeketi, mille lakitud puuklotsidest moodustub "J-E-S-U-S". Hostage of hospitality. Nüüd on mul paradoksaalse väljendi kinnituseks siis ka füüsiline "raud" ümber käe - ühes sellega moraalne kohus Aihamile laupäeva õhtul vähemalt helistada.
Kui pean õhtu lõpetuseks järjekordselt oma usulisi tõekspidamisi selgitama, jõuan fraasini "Every man should create his own religion." Kõik (moslemid), välja arvatud tüse dressides lihunik, nõustuvad minuga. Ilus. Lihtne ja ilus. Enne laialilagunemist uitame veel kambakesi läbi öise linna, just goofing around. Just boys being boys. VIP-hotelli valvavale relvastatud sõdurile hõigatakse naerulagina saatel "He´s our hostage!"
Bingo. Hostage of hospitality.
Jõuame tagasi Mohammedi poole kella 2-3 vahel. Vajume kumbki väsinuna oma asemeile, ent Mohammed viivitab tule kustutamisega, küünitab end mõne aja pärast üle voodiserva ja hakkab rääkima. Sellest, mida usub ja arvab ja teab. Ja püüab mulle korduvalt selgitada, et kas ma ei arva, et kõike, mida ma teel olles olen õppinud, oleks võimalik õppida ka paigal olles ja et kas mul poleks aeg "jooksmist lõpetada". Püüan omalt poolt selgitada, et pole kordagi väitnudki, nagu oleks füüsiline liikumine mosaiigikildude kokkupanemiseks hädavajalik - see on lihtsalt minu tee ja minu valitud eneseväljendusviis käesoleva illusoorse reaalsuse raames; ja et pigem olen esmakordselt elus "jooksmise lõpetanud", et keskenduda ainsale jäägitule tõele - käesolevasse hetke. Teelolek, kui elamise/olemise universaalne vorm. There´s only Now, Now, Now...
Kui Mohammed jõuab jutujärjega oma eraldatusperioodideni, kõnelen talle pikalt Vipassana meditatsioonipraktikast, millega puutusin esmalt kokku Nepaalis ja seejärel, pea aasta hiljem Jaapanis. Kui saabub õige aeg kogutud kogemused struktureeritud järjestusse seada, mainin seda kindlasti ka käesolevas blogis - seni ma teemat lähemalt ei puudutaks. Tean, et kui püüaksin midagi kokkuvõtlikult või lühendatult seletada, lõpetaksin tund-paar hiljem siiski kogu loo ära rääkimisega - ainult et teeksin seda kaootiliselt, alustades lõpust ja lõpetades alguses. So, later.
Kui poole viie paiku endid viimaks puhkama seame, lisab Mohammed: "Arva, kes mind paremini tunneb? Kas sõbrad-tuttavad tänaõhtusest piiburingist, kellest nii mõndagi tunnen juba lapsepõlvest saati või sina, kellega oleme tuttavad vaevalt kaks päeva...?"
Ja see on lausa traagiline, et sellised paradoksid üldse võimalikuks saavad osutuda - ehe näide sellest, kuidas me aasta(kümne)id tunneme inimesi, neid kunagi ja kordagi tegelikult tundmata. Ja siis kohtuvad kaks inimest planeedi eri nurkadest, suudavad üle olla ja mõelda ja suhelda oma absoluutselt erinevast kultuuri- ja religioonitaustast ning sotsiaalsest foonist ja saavutada harmoonia keeles, mis pole kummagi emakeelekski. Ilus. Lihtne ja ilus.
Ahjaa, öise linnaluusi lõpus suutsid Mohammed ja Naser meelitada mind siiski veel päevaks Tartous´i jääma. "Sa pole Süürias käinud, kui pole Amriti näinud," kirjeldasid mehed linnalähedasi väljakaevamisi. Tol hetkel oli kõik jälle tore ja huvitav ning nõustusin pikemalt mõtlemata. Kui hommik aga järjekordselt lõunasse, ja lõuna pärastlõunasse venis, olin juba otsust kahetsemas. Samuti otsustasin öise vestluse järel lõpetada halva mängu juures hea näo tegemise ning kõnelesin aheltossutajast Mohammedile ilustamata oma suhtumisest sigaretisuitsu. Mohammed pildus seepeale nii lapsikuid väiteid, kui üritas ka kogu lugu naljaks keerata. Loomulikult oli tegu tema koduga ja mul polnud vähimatki õigust teha ettekirjutusi selle kohta, mida-kuidas-ja-kui-palju ta oma kodus teha võib - olgugi, et kolmapäeval esmakordselt tema juurde saabudes tervitas mees mind sõnadega "Palun tunne ennast täpselt nagu kodus - minu kodu on sinu kodu."
Mul oli aga täielik õigus lahkuda mistahes hetkel ma seda vajalikuks pidanuksin. Ja ma olingi äärepealt minemas - ei, mitte solvunult uksi prõmmides hetkeemotsiooni ajendil välja jooksmas, vaid kaalutletud objektiivse otsuse järel kotti pakkimas. Mitte "karistuseks" või konflikti kulminatsiooniks, vaid vastupidi - konfliktsituatsiooni vältimiseks. Läks aga teisiti. Pea samaaegselt saabusid Mohammedi tüdruksõber ja Naser ning Mohammed kadus neiuga kööki, jättes mind Naseriga naljatlema. Hoolimata Naseri ülimalt piiratud inglise keelest omas ta armastusväärset huumorimeelt ja ei väsinud seda igal võimalikul hetkel lingvistilisest barjäärist hoolimata teiste meetmetega demonstreerimast.
Kell oli juba neljale lähenemas ja mina Amriti-tuuri mõttes maha matnud, kui Naser mobiliseeris oma taksojuhist sõbra, kes meid siiski kiirelt kümmekonna kilomeetri kaugusele kohale toimetas. Mis ma oskan öelda, oli kitsas antiikne staadion ja üksjagu eemal ka kaks kalmutorni, üks kuninga, teine kuninganna tarvis, mõlemad savist ja piknikujääkidest umbes. Päeva päästis Naser, kes tänuväärse teatraalsusega erinevaid konteksti sobivaid rolle kehastas - olles kord gladiaator areenil, kord juubeldav publik, kord skeptiline kuningas... Nakatanud mindki, mängisime varsti mõlemad peaosi improvisatsioonilises antiiknäitemängus. Mis mind tegelikult aga märksa rohkem huvitasid, olid kalmutornide tagant paistvad õhutõrjesuurtükid - laiguliseks võõbatud torudega rannavalvurid puhuks, kui Iisraeli lennukid kunagi kodust kaugele peaksid "eksima".
Kui päikeseloojanguga paralleelselt tagasi Mohammedi juurde jõudsime, ootas meid vaagen puuviljasalatiga - värsked ananassi-, maasika-, apelsini-, banaani- ja-kes-enam-mäletab-mille-veel-tükid läbi immutatud rikkalikust kogusest suhkrust. Kohalik kultuuriomapära - kui õli, siis kamaluga; kui suhkrut, siis sülemiga. Keele viis alla sellegipoolest ja, vaadakem asja positiivsele poolele, teed võisin kehasse ladestunud suhkru arvelt juua terve järgmise nädala vältel magustamata. Õhtu lõpetas jabur ulmefilm, mille stsenaarium oli umbes sama etteaimatav, kui näiteks vihm vihmapilvest; samas jäi teos liiga iseennast tõsiselt võtvaks, et mahtuda lahtrisse camp. Oh well, kus siis veel, kui mitte talveõhtul Süürias.
(Enne hüpet hommikusse mainin teie kujutlusvõime genereeritava pildi autentsuse huvides, et ei lösuta enam poolalasti teise korruse rõduuksel. Viimasest punktist on möödunud enam-vähem 100 tundi, koht ja kontekst hoopis teised. Pühkige sambaist saadetud promenaad, templivaremed ja mäe otsas kükitav loss kujuteldavasse prügikasti, keerake inimhääled ja mootorimüra maha. Rõdu võib jääda, või õigemini katuseterrass, ent enam mitte teisel korrusel, vaid orienteeruvalt kilomeetri jagu kõrgemal. Vasakule-paremale visake kivipurused kaljuseinad, terrassi ette aga kilomeetrite kaupa tühjust kuni horisonti lõikuvate pruunikate mägedeni. Ja paluks mind taas riietada - kloostrites on siiski oma kord...)
Hommik venib järjekordselt, nagu kummiliim, ent täna ma end sellest enam heidutada ei lase - lahkumine on vaid tundide küsimus. Hommikustan viimast korda Naseri suus sulavate minipizzade ja juustupirukatega, jätan nii Mohammedile, kui Naserile pühendustega fotod ning sean koti selga. Mehed jalutavad minuga kilomeetri kauguse bussijaamani, kust kohe midagi soovitud suunas paraku ei välju. Pole probleemi - kiire taksosõit teise bussijaama ning 22 krooni hiljem on mul pilet peos. Tagantjärele näib, justkui oleks terve tee Latakiani mul mälust kustutatud - ju oli siis Latakiasse jõudmise/uue lehe ette keeramisega tõesti nii kiire. Püüdsin bussist vasakut kätt sillerdavat veepeeglit mitte hetkekski silmist kaotada - garantii jätkuvalt õiges suunas liikumisest. No more Tartous.
Keerame bussijaama pisut enne kella kolme ja, oskamata muud teha, sean sammud vaistlikult ranna (loodetavasti) suunas. Mu nina ei vea mind alt, naiivne lootus liivasest rannaribast aga paraku küll. Vahemere asemel avaneb mu ees kraanameri ning läbipääsmatu "China Shipping" kirjadega merekonteinerimüür. Pööran paremale, lootes vähemalt mõne kilomeetri tagant ligipääsetavat rannajuppi leida. Rand jääbki leidmata; küll leian ma esimesest tutikast Cadillacist ja kaubasadama promenaadi ääristavast valgest Vahemere tüüparhitektuurist möödudes, et tegu on Tartousist veelgi läänelikuma paigaga. Hangin potsikutäie humus´i ja fuul´i, suure ümmarguse paberpaksu saia (lavash/chapati/naan/jne. - heal lapsel mitu nime), istun pisikesse parki maha ja asun hilinenud lõunaeine kallale. Loojuv päike värvib kõik kollaseks ning tuure üles kiskuv jahe meretuul sunnib krae üles ja kapuutsi pähe seadma. Tundmatu kätepaar ulatab aia raudvarbade vahelt mulle kaks mahlast apelsini. Aitäh.
Kuna Aihami saabumiseni on veel vähemalt poolteist tundi, peatun tunniks internetikohvikus (13kr), saadan mõned kirjad ja salvestan end huvitavad artiklid USB-pulgale, et hiljem raha raiskamata rahus lugeda. Kella kuue paiku laenab fotopoe lahke töötaja mulle oma mobiiltelefoni, ent araabiakeelne automaatvastaja teatab reipal toonil, "...telefon, millele helistate..." Eeldan, et Aiham on endiselt bussis ja proovin poole tunni pärast tänavataksofonist uuesti - sama lugu. Tunnen tugevat kiusatust esimeses taskukohases hotellis endale tuba võtta, ent parema randme ümber pitsitav kingitus takistab mul enne kolmandat katset käega löömast.
Et linnasüdames hoonete vahel on õhtu veel soe, maandun oma kotiga (eks)presidendi(isa) kuldse kuju jalamil, sean arvutist Moby mängima ja löön viimase Eesti Ekspressi artiklid lahti - Lüganuse kandis on viimase paari kuuga vabasurma läinud vähemalt viis noort... ja teised uudised. Pool kaheksa on lood ja album läbi, haaran koti selga ning leiangi juba veerand tunni pärast 80kroonise hotellitoa. Jäänud on veel viimane telefonikõne, nagu eelmise lõigu lõpus käeketile lubatud sai. Administraator ulatab mulle varmalt oma telefoni, trükin tuttava numbri juba kolmandat korda sisse ja... "telefon, millele helistate..." Mees haarab mu käest telefoni ja sedeli numbriga ning proovib sedakorda ise, küll ühe olulise vahega - numbrikombinatsiooni lõpu poole vajutab mees "7"le, olgugi et paberil seisab selgesti "4". Juhin administraatori tähelepanu tehtud veale, ent mees raputab ägedalt pead, "Ei-ei, seitse mis seitse."
Ongi seitse... sellepärast siis! Edasi käib kõik juba välgukiirusel - mees kõneleb Aihamiga vaevalt pool minutit, tirib mind siis kättpidi tänavale ja lükkab esimesse mööduvasse taksosse, saateks araabiakeelsed instruktsioonid kimbatuses juhile. Taksomeeter imekombel töötab ja vähemalt veerandtunnise sõidu maksumuseks kujuneb 30 liiri (8kr). Üldiselt mainitud instrumendid puuduvad või neid lihtsalt ei kasutata ja enamikes linnades ongi taksosõidu maksumuseks 8-10krooni, olenemata kilometraažist või reisijate arvust (nagu pahatihti Iraanis). Kui taksojuht otsitud tänava viimaks leiab ja mind suvalise restorani ette maha paneb, otsin õhtupimedusest tuttavat nägu. Tuttavat nägu pole, küll astub restoranist välja sorava inglise keelega ettekandja, valib pikemalt mõtlemata Aihami numbri ja lahendab tobeda olukorra.
Vaevalt minutit-kaks hiljem lähenebki mulle nurga tagant tuttav peanupp, juuksed geeliga pisut manga´likeks teravateks salkudeks seatud. Hingan sügavalt sisse ja valmistun tundidepikkuseks vigaseks ja vägistatud vestluseks... aga ennäe imet - poiss on justkui üleöö keele suhu saanud. Peagi selgub ka väärarusaama põhjus - Mohammedi ladus lobin pannud Aihami Tartousis piinlikkust tundma ja nii ei saanudki ta Naseri restoranis peaaegu sõnagi suust... vähemalt inglise keeles. Sama jama olevat jaapanlastega - kuigi tegelikult on nad kõik põhi- ja keskkooli raames inglise keelt vähemalt 5-6a. õppinud ja suudaksid piisava püüdmise korral arusaadavalt suhelda, on tegu selliste perfektsionistidega, et pigem pigistatakse huuled tihedasti kokku ja ei öelda vea tegemise hirmus sõnagi. Aihamil pole kindlasti vaja piinlikkust tunda, seda enam, et iga tunniga tuleb jutt üha ladusamalt.
Aiham pärib, kuidas ma end tunnen ja et kui ma liiga väsinud pole, võiksime mu seljakoti tema juurde visata ja tunniks-kaheks läheduses elavate sõprade juurde vesipiipu popsima minna. Kõik kõlab kuidagi väga tuttavlikult, vaata et deja vu lausa. Aga miks mitte, tean veendunult, et hiljemalt homme lõuna paiku tänan Aihamit osutatud külalislahkuse eest ja lahkun tagasi vaatamata. Kui Aiham mind heaga ära ei taha lasta, väidan, et Tartousi venima jäämise tõttu pean paraku kohe edasi liikuma - tegelikult jää(ksi)n aga Latakiasse veel päevaks-kaheks, baseeruksin odavas hotellis ja saaksin ometi käesoleva reisi(loo) esimese peatükiga maha, enne kui tegelikult edasi liigun.
Kui Aihami sõber Mustafa korteriukse avab ja toas lösutav seltskond esimest korda nähtavale ilmub, tean hetkega, mis mind ees ootab. Ma ei eksi, nokamütsides-dressides noored tervitavad mind üksteist üle karjudes ja esinedes. Laua ümber on punt täpselt selliseid düüde, kes Lääne kontekstis teleri taga jalgpalli vahtides tühje õllepurke vastu otsmikku laiaks lööksid ja kus ühe düüdi röhatus/peeretus ahelreaktsioonina tervet seltskonda vappuma panevad naerumöirged vallandaks. Poiste nimed, nagu nende sõnadki, läksid mul ühest kõrvast sisse ja enamjaolt teisest otse välja. Üks näitas näpuga teise pihta ja kihistas "pede", teine tulistas tagasi valangu motherfucker´eid. Kolmas tahtis, et ma laulaks ja neljas, et ma tantsiks. Kui tüütu, lõbusta nagu lasteaeda... või õigemini, üleannetut šimpansikarja.
Aiham röhatab küll mõned korrad seltskondlikult, end jääb šimpansidega võrreldes siiski võrdlemisi vaoshoituks. "Tunne ennast vabalt, ütle kohe, kui sa minna tahad, eks...?" lisab ta mulle varsti. Nargila-matte-nargila-matte ja lausa uskumatu, ent vaevalt tund peale saabumist ongi just Aiham see, kes esimesena toolilt tõuseb. Vaevalt trepikojast tänavale jõudnud, kostab ta ilma igasuguse sissejuhatuseta: "Nad ei meeldi mulle tegelikult, need ei ole mu päris-sõbrad." Ja ühest lausest piisabki, et kõik mu eelnevad kahtlused Aihamiga kohtumise osas viimaks lõplikult lahtuvad ja ma tean täpselt, et ees ootab tore õhtu.
Kauge külalise tähistamiseks napsab Aiham majaesisest poest pudeli veini ja kui mõne minuti pärast kolmanda korruse korteriuksest üheskoos sisse vajume, on Aihami 20ndate esimeses pooles toanaabridki koju jõudnud. Varem elati kolmetoalises korteris lausa viiekesi, hetkel on Aiham aga üksi ühes ning Mohammed ja Ibrahim teises toas. Aihami toas tühjaks jäänud voodi ongi täna öösel minu päralt. Surun poistega möödaminnes käsi ja taandun kohe jälle tagaplaanile, kui Ibrahim Aihamiga köögipõrandale voolanud õlilaigu pärast sõneleb. Argidraama mu ees lisab detsibelle, tunnen kerget kohmetust ja juurdlen, kas Aiham mu küllasaabumise oma toakaaslastega üleüldse läbi arutas. Kui peaksin kõiki kolme lakooniliselt ja vaid esmapilgul avaneva välismulje põhjal kirjeldama, siis Ibrahim paistaks kõige rafineerituma ja autoritatiivsemana; Aiham cool´i, ent kerglase hiphopparina; Mohammed mõmmiliku nohikuna, kes aga sisimas tahaks üle kõige oma toanaabritega sarnaneda.
Argidraama laheneb õnneks kiirelt ja varsti istume poolringis elutoa diivanil/tugitoolides kahe nargila ja nelja matte klaasi taga. Laual on taldrikud apelsini- ja õunaviilude, krõpsude ning pähklite-seemnetega, kõige keskel veel avamata veinipudel. Araabiakeelne MTV mängib telerist taustaks parasjagu edetabeleid vallutavaid Lääne hitte. Riiklikke telekanaleid on Süürias kolm, president Assadi režiim ja tema seljatagune Baath´i partei kontrollivad suuremat osa riigi meediast - igasugune kriitika presidendi suunas on rangelt keelatud ja ka negatiivsed nooled valitsuse pihta kuuluvad karmi tsenseerimise alla. Reaalsuses pole lood siiski nii hullud ja suur osa süürlastest omab satelliitantennide vahendusel ligipääsu loendamatule hulgale väliskanalitele. Riiklikest telekanalitest neile vist suurt konkurenti pole, sest isegi (või äkki just eelkõige) kaugetes maanurgastes keset elutut kõrbe paistavad tolmuste tarede katustelt ümarad satelliidipannid.
Ibrahim ja Aiham pärivad üksteise võidu mu elu ja reiside kohta ning tõlgivad jõudumööda edasi Mohammedile, kes ei mõista ega kõnele inglise keelt praktiliselt sõnagi. Jutustan järjekordselt tehtud valikutest, langetatud otsustest, seatud sihtidest ja järgitud põhimõtetest. Vahel tüütab see lakkamatu kordamine nii ära, eriti kui vestluspartner heatahtlikul, ent mõistmatul ilmel pead vangutab, "...jah, aga kaua sa ikka..." või "...ei noh, aga kas poleks aeg..." Kui ma näen oma kaaslaste silmis aga sära, kannustab see mind ennastki edasi - struktureerib sõnad, teritab tähelepanekud, rajab rõhud ja pikib jutu just õigetes kohtades mõjuvate pausidega. Parimatel päevadel võib tekkida lausa kummaline distantseerituse tunne iseendast - avastan ühel hetkel, et mu suu jätkab justkui iseenesest koordineeritud kõnelust ja mõistus on üllatunult ennast kuulama jäänud.
On uskumatult hea tunne, et peale kõiki neid kümneid tuhandeid kilomeetreid ja sadu tiivustavaid vestlusi uskumatute inimestega olen jõudnud niikaugele, et suudan vaikselt otsast ise inspireerida ja sütitada. Ja igal õnnestunud korral valan õli juurde enesegi leeki, mis vahel argikülmades kahtlusetuultes värelema võib lüüa. Paar päeva hiljem meenub mulle, kuidas Ibrahim käesoleval õhtul mõtlikult pead vangutades "Su suust pudeneb kui kulda" poetas. Tunnen korraga tugevat kahtlust - kes ma selline üldse olen ja mis õigusega ma mööda maailma inimestele sääraseid unistustekärbseid pähe ajan... Ent kui nad ka kukuvad, pettuvad, loobuvad, siis on nad vähemalt püüdnud ja võivad tagantjärgi käega tõrjudes ohata "...see polnud ikka minu jaoks...", selle asemel, et elu videvikutunnil ängistuses ärgata "...aga mis oleks siiski saanud, kui ma..."
Näitan noormeestele fotosid nii soojadest hommikumaadest, kui lumme uppunud kodusest Eestist. Jutustan ühtlasi oma reisikirjadest, mis aastapäevad tagasi saatuse tahtel katkesid, ent mida ma nüüd jätkata loodan. Ja väikese kõhkluse järel... ei, enam ei kõhkle, pärin poistelt, kas tuleks kõne alla, kui jääksin paariks päevaks nendega ja püüaksin oma kirjatükiga algust teha. Ibrahim, kes tunde tagasi ootamatu külalise üle sugugi kõige vaimustunum ei paistnud olevat, kostab "Jää, kauaks iganes tahad" ning tema sõnad ja silmad peegeldavad sajaprotsendilist siirust.
Tõusen kahe paiku, et magama keerata, ent Aiham meenutab mulle, et vein on ju endiselt avamata. On jah. Pudel avaneb ja kestab jutu ning vesipiibu saatel kella neljani. Kõik näib jätkuvat täpselt samas taktis, nagu seljatagustelgi õhtutel, ja kas ma just selle eest vaid samal hommikul siis tuhatnelja ei põgenenud?! Tartous´ist lahkudes lubasin ju endale, et olen edaspidi küllakutsetega, täpsemini nende vastuvõtmisega äärmiselt ettevaatlik. Ja veel Aihamiga kohtudes olin ju täiesti veendunud, et lahkun järgmisel päeval, saagu mis saab, tulgu mis tuleb. Järjekordselt õppisin minagi käesolevast õhtust või pigem kordasin ammu teada-tuntut taaskord üle - et oman pahatihti kalduvust (eba)meeldivate kogemuste järel kalduda absoluutidesse ning langetada juba eos ja ette mustvalgeid otsuseid nende esimeste üksikute killukeste põhjal. Või noh, kas ei kannata sama patu all enamus meist...?
