Mõrv leidis aset mõned aastad tagasi toimunud parvematkal Võrtsust-Tartusse.
Kiivalt avalikkuse eest varjata püütud julm veretöö on imbunud päevavalgele.

Ned plekkgaraazhid peitsid endas kunagi nõukogude autotööstuse toodangut. Nüüd leidub seal ka muid frukte, mis kevade saabudes välja tuulduma lükatakse.

Trammipargi kõrval aknal lebab vana taara,
tehas sulges uksed, töömees pages - pudeleid ei võtnud kaasa.

Näe ei suutnud vastu panna, tellisin oma maja pihta kosmosest sateliitvõtte. Krt tõõmehed on jätnud katuseakna juurde plekki panemata.

Homme siis kopteriga pooleks päevaks pealinna lähiümbrusesse.
Tross julgestuseks ümber kere ja nii see töö meil käib. Vägev.

Kaader magab lennujaamas. Esimesel õhtul vajusin voodisse ja kohe tuli mati kah. Teisel õhtul vajusin veel raskemini, aga ajasin end siiski püsti ja läksin kusagile mustade kõrtsi sõõma. Proovisin üht kohalikku õlut, aga ei olnud hea.

Vedelen praegu eurokomisjoni hoone all pressikeskuses. Suures toas, mille külge ühendasin oma läpaka. Traadita internet.
Kuna sensor nõudis puhastamist, ostsin apteegist klistiiripumba. Nüüd ma siis siin puhastan oma sensorit. Nägin tänaval ühte tuttavat, sebra peal teed ületades kohtusime.
Praegu on mõnus puhkepaus, eile oli päris kurnav päev. Kell 17.00 Siim Kallas.
Päevakene kesk Brüsselit veedetud.
Kevad. Täitsa kevad. Tulbid, puud õitsevad, rohi on olemas. Ainult külm ja padukat lasi täna ikka korralikult. Kui te nüüd küsite kohalike naiste ilu kohta, siis pean vastama, et ei tea. Olen peamiselt tiirlenud nn parlamandi linnaosas ning siin ei saa ju aru, kes on kohalik kes mitte. Tundub et kõik kes linnas vastu tulevad arvan olevat kodumaalt väljasaadetud külvivolinikud.
Oi jummal jummal pomisesin omaette, kui astusin välja ühest jubedast hoonest. Istus seal keldrikorrusel 1 maarjamaa väike valge naine. Esindab teine siin kodumaa talumehi.
Kohalik õlu on proovitud. Maiustasin kah.
Metrood, trammid, koerasitt ja prügi. Neegrid, neegrid ja eurooplased.
Pilti tegin kah natukene. Ülesse ei saa vist praegu panna, kuna photoshop lakkas töötamast. Võtsin toimetusest heas usus kaasa vahemälu kuhu saaks kaarte tühjendada, aga kurat selgus et see kurat kah ei tööta! Ei teagi mida nüüd teha. Kaardid saavad ju täis. Tundub et Erik peab mõtlema selle üle – ostaks säänse nagu Raulil?
Homme tiirutan siis päevakese ümber ühe naese. Ei kujuta praegu ette mis sest välja tuleb.
Aa lahe oli see, kui lennuk juba maandunud oli ja aeglaselt värava suunas kulges, siis aknast nägin, kuidas nii 10m kaugusel rohelisel murul 3 jänest askeldasid. Tundus nagu maandusin teletupsude krundil.
Juhul kui parasjagu pildistamisi pole, siis kaldun üsna tihti kusagile lannuvälja taha või hipodroomile "niisama pildistama". Hipodroomil on vahva. Teretad juba kaugelt vanu tuttavaid tallimehi, kes mind nähes kohe aasima hakkavad teemal - kaamera ja vana orwo filmi säriulatus.

..nii sõit pissiva kaagi linna algab esmaspäeval ebamaiselt vara. 06.20. Isver-susver. Mõtlen juba praegu erinevaid lahendusi läbi, kuidas atraktiivset materjali koju tuua, teadmata, mis mind seal täpsemalt ees ootab. :)
Hiirekelder keskel. Kiire pilguheit vanaema magamistoa alla.

Minu isa on lennukipiloot. Alati enne õhkutõusmist teeb ta tiiru ümber lennumasina, kiikab rattakoobastesse, väisab bensiinipumba läbi, pilkab stjuardessi sääri, katsub tagatiiva trossi.

Mulgi lähedal maal on maja kõrval mitu haigru pesa, Ingrid proovis neid tabada. Olid paaritusmängud.

foto: Ingrid Pikker
Mees, keda hüüti Hulluks Petsiks, talletas kord oma jäärapäisuse raamidesse.
Leid metsamajast.

Lasnamäel juba omajagu elatud, peaks tõsisema tuuri seal tegema enne kui agulisse üle kolib, muidu ei teagi mis põnevat seal ümbruses toimub. Ned tipsid tabasin hommikul tööle minnes. Siuke ladna lasna olustik.

Elas kord üks trakorist, kes päevast-päeva ettejuhtuvaid maid kündis, kuni ühel hommikul märkas mees lennumasinat oma pea kohal taevapõllul. Väike valge mees ronis kiiresti oma riistast välja, lükkas soni silmilt kuklasse ning jõllitas seda imelooma sinisel-sinisel taevalaotuses. Nüüd mõned aastat hiljem künnab see vaene põhjamaa mees juba lõppematuid hektareid seal samas, kõrgel-kõrgel. Kõrgemal kui telemast.

Selle lasketorni sead ja muud kährikud saavad iga päev 20 kilo kraami oma kihvadele nosida. Iga päev puretakse ära viimne kui mugul. Kui puhub põhjatuul, siis võid üritada neid luurata.

Ta elab üksinda metsa serval, ta on lesk. Tema aias kepsutavad kitsed ja lambad, aga ainult siis, kui soojaks läheb. Hullu Petsi osmik asub metsloomaradade ristteel. Ta andis meile võtme, millega me pääsesime sisse ühte majja, mis asub veel sügavamal looduse keskel. See maja on nüüdseks müüdud.

Jube hea on olla fototoimetaja just sel päeval, kui sinu võimuses on õelda ühele meie fotograafidest, et kohe on minek Rooma - Vatikani. Paavsti surma pildistama. Samas on jube sitt olla just sellisel päeval ise toimetaja, kuna oleks tahtnud ise minna. :)
See on hoopis midagi muud kui igapäevaselt "lipse" pildistada. Seda enam, et sa ei pea minema Rooma neid samu nn "lipse" pildistama.
Aga väliskomandeeringud on igaljuhul kosutavad. Olgu nad siis Kallastes või Roomas.