Marrakech - London
Marrakechi tagasijõudmisega kaanes omamoodi kodune ja hubane been-here-done-that & I-know-my-way-around tunne, mida mitte ei täheldanud loetud päevad hiljem Londoni naastes.
Viimased Marrakechis veedetud päevad osutusid võrdlemisi sündmustevaeseks - kuigi esialgselt plaanisime väljapõikeid Marrakechist nii mõnda lähedalasuvasse mägikülakesse, kui ka Maroko suurima kose Cascades d'Ouzoud' juurde, ei teostunud ükski neist plaanidest. Väljasõidud oleks eeldanud hommikul 8 - 9 paiku väljumist, ent Siim ei ole ju suuteline enne lõunatundi end liikuma saama ja ausalt öeldes oli mul enam kui kõrini tema hommikustest ülespeksmistest, millega alati kaasnes lõputu turtsumine, pahurus ja tänamatus. Võimalik, et tegu on mu enda põhikoolipõlvest saati kumuleerunud karmavõlaga, mille tasumistähtaeg viimaks kätte on jõudnud :)
Vististi esmakordselt viimaste aastate vältel sooritatud reiside jooksul lubasin ka endale puhkust selle sõna standardses mõttes - ehk siis nelja päeva jooksul ei võtnud kaamerat pea kättegi.
Õnneks peatus meiega samas hotellis noor Christiania juurtega budist, kellega suhtlemine pakkus teretulnud vaheldust taaskogunenud väsimusele üksteisest. Sestap usun, et hoolimata täielikule tegevusvaegusele jäime nii mina, kui ka Siim viimase nelja Marrakechis logeletud päevaga üsnagi rahule.
Ühel laisal päikeselisel pärastlõunal otsustasime kolmekesi Marrakechi Medina keskväljakule Djemaa el-Fna'le rahus footbagi mängima minna. Guess again. Jõudnud vaevalt footbagi välja võtta, genereerus hetkega meie ümber suletud ring, mis mõne hetkega kahe-, kolme- ja neljakordseks muutus. Vaevalt viie minutiga olime suutnud ülejäänud tänavaartistide publikuenamuse endi ümber meelitada ja seeläbi käputäie esinejaid üles ärritada. Mitte et me vähimalgi määral sajapealisest vaatajaskonnast huvitatud olnuksime, eriti veel silmas pidades et iga lisandunud vaatajaga tõmbus ring veelgi koomale ja iga teine meie jalalöökidest pani mõne jalgpallihaige kohaliku vuntsi tuulekeerises tõmblema. Mingil hetkel rabasin ühe ringi siseküljel seisnud noormehe nokkmütsi ja teatasin rahvahulgale uljas eesti keeles, et tasuta meelelahutusel on lõpp ning aeg taskuid tühjendada, lootes et kui üldse miski, siis ehk see aitab pealevajuvat rahvamassi kahandada. Vale puha - peale esimesi meie suunas lennanud münte mõistsime, et siin ei tule rahulikust mängust midagi välja. Taandusime platsi kaugemal serval asunud politseijaoskonna lähedusse, kus viimaks mängust ka midagi välja tuli.
Mõnekümne minuti pärast ilmusid meie juurde paar erariietes raadiosaatjaga tegelast, kes endid politseinikena tutvustasid ja meid platsi keskele hakkasid ajama, väites et politseijaoskonna ligiduses on rahateenimine keelatud. Ka vaevaline seletamine, et vastupidiselt kõigile väljakusüdamesse koondunud tänavaesinejatele soovime meie hoopis pisut rahu ja vaikust, ei andnud tulemust. Meeste jäärapäisus omakorda ärritas kergelt meid ja viimaks nõudsime nende töötõendeid näha, sest viimase kahekümne minuti vältel jaoskonna ukse eest meid jälginud mundris kordnik polnud tulnud midagi meie tegevuse sobimatuse kohta mainima.
Töötõendi näha soovimine ärritas omakorda politseinikke, kes selle peale meie passe hakkasid nõudma. Kuna olime kõik dokumendid hotelli jätnud ja olukord hakkas lõhnama jaoskonnas isikutuvastamise järgi, mis raudselt veninuks tundidepikkuseks, lõime käega, soovisime meestele 'aidaa' ja lonkisime minema. Politseiriik, mis seal ikka.
Nii nagu Iraanis esmahetkel maailma kõige ebameeldivamate persoonidena paistnud taksoaakalid viimaks meie eelistatumateks jauramiskaaslasteks kujunesid, oli lugu ka tänavamüügimeestega Marokos. Viimaste päevade jooksul leidsin end korduvalt samme turutänavate poole seadmas, omamata tegelikult vähimatki tahtmist sealt midagi soetada. Müügimeestega kemplemine pakkus lihtsalt teretulnud võimalust erinevate rollide kehastamiseks - (kurt)tumma karakteri esitlemine mõjus näiteks eriti laastavalt nende sõnavahule ülestöötatud müügitööle :)
Samuti pole midagi nauditavamat, kui hetk tagasi sind käist pidi enda poodi lohistanud sellil omakorda käevangust haarata, ta suvaliste riiulite vahele lükata ning ise poodnikku mängima hakata. Ühesõnaga - nende koduväljakueelis ootamatult meeste endi vastu pöörata.
Kujutan ette, et kuskil Euroopas midagi sarnast üritades langeksin peagi pahurate ja endassetõmbunud kaupmeeste sõimu ning ärrituse ohvriks ja lõpetaksin õhtu ehk politseijaoskonnas, kuid Euroopat selja taha jättes muutub õnneks märkimisväärselt ka inimeste mentaliteet.
Hoolimata tihti sajaprotsendilisest keelebarjäärist ja vahel kuni poole sajandi pikkusest vanusevahest näisid eranditult kõik minu käitumisest lõbu tundvat, huumorit mõistvat ja enamasti sellega kaasagi minevat. Nii peabki.
Päevad hiljem Inglismaale tagasi jõudes õnnestus meil mõningase ponnistuse järel isegi lennujaama lähedusest Londonisse hääletada, hoides seega automaatselt kokku kuni viis hotelliööd Marokos. Welcome to London :)
Äärelinnas ööbimiskoha poole suunduvat bussi oodates aretasid meiega vestlust paar tõmmut alkoholivines meesterahvast, kes, kokkusattumus missugune, marokolasteks osutusid. Nimetanud mõningaid meie külastatud kohti, katkestati mind järsku Chefchaoueni nime kuuldes: "Chefchaouen. Yes, good hashish. You want some, yes? I have good hashish."
Sigh.
Eelmises sissekandes jäi muide mainimata, et reisi lõpupoole arendasin Maroko loendamatutest tänavadiileritest kiireks ja efektiivseks lahtisaamiseks lõbusa ja lihtsa meetodi. Nimelt iga järjekordse külje alla ujunud ärimehe poolsosinal esitatud müügipakkumisele "Chocolate?", "Hashish, yes", "Good smoke?", vastasin ma laia naeratuse saatel üle poole tänava hüütud "No, merci, no hashish!" repliigiga.
Antud meetod garanteerib diilerite pea hetkelise rahvahulka kadumise ja sama tegelane teid vaevalt enam taas tülitab :)
Vähe sellest, isegi narkodiilerid oskavad Marokos huumorit hinnata - iga minu käitumise peale vihastunud selli kohta võis loendada vähemalt viis irvitavat müüjat.
Maroko otsad on seega ametlikult kokku tõmmatud, ent vastavalt viitsimisele lisan veel paaril korral seni esitlemata jäänud fotosid. Kusjuures, erinevalt näiteks suurest osast suvel läbi Euroopa, Türgi ja Iraani tehtud fotodest enamik Maroko pilte mustvalgelt ei töötagi - erinevates kindlates värvigammades võõbatud Medinad lausa karjuvad värvifotode järgi. Surun sellegipoolest mõned neist karjetest maha ja astun siinkohal välja konventsionaalse värvi-Maroko vastu.
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
Comments
krissu, ma sain ühe ajakirja nõusse su lugude suhtes aga saada mulle mail, et ma teaksin kuhu sulle info saata, sest millegipärast mail.ee aadressile kiri kohale ei läinud.
Posted by: hellu | 01.24.07 11:50
.newsflash.
ehk sellepärast, armas heldin, et seda aadressit pole enam viimased 4-5 aastat olemaski olnud...?
Posted by: kj | 01.25.07 23:06