kj kaadrikarp vol 6: Middle East in the Magnifying Glass

Tundub nagu peale annetustest kogutud rahaga püstitatud erksavärviliste mänguväljakute ongi kogu linna ainsaks värvilaiguks minu oranž jope ja sügavroheline kapuuts. Vaevalt, et saaksin suurema tähelepanu osaliseks ka siis, kui kannaksin traditsioonilist karnevalikostüümi. Pead pöörduvad igal tänavanurgal, kuhu ilmun, ent endiselt ei vähimatki viltust pilku või halvakspanu.
Miskipärast meenub katkend tunnustatud Inglise (sõja)fotograafi Simon Norfolkiga läbi viidud intervjuust,

"I can’t believe that photographers go into war zones dressed like soldiers! Soldiers are the people they shoot at. If I could wear a clown suit I would do it – if I could wear the big shoes and everything. I would wear the whole fucking thing."

...

Sõja hinda meenutavad Stepanakertis vaid raskepärased skulptuurid, mis graniidiblokkidest justkui kannatanud rahva pisaratega välja oleks uuristatud; ja kohati kõige ootamatumates kohtades korterelamute seinu läbistavad kuulipilduja augud, millistest suuremates on tänaseks endale õdusa pesapaiga leidnud loendamatud linnukesed.
Surmast tärkab elu.

...

...

...

Tagasiteel ööbimispaika jalutan mööda sõjaväeosast, tuterdan üle tee, pildistan paar kaadrit eemal kõrguvatest tornelamutest ja pööran otsa taas ringi. Kuulen paari hõiget ja hetk hiljem lippab kasarmu väravatest minu poole mundris ajateenija.
"Kurat.. hakkab pihta.. mis siis nüüd?!" käib mu peast läbi, kuni poisiohtu sõdur minuni jõuab. Sõnagi vene keelt oskamata seletab noormees midagi erutatud häälel ja ma tõesti ei mõista karvavõrdki, kas ma pildistasin äkki midagi keelatut, kas ta loodab mu aparaadist filmi konfiskeerida või... ...ehk tahab ta lihtsalt, et ma teda pildistaks... :)

Nekrut tirib mind käisest eemale kuskile kioski taha. Kaalun endiselt, kas mulle surutakse kohe nuga kõrile või on tegu pelga portreepalvega. Kioskist välja kiiganud vene keelt kõnelev meesterahvas kinnitab, et tegu on siiski palja pildisooviga. Noormees kiikab aeg-ajalt pisut närviliselt tagasi kasarmu poole ja silub aknapeegeldusest oma vildakavõitu tukka.
Teeme siis vastastikuse kompromissina kaks kaadrit, ühe vastavalt minu soovile tornmajade taustal ning teise ortodokssema pea-kaldus-käsi-postamendil.

...

...

...

...

Tagasi ööbimispaiga poole suundudes jalutab Siim mulle juba tänaval vastu ning kinnitame eileõhtuse plaani proovida mingil moel Aghdami siiski jõuda. Vähemalt ei ähvardatud meid Välisministeeriumis Aghdami väisamise puhul arreteerimise või maalt väljasaatmisega nagu ühte varasemat Mägi-Karabahhiast reisiloo kirjutanut. Üldise meelerahu huvides otsustan selle ootamatult meenunud infokillukese üleüldse ära unustada.

Teemegi vastava ettepaneku meie perenaise mehele, mille peale viimane pisut närviliseks muutub. Abikaasad arutavad veidi omavahel ja mees tuleb välja omapoolse ettepanekuga meid Aghdamist mõne kilomeetri kauguselt mööduvat teed kaudu Merakerdi nimelisse linnakesse ja sealt omakorda tagasi tuua. Aghdami keeldub ta kategooriliselt oma nina pistmast, kummituslinn olevat endiselt KGBžnike ja sõjaväelise elemendi valvsa silma all.
Lööme käed 240krooni peale, ent veerand tundi hiljem peale lõunaeinet on taksojuht juba meelt muutnud ja keeldub otsustavalt ka Merakerti sõitmast.

Siiski lubab mees linnas teiste taksojuhtidega suhelda ja jätab meid seniks ööbimispaika ootama, et me linnasüdames oma illegaalsete läbirääkimistega tähelepanu ei tõmbaks. Siim on pisut paranoiline ja mainib mokaotsast, et miski mehe käitumise juures on kuidagi kahtlane.
Üritan endaski pinnale tõusvaid paranoia algeid vaigistada, ent revideerin sellegipoolest taskus olevaid asju, jättes rahakotti vaid pisut eurokupüüre võimaliku altkäemaksu tarbeks ning vahetades kaameras oleva mälukaardi tühja vastu.

Mõni aeg hiljem kuuleme lähenevat mootorimürinat ja värava ette veereb valge takso-Volga. Perenaine on samal ajal mobiilselt oma abikaasaga ühenduses ning kinnitab meile, et kõik on kokku räägitud. Kordame autosse istudes kokkulepitud marsruudi ja rahasumma siiski paar korda üle ja juht asub hääletult teele.
Ka praegune sohver näib kergelt närvilisena, Aghdami nime mainimisel näib siinkandis olevat maagiline komme panna inimesi vilksamisi omavahel pilke vahetama.

Veereme vaikselt Stepanakerti linna piirest välja ja meie püüdlused juhiga vigast vestlust arendada näivad algul kulgevat võrdlemisi visalt. Teest paremal all orus on vana vaksali lagunev hoone, mille ees seisab roostetav bussivrakk.
Peagi möödume vasakule poole väikese künkanõlva poole püstitatud mälestusmärk-tangist, toru endiselt õieli Aserbaidžaani suunas.
Mööda vilksatab lennujaamasilt - pärime, kas koht veel funktsioneerib ja saame napi vastuse, et peale sõja ajal alla tulistatud reisilennukit enam mitte.

Takso tuiskab läbi porilompidest läbinäritud tee, saates kummaski suunas teele kõrgeid sopalaineid. Väljume kurvist ja juht osutab paremale poole horisondi poole - Aghdam. Varemed ulatuvad üle terve horisondi ja kui ei teaks ega oskaks vaadata, võiks silmanurgast põgusaid pilke heites arvata, et tegu on endiselt toimiva linnaga. Ka esiplaanile tekkivad lagunenud müürijupid ja tõenäoliselt miini otsas ümberpaiskunud soomukiraam ei lase siiski juhtunus kahelda. Kerin akna alla ja püüan aukudest läbi lendava auto aknast paar kaadritki saada. Seisma jääda ja teest kaugemale jalutada oleks lauslollus - Aghdami ümbrus on endiselt tihedalt mineeritud, millest annavad märku ka vastavad möödavilksatavad hoiatusmärgid.

...

Kuigi oleme Stepanakertist vaid 25km kaugusel, pole lumest kerge languse tõttu enam jälgegi. Tundub nagu oleks lumigi spetsiaalselt tagasi tõmbunud, et möödunud sõjaõudusi mitte oma tuimestava valge vaabaga katta.
Võtame kursi vasakule Merakerti poole ja Aghdami varemed kaugenevad selja taga. Selleks ajaks oleme taksojuhiga juba jutu peale saanud ja sohvri usalduse võitmise järel mainib ta ühel hetkel meie jätkuvate pärimiste peale, et ta siiski teab üht kõrvalist teed Aghdami vahele. Sellega jutt selleks hetkeks ka lõppeb ja mõnda aega kihutame edasi vaikuses.

...

Siin-seal ääristavad varemeid ja kokkukägardunud autovrakke aserite surnuaiad, mis oma sadade peente taeva poole sirutuvate kalmukividega meenutavad maasse torgatud 9mm püstolikuule.
Taksojuht pärib, mida me Merakertist tahame. Me ei tea isegi täpselt ja ma küsin hoopis vastuseks, kas võib mingeid probleeme tekkida, kui ma linna peal pisut pildistan. Sohver kostab, et Merakerti loa olemasolul ei tohiks midagi juhtuda ja pärib selle järele.
Teame isegi väga hästi, et vastav luba meil puudub ja taskutes ning paberites ringi sorides juhime jutu sujuvalt kõrvale.

Merakert pole tõepoolest midagi muud, kui enamjaolt väikeste eramajadega unine alevik ja nii keerame pisut maad peale linna jõudmist otsa ümber ning kihutame juba tuldud teed tagasi Stepanakerti suunas. Tee ääres pole muud, kui varemed varemete otsa, sekka roostes metallikänkrad, mis kohati autosid enam isegi ei meenuta. Aeg-ajalt nosib siiski mõni lehm või lammas küüruvajunud müürijupi juures rohtu ja juht kinnitab, et vahel lendab mõni neist ka järjekordse miini otsas vastu taevast.
Eriti kummastavalt mõjub selle hävingu keskel luitunud mälestusmärk kangelaslikele sõduritele.

...

Aghdami jäänused kerkivad aegamisi taas silmapiirile ning Siimuga pilke vahetades tõstatame teema juhi poolt eelnevalt mainitud kõrvalteest. Mees küsib 60krooni juurde. Mis seal ikka, nõustume. Keerame peagi varemtuldud teelt ära vasakule esimeste varemete vahele ning hetk hiljem käsib juht mul kaamera ära panna. Libistan fotoka põrandal vedelevate mahlapakkide taha auto esi-istme alla. KGB ei ole surnud. Siin mitte.

Nii kunagine 50, 000 elanike arvuga Aghdam, kui kogu varemetest ääristatud tee Merakertini asuvad tegelikult Mägi-Karabahhia piirest väljaspool Armeenia ja Aserbaidžaania vägede vahelises nn. buffertsoonis, kuhu turistidel on karm keeld... khm, ah ei midagi olulist...
Kahtlustatakse, et varem või hiljem nõuab Aserbaidžaan kaotatud alad ühel või teisel (loe: verisemal) viisil tagasi, sestap pole Armeenia Stepanakerti suurtükitules maatasa tehtud Aghdami nagu ka ülejäänud ümbritsevate alade taasasustamiseks väiksematki pingutust teinud.

Kummituslinn on tegelikult isegi hästi öeldud, sest Aghdamist enesest läbi lõigates võisime veenduda, et säilinud polnud midagi. Vaid rohtukasvanud varemed varemete otsa. Kohati vilksatas siit-sealt müürijuppide vahelt veidi aserite islamiornamentikat. Ka ainsatest veel kõikuvatest majaskelettidest on ammu rüüstatud kõik, mis vähegi võimalik.
Uksed, aknaraamid, juhtmed, torud - iga kui viimanegi taaskasutatav objekt on siit ammu Shushi ja Stepanakerti poole minema veetud.

Möödume paarist sõjaväesõidukist, ent vahejuhtumiteta. Strateegiliselt mõeldes paigutasime mustajuukselise ja tumesilmse Siimu ette juhi kõrvale, samal ajal, kui mina oma ilmsete põhjamaiste tunnustega varjusin targu luuravate silmapaaride eest ära tagaistmele.
Üllatuslikult paistavad paarist viimasest hoovist sirgu tõmmatud pesunöörid ja auke majavrakkides katavad hoolikalt paigutatud plekkplaadid.

Kui ka juhusliku mööduja silmale näib kõik vähegi rüüstatav ammu kadunud olevat, siis üksikud elukutselised stalkerid suudavad hävingult veel kümnendatki kihti koorides enestele endiseltleivaraha lauale teenida.
Naaseme monotoonselt aknaklaasile piserduvas vihmas Stepanakerti, maksame juhile lubatud 300krooni ja lähme vandeseltslaslikult lahku.

Kui perenaine on meie eduka naasmise peale kergendatult hinge tõmmanud ja Siim õhtupimeduses internetiotsinguile kadunud, tõmban mina end taas tugitoolis kerra ja jätkan raamatu lugemist. Peagi uks avaneb ja sisse juhatatakse meie uus toanaaber. Mees naeratab mind märgates äratundvalt. Ma pole kahjuks suuteline samaga vastama, kuni ta tuletab meelde meie paari päeva tagust põgusat sõnavahetust Echmiatsini bussis.

Nagu veidi hiljem selgub, väisas ka meie uus "vana" tuttav täna Aghdami, täpsemalt oma seal aega teenivaid poegi. Tuleb tunnistada, et meie silmadele jäid põgusa Aghdami läbilennu ajal absoluutselt varjatuks sinna rajatud sõjaväetugipunkti jäljed, kui üksikud mööduvad sõidukid välja arvata.

Enne magamaminekut einestame askeetlikult laua taga ja mees tõstab kuldhammaste särades viinapitsi, soovides vennalikku mõistmist ja arusaamist kõigi maailma rahvaste vahele, olgu nad siis aserid ja armeenlased; venelased või eestlased.
Ühinen pitsitult selle kauni ajatu sooviga ja tõden endamisi mõttes, et kui eestlane joob oma säästud lihtsalt maha, siis armeenlane laseb alustuseks endale kuldhambad suhu panna... ja joob seejärel ülejäänud säästud maha...

Pooleldi unetu ja astmaatilise öö järel ärkan jällegi varakult ja Siimu sängi norskama jättes sean sammud bussijaama poole. Plaanime täna tagasi Gorise poole lahkuda, ent enne seda olen endale plaaniks seadnud ka Shushis ringi vaadata.
Esmakordselt nädala jooksul on näha laigukesi sinist taevast, mis hommiku edenedes end üle terve taevalaotuse laiali rebivad. Kui mulle marsat oodates lopsaka põsk- ja lõuaaluse habemega naine vastu jalutab, tõden veelkord, et Siim jääbki vist igavesti kõikvõimalikke hommikusi imesid maha magama.

6krooni hiljem oleme Shushis ja mul on tegu, et pääseda marsapeatusest kuumaverelise mägilase käest, kes vaheldumisi nii venelaste, türklaste, kui aserite aadressil räusates tahab minuga igavese sõpruse märgiks hommikust viinaklaasi tõsta.
Kinnitanud käepigistusega suvise Eesti - Mägi-Karabahhia vahelise korvpallimatši, pääsen ime läbi siiski minema.
Shushi meenutab mõnes mõttes Aghdamist enamgi kummituslinna - siin on peale kummituste vähemalt ka linn säilinud, olgugi et iga klaasitud akna kohta näib haigutavat kaks korda sama palju mustavaid avasid.

...

Peamiselt aseritest koosneva elanikkonnaga Shushi vabastamine/vallutamine 1992.a. 8. mail oli armeenlaste esimeseks tähtsamaks võiduks Mägi-Karabahhi sõja ajal.
Pärslaste kindlustusmüürist ümbritsetuna näis mäe otsas trooniv Shushi pea vallutamatu ja kahe kuu vältel pommitati sealt Stepanakerti katkematute raketivalangutega. Kui suurem osa Stepanakerti 50, 000 pealisest elanikkonnast sunniti varju otsima maa-alustesse keldritest ja pommivarjenditest, polnud Armeenia armeel muud valikut, kui asuda rünnakule.

...

...

Mõnesaja pealine armeenlaste väeüksus saadetuna tankidest ja lahingkopteritest suutis verise lahingu järel taas vastupidiselt kõikidele ootustele võitmatuna näinud Shushi vallutada, ja seda vaid ühe päevaga!
Ses verises võitluses olla oma moslemitest vendadele toeks olnud ka tšetšeeni-võitlejad eesotsas legendaarse väejuhi Šamil Basajeviga. Räägitakse, et Basajev olnud viimaste Shushist tagasi tõmbunud võitlejate seas ja mees ise tunnistas hiljem, et tema teenistuskäigu jooksul on ta oma meestega vaid kord pidanud kaotusekibedust tunnistama - seda just Shushi all armeenlaste võidukale "Dashnaki" väeüksusele alla vandudes.

...

...

Shushist mööda lumiseid mäenõlvu tagasi Stepanakerti poole jalutades kummitasid mu meeltes üksikud laused oma kodu rõdul koonud vanema naise pikast venekeelsest monoloogist - kahjuks ainsad, mida ma mõistsin:
"Meie laste silmad pole möödunud sõjaõudusi õnneks enam näinud.
Küll ükskord saab kõik korda.
Aga millal..."

Kuna täistuubitud marsa kihutas must süüdimatult mööda, ei jäänud mul muud üle, kui pöial püsti tõsta. Stepanakerti viskas mind ära noor politseinik punase Ladaga, kes osutus koguni nii armastusväärseks, et tegi poole mäe peal ühes kurvis omaalgatusliku peatuse, et ma Stepanakertist kena panoraamkaadri saaksin teha.
Pakkisime seljakotid ja vantsisime Siimuga vaksalisse. Kuna tegu oli pühapäevaga ja esimesed marsad tagasi Gorise poole läinuksid alles järgmisel hommikul, oli meie ainsaks lootuseks taas takso.

Oodanud tunni tulutult veel kahe Gorisesse tahtja väljailmumist, lõime käega ja maksime terve takso ise kinni (4 x 75kr.). Mitte, et meist oleks ootamatult priiskajad saanud, ent meie Iraani-viisade aegumistähtajani oli jäänud vaid paar päeva ja piiri ületamisest oli meile vähe - et säiliks lootus viisasid pikendada, pidanuks me kõige hiljemalt kolmapäeva varahommikuks Armeenia - Iraani piirist pea 1000km kaugusel Teheranis olema.
Väljavaade (heal juhul) paar ööd mõnes Iraani politseijaoskonna kongis istuda ja seejärel miljonitesse riaalidesse ulatuvaid trahve maksta ei tekitanud meis just suurimat vaimustust.

...

Meie sohvriks sai kunagi laitmatu teenistuse eest medaliga autasustatud endine sõdur, soniloduga armeenlane Armen, kes oma universaalkerega sinise Ladaga suutis teha uljamaid trikke, kui vist enamus Maarjamaiseid miljonidžiipides istujaid.
Hoolimata sellest, et sõit tagasi Gorise poole kulges juba kord tuldud teed mööda, oli suurepärase ilma tõttu tegu täiesti teise pildiga. Lausa teise maailmaga. Öö ja päev!

...

Läbi terve Gruusia ja Armeenia süüdimatult maanteel jalutanud lehma- ja lambakarjade asemel loivasid seekord teedel lopsakalt laisad pilverüngad. Ilm oli lausa niivõrd fenomenaalselt suurepärane, et järjekordse kurvi järel lösutas keset maanteed soliidses vanuses koerahärra.
Juba valgeks tõmbunud habemetutt andis märku piisava elukogemuse olemasolust - ju teadis papi piisavalt hästi, et nii kaunil päeval ta lihtsalt EI SAA hukkuda.

...

Mööduvate maastikkude mõõtmatus oli lihtsalt adumatu. Terved külad ja asulad kadusid hetkega lumistesse mäenõlvadesse, kui tühine täpike kärbsemusta köögipõranda nurgaplaadile. Aeg lendab klišeeliselt linnutiivul ja vaid piiripunktipeatus suudab meid hetkeks üleüldise lummuse küüsist välja rebida.
Ent piirivalvuridki pole sinavale taevale ja kuldsele päikeserattale pimedaks jäänud ja koos passidega ulatatakse meile kummalegi lausa kuumalt värske kartulipirukas.
So long, we´ll be back!

...

Gorisesse jõuame veel valges, ent kõik vähegi võimalikud piiri poole suunduvad ühistranspordivahendid on otseloomulikult juba varavalges lahkunud. Taksosõitu piiri äärsesse Meghrisse pakutakse meile lausa utoopilise 25,000drami eest. Peagi langetatakse hind küll 20,000le (600kr.), ent orienteeruvalt 150km otsa eest näib see siin (või kus iganes) piirkonnas endiselt täiesti hullumeelse summana.

Surume Armeni kätt ja jalutame juba tuttava ukse taha, et seal 120kr. eest öö veeta ja kohe hommikul väidetavalt 3000dramise marsruuttaksoga teed jätkata.
Pereisa ei näi meie taasnägemisest just eriti vaimustatud olevat, ent raha avab siiski uksed.
Lisaks on ta vahepeal suutnud unustada iga viimsegi eelnevalt mainitud detaili, nii et enne magama pääsemist peame sõna-sõnalt kõik varem räägitu üle jutustama. Kust-kuhu-kuidas.

Hommikul lahkudes avastan puuduva mp3-mängija. Otsin kõikvõimalikud kohad läbi, ent mida pole, seda pole. Viimati kuulasin muusikat eilse taksosõidu ajal Gorise poole kulgedes, nii et ainsa sõelale jäänud variandina pidi pleier mu püksitaskust autopõrandale libisema. Just selliste seikade vältimiseks olin Eestist lahkumise eel lasknud oma püksitaskutele lukud ette õmmelda. Paraku eeldab lukustatud taskute töökindlus esimese sammuna nende kasutamist, minu pleier juhtus saatuslikul hetkel puhkama aga just lukuta põlvetaskus.

Kõndides tagasi taksopeatuse/bussijaama poole, kalkuleeris mu pea palavikuliselt võimalikke päästeoperatsioone. Juba eelmisel õhtul Gorisesse naasnud Armeni Ladast polnud loomulikult jälgegi, ent plaanitud päästeoperatsiooni esimese sammuna õnnestus mul tuvastada paar Armeni tundvat taksojuhti. Ähmane lootus kaotatud pleierit tagasi saada lõppes täpselt sel hetkel, kui selgus, et paraku ei tea keegi mulle Armeni telefoninumbrit öelda. Abivalmis sohvrid pakkusid küll välja, et kui nad varem või hiljem tellimuse Gorisesse saavad, võivad nad pleieri tagasi tuua ja näiteks bussijaamakioskisse jätta.

See oleks igati ideaalse plaanina näinud, kui meil just iga päev, tund ja minut hetkel arvel poleks olnud. Mis siis ikka, pärisin juhtidelt, et kas nende teada Armenil lapsi on. Keegi ei osanud kindlat vastust anda, mille peale lisasin, et kui veel ei ole, siis hakaku kähku pihta, sest esimese poja/tütre esmakingitus on olemas. Vähemalt läks headesse kätesse.
Kaotatud vidina materiaalne väärtus mind üldse ei heiduta, kui millestki on kahju, siis just kaotatud funktsioonidest ja käputäiest esialgu taastamatutest muusikapaladest. Mis seal ikka, vähemalt turgutas pleier mu vaimu ja hääbuvat indu, kui seda kõige enam vaja oli - ehk siis läbi terve kõledalt jäise ja tuttavlikult igava Euroopa.

Marsa asemel, mis võinuks saabuda millal iganes, võtame vastu samas suunas sõitva eraauto pakkumise meid samuti 2 x 3000drami eest vaid paarkümmend kilomeetrit enne Meghrit maha panna. Lurjus valetab nii, et suu suitseb ja hülgab meid tegelikult juba 70kilomeetrit enne lubatud kohta (mida me autost välja astudes puuduva kaardi tõttu siiski veel ei tea). Hangime kolme tee ääres ootava kohalikuga kamba peale marsateenuseid osutava takso 25km kaugusele K´Ajarqni ja maksame seekord meeldivaks vahelduseks vaid 9kr. näkku.

Ka K´Ajarqnis küsitakse läbi mägede roniva Meghri otsa eest utoopilised 540kr, saadame mehed ajahädast hoolimata pikalt ja jalutame läbi asula tee äärde hääletama. Pikk Kamazide rivi toob meile esmalt naeratuse näole, mis küll peagi vaibub, kui selgub, et kõik ootavad kannatamatult kilomeeter-paar ülesmäge tee sulgenud liiklusõnnetuse likvideerimist.
Kell on kaks peale lõunat ja vaid kolmveerand tundi hiljem sukeldub päike läänepoolsete mägede taha, et juba varasel lõunatunnil linn jäisesse hämarusse sundida.

Õnneks alustavad truckid veel veerandtund hiljem mürinal liikumist ja poetame endid, üks ühe, teine teise peale. Minu sohvriks saab endisest liiklusinspektorist Aghvan, kes tutvustab mulle Kamazi mitteametlikku reklaamsloganit, "Kamaz ei karda tankigi!"
Sellegipoolest kardab Kamaz lumevalle ja pisut peale õnnetuskohta aeglasemast veoautost mööda pühkides takerdumegi mägiteed ääristavatesse lumehangedesse.
Edasikäik - tagasikäik - edasikäik - tagasikäik, rattad käivad ringi, mootor kiunub ja selja taga ootav masin pumpab meie esimeste libisemismärkide peale ärevalt signaali.

Pääseme peagi oma jõududega välja, ronime edasi ja saame varsti linna hüljanud päikese kätte.
Kõrgust on kogunenud juba tublisti üle kahe kilomeetri ja päike hõõgub uskumatult intensiivselt. Hetk hiljem olen juba T-särgi väel, ent selg higistab endiselt. Päikesekera, valgust peegeldava lume ja puuduvate päikeseprillide tõttu suudan silmi mõnda aega vaid kitsa praona kissitada.
Viimaks see hetk tuleb - oleme tipus ja ees ei paista enam ühtegi tõusu, vaid horisondini ulatuv lõputu lumeväljana näiv pilvemeri. Armeenia-, vene ja ingliskeelsel sildil seisab "Meghri pass 2535m".

...

Peatume tee ääres ja Aghvan asub Kamazi keskmistelt ratastelt nende ümber ronimise tarbeks kinnitatud jässakaid raudkette maha võtma. Varsti järgivad meie eeskuju ka tagumised tulijad ning juba mõne aja pärast seisab maanteel terve kolonn veoautosid.
Võimetu aitama, turnin teeäärt tähistavate postide otsas, ammutan sisse kahe-poole kilomeetri kõrguseid vaateid ja irvitan meie hommikuse ignorantse lootuse üle, et Gorisest edasi tuleb vaid allamäge kulgemine piirini. Tegelikult näis, et iga meetri langemise eel tuli meil kaks korda enam tõusta.

...

Ketid kotis, laseme pilgul veel korra ringi käia ja sukeldume pea ees allpool ootavatesse pilvedesse. Teeolud teises dimensioonis pole sugugi nii head, kui Aghvan lootnud oli ja ühe väikemasina hangest välja tirimise järel keerame tee äärde peatuma ning tihke udu taandumist ootama.
Päikesest pole enam jälgegi ja kõikjale kleepuv paks, kohati sinine udu tekitavad mulje täiesti teisest planeedist. Temperatuur on langenud kusagile -5C kanti ja jopest, villastest sokkidest, kahest kapuutsist ning kinnastest hoolimata kargan jalalt jalale ja lõdisen nagu ogar.

Aghvan ei lase end külmast segada ning pakib stoilise rahuga Kamazi esibumperile lahti rikkaliku piknikulaua - lavash, tomatid, munad, kurgid kartulid ja abikaasa valmistatud punakasoranž purgimöks, mille plekk-kaane mees matšeete suuruse kööginoaga läbi torkab, kui nigela kuivatuspaberi.

Selle aja peale keerab meie kõrvale ka Aghvani sõbra juhitud masin ühes Siimuga. Sõber saab süüa, Aghvan pisut bensiini ja kõik on õnnelikud.
Matsutamise vahepeal viipab Aghvan mind Kamazi vasakpoolse astmelauani ja näitab metalliläike välja toonud kriimustusi.
Alles nüüd mõistan, et kui K´Ajarqnist ronima hakates viivuks kinni jäime, oli asi tegelikult naljast kaugel ja masin libises korra-kaks vastu teeääriseid.

Teel Meghrini aitame hangest välja tõmmata veel mitu sinna libisenud väikeautot. Korra sõidab Aghvan ka vihaselt vandudes edasi, sest kontrolli kaotanud väikekaubiku juht on silmanähtavalt purjakil.
Meghrini laskunud, on varasemast päikesest alles veel vaid violetne kuma ja ka lumi on selleks hetkeks otsakorral. Jätkame sõitu veel 15-20km ja kilomeetrise jalutuskäigu kaugusel piiripunktist keerab Aghvan teeäärse motelli ette parklasse. Vahetame kontakte-tervitusi ja Siimu saabudes jätame juhid omavahele ning jalutame läbi pimeduse piiripunkti poole.

Armeeniast lahkudes näib kontroll olevat kolm korda suurem, kui Iraani-poolses piiripunktis. Samuti palutakse meil esmakordselt viimase mitmekümne riigi jooksul seljakotid röntgenmasinasse pista.
Meie suurimad hirmud osutuvad õnneks alusetuteks ja Iraani piiril ei kosta keegi sõnakestki meie ülehomme aeguvate viisade kohta. Olime mustima stsenaariumina ette näinud Iraani piirilt tagasi Jerevani pöördumist, et sealses Iraani konsulaadis uute viisade taotlemisega alustada.

Vahetame piiripunkti plastistmetel kohvriga lösutanud aferistilt raha, isegi normaalse kursiga kusjuures, einestame pisut ja asume taksojuhtidega väsitavatele läbirääkimistele edasiste variantide üle. Kuna Teherani ja võimaliku viisade pikenduseni on endiselt tuhande kilomeetri ringis, loodame kõigest väest veel samal õhtul edasi liikuda.
Alustanud tingimist 550,000 riaalist, lööme viimaks käed 260,000 e. ca 260kr. peal. Meid lükatakse taksosse, kus kaks klienti ootavad juba ees ning üheskoos läheb lahti sõit 250km kaugusele Tabrizi, kust on lootust öise bussiga otse edasi Teherani poole liikuda.

Kuigi Armeenia poolsest piiripunktist paistsid endiselt lumised nõlvad, ei paistnud siin esmalt lumest jälgegi. Tundus nagu oleksid Islamiriigi karmid regulatsioonid isegi lume karmikäeliselt pagendanud.
Pisut tõusnud, kulgesime hiljem siiski ka Iraani pool läbi tuttavate valgete väljade, mis õnneks enne Tabrizi taas lõppesid. Kummaliselt kodune tunne oli ringi tiirutada öise Tabrizi kõrvaltänavatel, kus apteekide ja pudupoodide neoontulede plinkivate tulede valgel libisesid liivakarva tellisseinte vahelistest käikudest välja ja sisse saladuslikud musta rüütatud siluetid.

Vaid paar ööpäeva tagasi olime täiesti teises kultuuriruumis, teises religioonis - teisel planeedil. Päevad on taas möödunud nädalate, nädalad kuude ja kuud aastatena.
Kaua ei lase taksojuht mul mõtteid mõlgutada, sest jäärapäine põrguline tahab meid suvalise põiktänava ääres maha visata ja alles peale pikka jauramist ning 15,000 lisa-riaali soostub mees meid bussijaama toimetama.

Vähemalt jõuame kella 01se Teherani bussi peale, lunastame kaks 60,000 riaalist (60kr.) piletit ja üritame bussitelerist üürgava kohaliku sõjafilmi kiuste magama jääda.
Põrgulikult külma öö järel potsatame hommikul meeldivalt päikeselisse, ent paksu suduga ümbritsetud Teherani ja tunneme end puuduvate respiraatorite kiuste igati õdusalt.

...

...

Olen sunnitud hetkel lõpetama, sest käesoleva sissekande valmimise tõttu oleme Mashadi juba liigagi kauaks stoppama jäänud ja igal asjal on piirid.
Alatu reklaaminipina võtan seekord eeskuju rahvusvahelisest filmimaailmast ja katsetan fotopõhist treilerivarianti.
Küsimus : kes lamab tilguti all?
Vastus : saabub järgmise sissekandega.
Nõrganärviliste rahustamiseks siiski niipalju, et oleme mõlemad taas jalul.
Still very much alive & kicking!