« | Main | Eesti - Tyrgi - Syyria - ... (1/2) »

Eesti - Tyrgi - Syyria - ... (2/2)

25veebr09_23.jpg


Ülevate helide allikaks ei olnud mitte kirikutäis harmoonilisi munki, vaid CD-mängija siseõuele avanenud valgustatud kambris, mille ukseava ehtis ingliskeelne sildike "Souvenir Shop". Pikema jututa mainis suveniiripoest väljunud kirikuhärra, et "kui ma soovin vana kirikut näha, siis mingu ruttu alla, sest teised on veel seal." Mul polnud õrna aimugi, kes need teised pidanuksid olema - kas siiski kirikutäis harmoonilisi munki?! Avaldasin hoopis armastusväärsel ja alandlikul toonil soovi võimaluse korral kloostris öö veeta. "Ei tule kõne allagi," raputas mees nii pead, kui käsi ja lisas siis armulikul toonil: "Ehk 30-40 aastat tagasi oleks see veel võimalik olnud..." Ja siis tõusis kuskilt keldrisügavustest pinnale juba tuttav punt vanemapoolseid turiste, kes kõik rahulolevate nägudega nurga taga ootavasse bussi voorisid. Libistasin end giidile külje alla ja pärisin, ega nad äkki veel samal õhtul rannikule, ca 80km kaugusesse Tartous´i teel ei ole. Paraku olevat neil juba kuskil läheduses hotell broneeritud. Ka kirikupapp väitis, et käesoleval õhtul enam midagi Tartous´i poole ei lähe, viipas käega väravate suunas ja mainis mingisugust Al-Awadi nimelist hotelli. "Niipalju siis kiriklikust külalislahkusest", mõtlesin pisut õelaltki, astudes välja suveniiripoest, kus seinad täis krutsifiksidega hõbe-, nahk- ja puuripatseid, tootjafirmaks "Hot Fashion".


Taevas müristas esimest korda, ideaalne ajastus missugune. Ja järgnesidki esimesed vihmapiisad - olin sümboolselt kriiksuvas sümboolses vagunis sümboolselt teel järjekordse sümboolse Ameerika raudtee sümboolse põhja poole. Nüüd oli väljas juba kottpime ja läbi orupõhja lõiganud kaootilise teeraja asemel pidasin kindlamaks mööda sõiduteed teadmata suunas kõmpima hakata. Esimestest piiskadest sai peagi parandamatu padukas, aga vähemalt nähtavus ei saanud enam halveneda, kuna ümberringi oli nii või teisiti kottpime. Mäletate veel põhimõtet pärlite leidmisest igast pasalaviinist...? Niisiis pakkisin end põhjalikult kinnastesse ja kapuutsi ning muudkui marssisin ja marssisin ja marssisin. Ja taevas muudkui kallas ja kallas ja kallas. Ja näis, et kummalgi meist pole vähimatki kavatsust esimesena alla anda. Ma ei olnud just õnnest lõhkemas -võitlus oli ju ääretult ebavõrdne ja minu vastaseks olevad loodusjõud lõputult kordi võimsamad, sellegipoolest hoidsin tuju stabiilsena ja hoidusin hoolikalt enesehaletsusse langemast... ja muudkui kõndisin ja kõndisin ja kõndisin...


...ja kilomeetreid kurve ja pimedust ning liitreid niiskust hiljem jõudsin esimeste valgustatud hooneteni. "Merhaba! Hotel?", hõikasin läbi vihmakardina restorani varikatuse all askeldavale varjule, kes järgmise maja poole viipas. Hotelli asemel leidsin end hoopis järjekordsest restoranist, kust ettekandja mind siiski hoone teises tiivas asuva registratuurini juhatas. Hotelli juurde kuuluv restoran on tavaliselt vaikimisi märk sellest, et tegu kallima hinnaklassi majutusasutusega. Mul polnud aga midagi kaotada ja küsija suu pihta ju teatavasti ei lööda...
"On teil tuba broneeritud?", pärisid naisterahvad leti tagant, vahetasid mõne sõna ja olid mulle juba võtit ulatamas, kui jõudsin viimaks hinnapäringuni. "900 krooni öö" lõi mind päris pahviks. Lasin lõual rinnale vajuda ja hakkasin alistunult naerma: "Äkki oskate soovitada midagi ümbruskonnast nii... mitte üle 100 krooni eest." Naiste näoilmed ei olnud just paljutõotavad ja vaheldumisi kostsid nad: "Lähikonnas pole paraku midagi sellist... ehk Al Hosen´is, ent sinna on pikk tee... ja väljas on pime... ja ohtlik... olete autoga?" Koputasin vastuseks oma reitele ja valmistusin tagasi vihmasesse öhe sukelduma. Naised arutasid veel midagi omavahel ja seisatasin viivuks, lootes siiski saada mõnd abistavat juhtnööri.


"Kas saaksite maksta 300krooni?", pöörduti mu poole. "Suur tänu teile, ent paraku mitte - minu võimalikuks ülempiiriks on tõesti 100 krooni", olin tänulik nendepoolse vastutuleku eest. Stop. Paus. Küsimus polnud kitsikuses - erakorraline 300 krooni öö eest poleks mind ju tapnud, ent olin Homsi rahaautomaadi juures mängureeglid enese jaoks paika seadnud. Metafoorina näide arvutimängudest, kus raskusaste on tavaliselt muudetav - tihtipeale nn. "Lapsemängust" kuni "Põrgu eeskojani". Mõnda keerukamat kohta kordama jäädes on enamasti võimalik valitud raskusastet ajutiselt kergemaks keerata, ent de facto on siiski tegu oma nõrkuse tunnistamise ja järeleandmisega. Kui oled kord juba reeglid enese jaoks paika pannud, siis jää nende juurde. Nii suhtungi reisimisse muuhulgas, kui igikestvasse distsipliiniharjutusse. Olin tänulik ja meelitatud hotellipoolsest paindlikkusest, ent minu seatud mängureeglid nendepoolse lõpliku pakkumisega siiski ei ühildunud. No hard feelings.


"Hüva, annan sulle täna toa tasuta", lõi vanem naisterahvas mind järjekordselt pahviks - seda ei osanud ma tõepoolest oodata. Sulasin tänutundest ja palusin korduvalt luba maksta neile vähemalt minu ülempiiriks olnud sada krooni, ent sellest keelduti juba kindlameelselt. Noorem neiu lisas vanema naise kohta selgituseks: "Tema abikaasa on kohalik preester ja hotell kuulub neile, vahel lasevad nad üksikutel väljavalitutel siin tasuta ööbida." Olin sõnatu ja sõnu mult enam ei oodatudki, juba ulatas lahke käsi mulle võtme numbriga 522 ja nurgatagune lift viis mind, kui linnutiivul viiendale korrusele. Kahekohaline numbrituba oli õdus ja hubane, seda enam, et pimedatele aknaklaasidele trummeldav vihm jätkus lakkamatus tempos. Ja mis kõige olulisem, reguleeritav õhupuhur hoidis toa sisetemperatuuri meeldival 20-25 kraadil. Ainuüksi vannituba oli sama suur, kui pooled kidurad hotellikambrid, milles peatunud olen. Olin jõudnud märjad riided kuivama ja vannivee jooksma panna, kui ootamatult helises numbritoa lauatelefon. Viivitasin hetke enne toru tõstmist ja peast tuhisesid läbi mõtted a la "Kindlasti ilmus just praegu välja mõni maksujõuline klient ja minule usaldatud tasuta kingitus osutus maja viimaseks vabaks toaks..." Kõik oli käesoleval hetkel niivõrd täiuslik, et häid uudiseid lihtsalt ei saanud enam lisanduda. "Mr. Kristjan...?", alustas ametlik hääl, kui pakkisin mõttes juba kotte. "Õhtusöök serveeritakse kella seitsmest, palun olge selleks ajaks valmis." :)


Vannituba auras ja mina silkasin puhta ja paljana mööda oma ajutist kodu ringi, maailmas oli kõik hästi ja elu oli lill. Jõudsin veel mustadelt pükstelt punase savikorra maha pesta, oma tehnoloogiapargi laadima panna ja... punkt kell seitse olin juba tuttavas restoranitiivas. Pika kaetud laua ümber sagis ülikondades ettekandjate armee ja ruum oli täitumas juba tuttavate vanemapoolsete Prantsuse turistidega. Kummaline kokkusattumus, et eelnevalt läbi oru kloostri poole teel olles olin vaimusilmas näinud end õhtustamas just sellise lõputu pika laua taga, küll pisut teises kontekstis - krutsifikside ja meditatiivselt vaikivate munkade vahel. Meenus kibedalt mõeldud "Niipalju siis kristlikust külalislahkusest..." ja tundsin pisut piinlikkustki. Võimalik, et eelnevalt kohatud kirikuhärra oligi registratuuris istunud lahke naisterahva abikaasa, mine tea.


"Bonjour! Ca va?" - "Ca va bien, merci" programmeerisin end õhtuks ümber rafineeritud lauakommete, peene etiketi ja esteetilise small chat´i maailma. Prantsuse turistid osutusid kristlikuks kogukonnaks, kes 10 päevase tuuri käigus oma Lähis-Ida mõttekaaslasi külastama olid saabunud. Supile järgnesid külmad suupisted, suupistetele praad, praele tee/kohv koogikestega ja koogikestele taldrikud apelsini- ja maasikamägedega.
Magnifique!
Kui õhtusöök oli lõpule jõudnud ja koguneti kokteiliklaaside ümber järelejäänud päevade programmi arutama, vabandasin end viisakalt ning naasesin tuppa. Hommikusööki pidavat serveeritama kella seitsmest kümneni.


Kella kümne-üheteistkümne paiku seadsin äratuskella helisema veerand kaheksaks (vahel võib ju vabamalt võtta) ja langesin lumivalgete linade vahel sügavasse unne. Ahjaa, ma vist ei maininud, et lisaks kliimaseadmele, telerile, minibaarile jms. modernsetele mugavustele oli mu apartemendi esikus ka elektrooniline šeifilaegas. Paraku puudusid mul teemantripatsid ja plaatinasõrmused, mida sinna peita. Oh well.
Pakkisin hommikul lõõgastunult asjad ja nautisin vaateid 7-8 korruselise hotelli ülemiste korruste akendest. Kell pool üheksa leidsin end veel inimtühjast restoranist hommikusöögitaldriku tagant. Kingitud hobuse suhu muidugi ei vaadata ja loodan, et te ei tõlgenda järgnevaid lauseid tänamatu virinana, ent hotelli taset ja hinnaklassi arvestades valmistas hommikusöök küll paraja pettumuse. Või siis... valmistaNUks paraja pettumuse, kui ma paketi eest tõepoolest ettenähtud 900 krooni oleksin välja käinud. Kaks keedetud muna, kaks võigast vorstilõiku, tomat, kurk, pool tosinat oliivi, tass Liptoni teed ja 15g karbikesed või ja maasikadžemmiga vastavad pigem mõnesaja kroonise ööhinnaga noortehosteli tasemele. Kordan veelkord, et tegu on objektiivse hotellikriitika, mitte isikliku virinaga! Restorani akendest avanes seevastu miljoni dollari vaade tuttavale ristirüütlite lossile, millest hommikuselt unised madalad pilved aeglaselt mööda sõudsid.


25veebr09_24.jpg


Kui pakitud seljakotiga registratuuri laskusin, oli laua taga vaid noorem neiu. Tänasin teda veelkord ülevoolavalt osutatud külalislahkuse eest ning palusin pererahvale tänusõnadele lisaks paar mu ekstra-väljavalitud India fotot edasi anda. Analoogset formaati olen kasutanud juba mitmete eelnevate reiside vältel, kus lahkeimad ning armastusväärseimad hinged saavad minu suureformaadiliste fototrükkide omanikeks, mis mul äärmiselt hoolikalt seljakotti on pakitud, et nurgad kortsu ja pildid krimuliseks ei kuluks. Kas saab olla kaunimat ja lihtsamat eluviisi, kui koguda haruldasi momente ja erilisi hetki ümber kogu maailma ning seejärel neid teistes maailma nurkades inimestele tänutäheks edasi jagada. Julgen arvata, et enamasti on tegu inimestele märksa kordaminevamate kingitustega, kui seda oleks lihtsalt suvaline pakk Eesti postkaarte või geniaalse "Welcome to Estonia" sloganiga võtmehoidjaid. Samuti on tegu kingitustega, mille väärtus saab aja kulust (ja minu elu edasistest valikutest) sõltuvalt ainult tõusta. Mine tea, ehk saab mõnest minu püütud hetkest kunagi ikooniline foto, mida ikka ja jälle raamatu- ja ajakirjalehtedel ära trükitakse... ja kujutage nüüd ette, kui mõni keskealine jaapanlane aastal 2053 vanemate lahkumise järel pööningul nende mälestustekaste revideerib ja sealt žurnalistikast mällusööbinud tolmuse fotokujutise leiab, mille tagaküljel autori tuhmunud signatuur ja isiklik pühendus. Inshallah! (God willing; kui Jumal tahab)


25veebr09_25.jpg


Kuna hommik oli kaunis ja nüüd juba ka päikseline, otsustasin õhtul tuldud suunas kloostri poole tagasi kõmpida ja Al Hosen´i juba tuttavat orgu läbivat shortcut´i mööda saabuda. Esmakordselt oli piisavalt soe, et võisin muretult, hõlmad lahti, kepselda ja korraks kaalusin T-särgi väelegi võtmist. Orunõlvu katvate oliivipuude vahelt tärkasid tuhanded rõõmsalt kollased ja violetsed põllulilled ja ka mees pumppüssiga magas alles. Al Hosen´i saabumise eel hullutasin oma möödumisega mäenõlvale rajatud koolimaja siseõue täit lapsi, kes kõik ühel rinnal huilgama ja lehvitama pistsid. Juba küla vahelt leidsin tagasi Homsi suunas sõitva minibussi, millega pääsenuksin hõlpsalt kümmekond kilomeetrit allapoole, Homsi ja Tartous´i vahelisele maanteele. Paraku nõudis juht kümne kilomeetri eest sama summat, mida 70gi eest - jätkasin muretult jala teed. Kõneall olev summa oli vaid mõniteist krooni, ent jällegi - tegu polnud mitte kitsipungluse, vaid printsiipide ja paika pandud mängureeglitega. Ja ei möödunud kümmet minutitki, kui mu väljasirutatud pöidla peale peatus pisikese kastiga miniatuurne veoauto ja hetk hiljem istusin autokastis vana velje otsas ning nautisin juukseid sasivat hommikust tuuleiili. Kui jõudsime madalamale, märkasin teepervedel esimesi kaktusepuhmaid ja tundsin sest ülemääraselt lapselikku rõõmu, olles enam kui veendunud, et varem või hiljem sunnib Suure Stsenaristi Sulg mind ühte neist ka kogu täiega sisse sadama. Ja teil taas lõbu, kui palju.


25veebr09_26.jpg


...


25veebr09_27.jpg


Maanteelgi kulusid vaid loetud minutid, kuni istusin järjekordses tillukeses kaubaautos. Sedakorda küll kahe kohaliku kõrval kabiinis. Tartous´ini oli sarnaselt Homs´iga 70-80km jagu ja sõit möödus vaheldumisi vaikuses ja elavas vestluses, abiks minu üksikud araabiakeelsed sõnad, meeste üksikud ingliskeelsed fraasid ja kõige enam muidugi universaalne käte-, näoilmete- ja pilkudekeel. Sama äkki, kui päike oli hommikul taevasse tekkinud, ta sealt ka kadus ja akendele trummeldas tuttav vihm, mis peagi raheks üle kasvas. Autod peatusid teeäärtes, ohutuled lõid plinkima ja meiegi langetasime kiiruse ajutiselt 100lt 40le. Tartous´i kätte jõudes trummeldas vihm endiselt armutult ja äkitselt leidsin end kõleda maanteesilla alt, nii 5-6 kilomeetri kaugusel linnasüdamest. Taas kinnastatult-kapuutsistatult näis ilmvõimatuna, et vaid tunni-pooleteise eest olin päikeselises orus kaalunud T-särgi väele jäämist. Viis minutit hiljem keerati vihm, klõpsti, kinni ja viis krooni hiljem linna bussiparki saabudes oli päike muretult taevas, nagu polekski vahepeal midagi juhtunud. Nagu juba mainisin, said sellised päike-rahe-päike-vihm tüüpi äkkvaheldused osakeseks minu siinsest argipäevast, vähemalt rannikul, sest kaugemale pole ma veel jõudnudki.


25veebr09_28.jpg


...


25veebr09_29.jpg


Esimene pilk Tartous´ile sarnanes suvalise Kreeka/Türgi linnakesega Vahemere rannikul, kus igal perel oma rõdu, kui mitte kaks või kolm ja värske meretuul paitab aastaringselt pead. Kui palmid asendada kaskedega ning kumerad autovanurid kandiliste Ford Sierra´de ja BMW´dega, võinuks majade vahele sukeldudes end kohati mõnda suvisesse Eesti väikelinnagi ette kujutada. Nagu Homsiski, oli riietus läänepärane, neiude mustad juuksed lehvisid muretult tuules ning nii mõnedki pepud olid pigistatud numbri jagu väikesematesse teksapükstesse. Fundamentaalne islam ja Kurjuse Telg...?! Oskamata midagi targemat ette võtta, seadsin suuna päikeses sillerdava merepiiri poole. Mõned-sajad meetrid enne merd möödusin aga järjekordsest tänavarestoranist, mille noored asukad mu pilgule kutsuvate käeviibetega vastasid...
...olin väljapuhanud, rõõmus ja suhtlusaldis, peatusin poolel sammul ja astusin sisse restorani avatud uksest: "Assalaam aleikum!"


Spontaanne hetkeotsus oli määratud otsustama terve järgneva nädala saatuse, mida ma tol hetkel muidugi veel ei teadnud. Ja see ongi elu! Ahel hommikust õhtuni langetatavatest valikutest, kõige tillemast kõige kollosaalsemani, 365 päeva aastas , millistest igaüks meid sammu võrra surmale lähemale tiksuvad. Teadlikkus paratamatult lähenevast surmast ei peaks meid aga kohutama ja rusuma, vaid inspireerima kasutama iga hetke optimaalselt. Teate ju väljendit liblika tiivaripsutusest, mis kataklüsmilise reaktsioonina teisel pool planeeti laastava tsunami võib vallandada. Butterfly effect.

TrackBack

TrackBack URL for this entry:
http://www.pilleriin.ee/cgi-bin/mt-tb.cgi/347

Comments

lugesin vaid m6ne rea. Lugesin sul m6ne rea, kuid silm pyydis kinni ilmselt kohad, mida tarvis. Kristjan, mul on hea meel ja nyhin samuti k2ega silmi...sina ja su maailm oletegi nagu film. Loodan, et saan m2ngida v2ikest, kuid loo arenguks vajalikku k6rvalosa.

Aga kus on järg?

KJ sa oled mu uus iidol :)

juhhuu :)

Ebareaalne, kuidas võhivõõras inimene mind niiviisi inspireerida võib. Ei saa öelda, et tahan sama kogeda - selleni ei küündiks ma iialgi, aga kogu see kupatus pani mind sügavamalt mõtlema: milleks halada, kui saab ka teisiti. Ei ütleks, et olen negatiivse mõttemaailmaga. Lihtsalt alati saaks ju positiivsemalt.
Leidsin uue eesmärgi.

Aitäh, KJ.

Post a comment



trüki see kood alumisse tühja lahtrisse. aitäh :)