kokkaja

kolumbuse-eelne supp

seda suppi tegin ma esmakordselt päris mitu aastat tagasi, kui lapsega kodune olin. ostsin turult mingeid juurikaid-liha, et suppi teha ja kodus mõtlesin välja, et siia ei sobi ükski kartul, riis ega makaron sisse. ilmselt sobiks ka, aga ma ei pea vajalikuks. ning vahelduseks on hea süüa toitu, kus neid ei ole.
ning sellest kartulita-olekust saigi supp oma nime :)
koguse annan umbes 8-le liitrile. keedan üsna paksu ja tihke supi ning siis söödavale portjonile lisan vett. ülejäänud läheb sügavkülma, kiire tööpäeva õhtul hea võtta.
kogused on antud nagu on, ma ei oska osiste kaalusid väga pakkuda. pealegi pole see ju nii oluline, kas on veidi rohkem porgandit või mustõirgast :)

750g-1kg porgandit
1-2 kaalikat või naerist (sõltuvalt suurusest)
1-2 juursellerit (jälle, sõltuvalt suuruest)
1-2 mustrõigast
1,7kg lihasemaid veisesupikonte
1,2kg suitsusearibi
2-3 sibulat,
pipart, vürtsi, soola
maitserohelist

supikondid ja ribi loputa külma vee all puhtaks ja pane külma veega potti, nii et liha-kondid on kaetud veega. aja keema. jälgi juures: kui keema hakkab minema, koori vaht ära ja keera kuumus maha, et keeks aeglaselt. ägeda keemisega keedab vahu 'supi sisse' ja puljong jääb hägune. seega on see vahuriisumise momendi tabamine väga oluline.
kui vaht on kooritud, siis keeda vaevu keevana 4-5 tundi.

vahepeal valmista ette muu supimaterjal: koori, puhasta ja vastavalt soovile lõika kuubikud või ribad.
kui puljong on on oma aja ära keenud, siis tõsta kondid ja liha sealt välja. kurna puljong läbi marli ja sõela. korja sõeltalt suuremad lihatõkid ära ja ülejäänud läheb sodisse.

pane puljong uuesti tulele ja lase keema. ära vett lisa!
siinkohal panen mina supi sisse teemuna, mille sees on pipra- ja vürtsiterad ning loorberileht.
vahepeal lase porgandi- ja sibulatükid kuuma panni pealt vähese rasvainega läbi ning seejärel lisa keevasse puljongisse. lase supp uuesti keema ning lisa mõne minuti pärast kaalikad. seejärel jälle keema ja juurseller. ning jälle keema ja viimasena mustrõigas.

kuni supp minu korda keema tõuseb, jõuad liha kontide pealt ära puhastada ja tükeldada. kõige lõpuks lisa need nüüd juba üsna paksu supi sisse.
lase uuesti keema.

nüüd võtan ma selle päeva söögikoguse teise potti, lisan vett ja soola ning lasen veel korraks keema. serveerimisel lisan maitserohelist.

juustuhala

tänane Saaremaa LPT Hollandi leibjuust on päris hea jälle. augud on üsna ümarad ja maitse pole liiga happeline. ka on lõigatav.
erinevalt enamikest kodumaistest juustudest.

mina ei tea, mis nende juustudega õieti juhtunud on. olid ju ometi meil ka saada korralikud ja erineva maitsega kõvad ja pehmed juustud? nüüd on kodumaine juust enamasti pehme ebamäärase maitse ja mittevalmis aukudega käkk. vabandust, aga ma ei oska teistmoodi nimetada. ma vahel ikka ostan mingeid suvalisi asju ka, et taaskord pettuda. ka seesama saarlaste Hollandi leiva kvaliteet on kõikuma hakanud ja ma uurin enne pakendi korvi poetamist seda päris pikalt.

jah, ma olen kuulnud neid jutte piimatöösuste poolt, et tooraine pole enam sama mis enne. aga ma ei olegi päriselt aru saanud, et mis siis nii erinev on. ja et miks siis ikkagi just meil on probleemid? et mismoodi näiteks Rootsi ja Saksa ja Soome juustutööstuste tooraine on parem?
ma tõesti ei tea seda ja ehk keegi oskab mulle täpsemalt ära rääkida?

muide, ka kõige parema maitsega sai poes ei ole kahjuks Eesti oma. jah, teda müüakse Eesti firma kaudu, aga päritolumaa on Läti. kuid see on ainus sai, millel on normaalse saia maitse ja mis ei pudise laiali (ma ei räägi väiketööstuste saiadest, mille konsistents on suurte firmade saiade omast nagunii parem; aga noid saiu reeglina hüper-supermarketitest ei leia ka).