Turul on mitmeid aegu ja turg kajastab looduses ning kaubanduses toimuvat.
Kala puhul tuleb öelda, et on värske siia aeg ja see tähendab hõrgutisi soolasiiast. Kohe tuleb peale linaski varasuvine aeg, Hiiumaal ka tuulekala aeg, ärge maha magage.
Peenralt või rõdupotist on võrsunud juba koriander ehk selle üks alamliike Eestis - kinza. Küprose salat on teretulnud, sest lühikest aiakurki saab juba.
Tomatiga on kehvasti, sest on nn. üleminekuaeg: hääd odavat kodumaist ei ole ja hää välismaine (kobartomat,mis maavitsalise järgi ka lõhnab ja maitseb) maksab turul 45 eeku kilo!!!!??
Kel keskhilist sparglit, lõikab sparglivõsud ja jätab kolmandiku peenrale, et oleks järgmisel aastal ka rohkelt võtta.
Ühesõnaga on k'tte jõudnud varasuvine armastuse aeg. Armastust nõuab hing, kogu olemine, tärkav suvi, armastust nõuab aed, mees, naine ja lapsed ka nõuavad. Köök võiksolla armastuse sepapada.
tervitelles
Volks
noore lamba liha (agneau) - Saaremaalt
vana lamba liha (moutton) - Valgamaalt
põdraliha - Saaremaa LT
metssealiha - Saaremaa LT
sea kaelakarbonaad - Vastse-Kuustest
maksapasteet - Maks ja Moorits, konservis
pelmeenid - Sibirskie, Sillamäelt
põdravorst - Arutjun
hirvevorst - Rannarootsi
metsseavorst - Viimsi LT
doktorivorst - Suure-Jaani LT
feta juust - Kreekast
halloumi (grillitav lambajuust) juust - Küproselt
fondüüjuustud - veitsist
õllekõrvased juustud - Baierist
veinijuustud - Prantsusmaalt
oliivid - Kalamata
oliivõli - Kreetalt
päevalilleõli - Ukrainast
seesamiõli - Saksamaalt
seedriõli - Venemaalt
soolane soja - Jaapanist
magus soja (ketjap manis) - Indoneesiast v. Taist
seenesoja - Hiinast
curry - Indiast
oregano - Küproselt v. Kreekast
mägitüümian - Prantsuse Püreneedest
basiilik - Toskaanast
iisop - Iisraelist
muskaat - Liibanonist
safran - Iraanist
chilli - Argentiinast
piri-piri - Portugalist
Schezuani pipar - Hiinast
nelk - Pakistanist
loorber - Küproselt
jne
lisaks siin reklaamitud numbrile oli täna üsna mitu jänkut müügil ka baltijaama turul, 85.-/kg.
ja muide, jänest ei söö halvad inimesed. liha nagu iga teinegi ;)
nii, lubasin täna välja panna tavalise lihapuljongi tegemise õpetuse. see on küll aeganõudev, aga mitte keeruline protsess. kirjutasin selle kunagi perekooli foorumisse ja teen sealt nüüd kopi-paste. retsepti lõpp läheb küll baassupi (no selline kõige algsem supp, mille baasil saab valmistada teisi) retseptiks ära. kui on ainult puljongisoov, lõpetad kurnamisega ning lisad soola ja maitserohelist kohe.
üks nõks on veel pipra-vürtsiga: ma olen viimasel ajal tolle teekeetmiseks mõeldud muna sisse need pannud, siis on hea kerge välja võtta :)
ostad looma supikonti või ka veiseraguud vm. kontidega veiseliha. natuke liha võiks ka peal olla. loputad ära ja paned külma veega keema. kui hakkab keema tõusma, võid hakata vahtu riisuma. lased korraks keema ja keerad tule vaikseks, vahtu riisud kuni seda tuleb. edasi las olla vaevu-vaevu väreleva pinnaga ehk peaaegu keevana vaiksel tulel .. no oma 4-5-6 tundi. kauema ajaga saab parema puljongi. kui vaht on riisutud, panen puljongisse sibulat ning vahel ka pannilt läbi käinud porgandit ning supijuurikaid; pipra ja vürtsiterasid ka. kui paned enne riisumist, riisud need ka ära :P
kui arvad, et on piisavalt kaua keenud, võtad liha ja kondid puljongist välja; võtad topeltmarli, sõela ja kurnad puljongi teise potti. marli sisse jääva sodi viskad ära.
juba enne kurnamist võid koorida porgandid ja sibulad ning kartulid, viimased pane kindlasti külma vette! sibulad lõikad ribadeks (kand lõika viimasena, see hoiab sibulat koos), porgand riivi või haki kuubikuteks (mõne supi puhul on oluline, mõne puhul nö. maitse asi). tavaliselt lasen sibula ja porgandi üheskoos veel pannilt vähese rasva seest läbi, enne kui suppi panen. puljong lase enne porgandi-sibula lisamist uuesti keema ning üldse peab enne järgmise komponendi lisamist supi jälle keema laskma. kui soovid, pane veel juursellerit ka natuke. keedetud liha puljongi sest lõika kenadeks tükkideks; igasugused kelmed ja pekk viska ära. kartul haki kuubikuteks. kui porgandid on natuke aega keenud (riivutud porgandite puhul vähem, tükkide puhul vähe kauem - võta üks tükk, kui on enamvähem pehme, siis on okei), lisa kartulid, lase keema ja lisa liha. kui soovid, pane peale liha ka makarone sisse. keeda, kuni kõik juurikad on pehmed. lisa maitse järgi soola ja maitserohelist.
Aedviljadest tarvitati toiduks talvel kõige enam naereid, hiljem
kaalikaid ja hapukapsaid. Naereid ja kaalikaid keedeti, küpsetati
tervelt reheahjus ja kasutati teiste toitude lisandina. Küpsetatud
kaalikas oli vaga maitsev.
XIX sajandil levinud kartul võeti küll algul rahva poolt
umbusaldusega vastu, muutus aga üsna varsti asendamatuks
toiduaineks. Taludes söödi kartuleid küpsetatuna reheahju tuhasel
põrandal. Küpsed kartulid tõmmati roobiga sõelale või mati sisse,
mindi õue, kus sõela hoolega raputati, et lahtine tuhk minema
lendaks, ja pandi sama nõuga lauale. Matist võeti, hõõruti käte
vahel või püksipõlvel puhtaks ja söödi. Kõrvale võeti soolasilku või
kasteti kartul silgusoolvette. Eriti maitsev oli kartul, kui seda
kasteti kohupiima sisse, mis omakorda rõõsa või hapupiimaga vedelaks
tehti. Jõukamates taludes segati paksupiima hulka koort või pandi
kartulile võid otsa. Kartulit kasteti veel hapu või rõõsa piima
sisse, kuhu maitse järgi oli soola lisatud. Kui oli, söödi kartulite
kõrvale ka lihalõike. Kooritud pannikartuleid tehti harva, sest
koorimisel läks osa kartulisisust kaduma.
Eesti rahvatoidud olid valmistamisviisilt lihtsad, kuid
heamaitselised. Paikkonniti oli ühel ja samal toidul erinevusi.
Omapärase meeldiva maitse andis toidule sageli reheahi, mida ei saa
asendada ühegi maitseainega. Äärmiselt lihtne oli toidu
laualeandmise viis: puukausis supp, vaagnal suure tükina liha, sinna
juurde lõhnav rukkileib, või jälle puupütis või, kuum odrakarask
külma rõõsa piimaga, reheahjus hautatud mulgikapsad sealihaga jne.
Lauanõudeks olid peamiselt puust kausid. Suuremad neist olid leeme-,
kördi- ja pudrukausid. Väiksemates pandi lauale silku, võid, liha,
kastet. Puder oli koos rasvasilmaga ühes nõus. Suurema pere puhul
asetses laual kaks või kolm kaussi nii et igaüks ulatus oma lusikaga
putru võtma ja rasvasilma kastma, Lauanõudest olid laual veel
piimapütid. Vahel pandi nendega või lännikutega lauale ka suppi või
putru. Hiljem hakati puukausside asemele muretsema ümmargusi ja laiu
savikausse ning kivist (fajanss-) taldrikuid..
Söömiseks oli igaühel oma jaolusikas, mille varrele oli lõigatud oma
märk. Pärast söömist asetati lusikad varna. Kui olid laual keedetud
kartulid, räimed, lõss ja leib, siis kasutati ainult
taskunuga.Söömise ajal oli igaühel laua juures kindel koht. Laua
otsas istus harilikult peremees. Vana kombe kohaselt oli tema
läheduses leivapäts, millest ta lõikas vajaduse järgi. Pärast
söömist tänati toidu eest. Kui söögiajal juhtus külaline tulema,
kutsuti see alati leiba võtma
XIX sajandi lõpul ja XX sajandi alguses hakkasid eesti külas levima
uued toidud, mida varem oli valmistatud ainult linnades ja mõisates.
Ilmusid esimesed laialdasemaks kasutamiseks määratud kokaraamatud.
Korraldati lühemaajalisi majapidamiskursusi, küladesse ilmusid
suuremate oskuste ja vilumustega kokad, kelle hooleks jäi
toiduvalmistamine tähtsamate sündmuste puhul. Kasvas poest
ostetavate toidu- ja maitseainete hulk. Vanad rahvapärased toidud
hakkasid taanduma uute linnatoitude ees, esmajoones jõukama
talurahva pidulaual. Järjest enam võitsid poolehoidu mitmesugused
küpsetatud saiad ja koogid, tangupuder asendus sageli manna- või
riisipudruga. lauale ilmus heeringas, jne. Kadusid vanade
toitude erinimetused. Nii körti, leent kui rooga hakkasid nooremad
suppideks nimetama. Muhus öeldi: «Seni kuni koldes keedeti, oli
leem, kui pliidil keedeti, oli supp». Kihelkonnas aga: «Enne paargu,
pada, roog, nüüd köök, katel, supp.